Uus Informatsioon

On palju tähelepanuväärset vaimset informatsiooni, ka eesti keeles (koostasin kunagi sellest ca 20-raamatulise "edetabeli") - kuid näib, et siingi on ees üllatusi, "transformatsioone". Kas ehk pean seda nimetama Uusimaks Informatsiooniks, mis räägib sestsamast, mis Uus, kuid kuidagi hämmastavalt mõjusalt, justkui küpsenult, lõplikult äratundnult. Wilber on uue ilmumist vaadelnud astmeti nagu 1) eristumine, esiletõus vana taustal 2) vaekausside kallutamine enda kasuks 3) vana hõlvamine ja integreerimine uude.

Vaat sest Uusimast oskan enda jaoks nimetada hetkel vaid kaht üksust: filmi "The Secret" (mida üleeilsel Spirituaalse Filmilektooriumi avaõhtul vaatas üle 1oo inimese) ja Valgevene arsti, psühhoterapeudi ja leiutaja Konstantin Seltšjonoki rmt-t "Konstruirovanije predstojaštševa. Rukovodstvo po psihhodizainu", Minsk 2006.

Miks ma sellest üldse räägin? Sest sattusin lõpuks kodulehele, kust saab osta raamatus paljukiidetud psühhoprotsessorit "Kljutš v buduštšeje" kui väidetamisi erakordselt tõhusat vahendit kelle tahes loovuse äratamiseks ja isiksuse harmoniseerimiseks. Tegu on värvianimatsiooniga koos muusikaga. Kodulehel on võimalik käivitada proovitükk.

Suhtlemistasandid

Külastasin siis Ingridi näpunäitel mõningaid blogisid. Otsekohe meenus 7. klassi püramiid suhtlemistasanditest, kus kõik algab "stampväljenditest", jätkub faktide esitamisega ning päädib enamasti oma mõtete-ideede esitamises. Tundeid esimese hooga ei leidnudki. Aga ehk leian veel. Isegi väike lootus on kuskil kohata süvimat, mis tuleb pärast tundeid ja mida õpik nimetab "täielikuks usalduseks". Loomulikult - viimast väljendatakse vaid kõige intiimsemas ringis, ent mäletan siit-sealt "pihtimusi", kus avaldaja identiteet võimaldas "hüüda katustelt" seda, mida enamus julgeb "sosistada pimedas". Isegi katsetaks. Ja selleks, et minna oma Varju ilmutamisel "põhjani", peab olema kas masohhist või Teadja. Võibolla mängib välja ka nende kahe piiri peal...?

Igatahes ei viitsi lugeda olukirjeldusi isegi siis, kui tegu "vaimse inimesega". Meeltekogemusi ärkvelolekus aju beeta-režiimil koos nende kogemuste struktureerimisega "loogilise mõistuse" poolt. Harjutlegem vähemalt šamanismi - mina-teadvuse kaasa võtmist unenägudega unne, eriti selle selgesse, arhetüüpsesse poolde.

Vaat sellised, "alkeemilised" blogid mind juba huvitaks! Kes pakuks välja parima psühhonaudi?

Sõber soovitas mul mitte muuta blogi "Piibliks", mida peatükk peatüki järel kokku panen. Et kajastagu see ikkagi mu päevakajalisi "šamaanirännakuid". See tundus päris veenev.

Spirituaalne Filmilektoorium algas!

Ja täna oli meie esimene tuleproov. Rahvast oli rohkem kui saal mahutas (keegi oli salamisi pistnud reklaami ka Vikerkaaresilda), mistap osa olla tagasigi saadetud. Ent vist isegi siin ilmutus "The Secret`i" mõju, kui keegi ärasaadetuist teatanud trepil, et temal on see film kodus olemas ja kutsunud kõiki ilmajäänuid rõõmsalt omapoole.

Mind tegi film mõne koha peal härdaks: see Looduse metsik ilu võimendamas Sõna ajatut sügavust. See inimese ennekuulmatu ülevus - jumalanäolisus. Võibolla ma eksin, aga mulle tundus, et mõnegi teise palgeil voolasid neil hetkil pisarad. Liigutuse-, rõõmu, äratundmise-, osasaamise pisarad.

Sügav tänu Aivar Hallerile ning Raunole&Teeliale, kes meid selle filmini juhtisid, kus mõnelegi ammu tuntud tarkusesõnad omandavad ühtäkki erakordse kunstilise võimenduse. Veel sügav tänu Aivarile suurepärase tehnika eest, mis võimaldas nautida näidatavat harjumuspäratult kvaliteetses helis ja pildis. Tänud ka Urmas Aaljale Lilleoru kogukonnast suurepärase tõlke eest.

Mul on täna isegi raske ette kujutada, mida see film meie kultuuris lähematel aastatel võiks vallandada. Muidugi tuleks näidata seda eeskätt noortele kui Tõelise Võlukunsti aabitsat (millele Harri Potter on olnud nö eelimitatsioon), et nad eales ei langeks oma vanemate teadmatusest-oskamatusest tingitud kannatusrikkusse. Et nad varakult taipaks oma jumalanäolisust.

Ilmutatud tarkusest

Vähemasti judeo-kristlus eristab inimlikku ja jumalikku, ilmutatud tarkust.

Mu jaoks algab "ilmutatud tarkus" arhetüüpikast: tõed, mis kestavad üle aegade, kuivõrd hingeseadused näikse olevat igavesed. See on "kalju", millele toetub Olemine. Hiljemalt Jungist alates teame, et arhetüübid kujustuvad eeskätt üleajalikes Lugudes ja Piltides - müütides, muinasjuttudes, sümbolites, aga ka selgetes unenägudes, müstilistes kogemustes, (tervendavates) nägemustes jms.

Arhetüübiga aga on selline kummaline lugu, et see ilmneb alles siis, kui on - algselt justkui "tühja anumana" - täitunud konkreetse inimese, hõimu, rahva, rassi jne kogemusega. Ta on universaalne vorm, mis mõnikord kaob aga "sisu sisse" nii ära, et kogenematu pilk ei märkagi enam erinevate sisude süvimat sarnasust.

See ongi usutülide ja -sõdade, religioosse kitsarinnalisuse allikas - pealispindsus. Ainult müstikud on sukeldunud sellest sügavamale ja ikka olnud üksteise siirad imestlejad.

Kuidas jõuda arhetüüpikani - alles milles kogeb inimene võlumuinasjuttudest õhkuvat ajatut õndsust? Sisuliselt siirdub inimese identiteet füüsiselt energeetilisele ehk õndsuskehale (mida nt kristlane kogeb kui "Püha Vaimu"). Mitte "kohut mõistma maailma üle, vaid maailma õndsaks tegema" on tulnud Jeesuski. Budalus nimetab seda meie "paradiislikku" keha Sambhoga Kayaks - mis on üks kolmest Buddha Kehast. Kõrgem on veel vaid Kirkuse Keha - Dharma Kaya, mida kristlus tunneb kui Taevast.

Ja Paradiisi(de) kaudu Taevasse jõuab ajapikku võibolla tõesti igaüks - vähemasti nõnda üldistab Ken Wilber oma "Atmani projektis" paljude kultuurida müstilist kogemust. Aga kiiremini jõuab sinna kaemuse, religioosse kultuuri ja elava eeskuju najal. Sihiks pole maailmast põgeneda (nagu jutlustasid algkristlus ja algbudalus), vaid tunda Maailm ära Taevana - Ühes Maitses. Sama on hilisvedanta, zen`i, taoismi, sufismi jt religiooni süvavormide (ka judeokristlike) paatos.

Sest kellel on, sellele antakse...

...ja tal on küllalt; aga kellel ei ole, sellelt võetakse seegi, mis tal on. (Mtt 13-:12).

See Jeesuse üte tabab otse Saladuse südamesse.

Sest kes on see, kellel on? Aga see, kes tunneb, et tal on. Mõne teise vaatevinklist ei pruugi tal hetkel olla tühjagi - aga tema on päratu rikas.

Elu on saamise ja kaotamise tasakaal. Küsimus on, kuidas muuta see kaotamine andmiseks. Sest andmine on seesama saamine teisel kujul. Ja siis ma ainult saan - mulle ainult antakse - , ilma et tasakaal häiruks.

Ja kui mulle palju antakse, siis mida ma tunnen? Kui mult aina võetakse ja ma olen aina "kõigest ilma", mida ma siis tunnen? Eks ole - kibedust, kadedust, meelehärmi, viha. Aga kui ma saan... siis on minus ainult tänu. Ja mida sügavam, püham on mu tänu, seda suurem on see, mis mulle antakse. Lõpuks võib see kasvada koguni nii suureks, et isegi saamamehed on sunnitud imestlema.

Sest kui ma tunnen, et mul on, siis Kõiksus tõlgendab seda just nõnda: sinna tuleb anda - see on külluse paik. Kui aga tunnen, et mul pole (ükskõik kui palju mul siis on), Jumal näeb: see on puuduse paik - andkem siis sellele puudust.

Looja täidab meie soovi.

Kui me igal õhtul langeme kaemusse selle üle, mis sel päeval meile anti - mitte selle üle, mis võeti -, siis uinume sulnis tänus justkui lapsuksed jõuluaegu, kus igal hommikul suka sees mõni üllatus.

See on tõeline transformatsioon.

Et käigem Loojal külas tajalgi...

Kütkestab see keele karge lopsakus, see õngekorgikujundki - mis rõõmsalt tantsiskleb pinnal, et ajati sukelduda samasusse (samadhi), veel õnnistatumana pinnale kerkimaks. Meenub Konstantin Saltšjonoki tõdemus tema "Psühhodisaini õpikust": kaasaja inimenegi vajab alatasa mikrotransse, teadvuse muutunud seisundeid, kaemisi katte alla - millel on siis talle tohutu tervendav mõju. Nad annavad "õngekorgile" kätte tunde Mängu Ilust pinnal. Maaususki kolm püha sõna: mõnu, vägi ja lõve. Need annavad Elule jume. Ja veel meenus ses seoses kaader "Barakast" - üks aafrika küla (kogukond) tantsimas rituaalset tantsu - noored naised ees, siseringis - ja noored mehed taga. Näod kumamas sama, mis sufi pöörlejatel - vähemalt Paradiisi, kui mitte Taevast

Et käigem Loojal külas tajalgi (=teisel ajal) kui vaid süvaunes - et rõõmu metsikus kasvaks meis.

Ja suhtlemine võib ju olla mõnikord kui Rõõmu Riitus, kus Laul, Tants, Mäng või Sõna võtab peale pöördeid üha. Mind on ikka köitnud sellega seoses kiige kujund.

Vsjo budjet horošo

Ei oska hetkel öelda, millises vene raadios korratakse aeg-ajalt just seda lausungit (võibolla Radio FM-is). Varemalt mõjus see lihtsalt millegi meeldivana - ei enamana. Täna mõtlen: kas nad ise üldse taipavad, mida ja miks ütlevad?

KÕIK ON HÄSTI - nimetatud mõnel pool ka "Jumala rahuks" - on küllap endastmõistetav paljudele, kel "esimese eluaasta baasturvalisus" kätte saadud. Probleem tekib siis, kui seda lõhkusid mitmed traumad (kui nüüd sünnitrauma mängust välja jätta). Siis inimene vist muud ei teegi, kui igatseb-otsib väljapääsu temas kasvavast "ängist". Asjatundjam otsib seda usust, taibukam mõnest kaasaja üha tõhusamast teraapiast - igal juhul tuleb see kätte saada.

Esialgu ilmneb too Rahu ajuti, mööduvalt - kuna impulss selleks oli ehk liiga nõrk.

Üksvahe tegelesin väga intensiivselt palvepraktikaga. Sellega näisid kaasuvat nn Puhtuse kogemused (Idas vist ka: Puhta Maa kogemused) - ajapinge kadudes täitis meeli korraga mingi õnnistav vahenditus. (Öeldakse, et pinge - ja rahuolematus - olla tegusõnades. Verbiderikas keel toob kannatusi?)

Ka seal oli SEE. Kuid ta kadus jälle.

Kui õnnestub "kaevata" sügavamalt, võib ühel päeval juhtuda, et ükskõik milline "torm" pinnal ka ei möllanuks, kerkib see ikka ja jälle ISE üles ja "ujutab üle" kogu teadvuse, täites selle "hämmastunud õndsusega". See on tõesti nagu too millegi "meenutamine" - mis siitpeale enam ei ununegi.

Eeskujud tulevad Lõpus

Hiljuti tekkis ühes foorumis küsimus, kus on Autokatalüütilise Ajastu (milles inimene täielikult õpib juhtima-valitsema oma psüühikat) eeskujud? Pakkusin, et nood küpsevad ajas. Läbi eneseotsingute, tervenemiste, transformatsioonide. Läbi uue Informatsiooni. Inimeste vabadusastmed kasvavad, nende identiteedid siirduvad järgmistele redelipulkadele.

Aga need eeskujud ilmutuvad LÕPUS.

Kaua tulnud - kallikene. Jeesuski "taastuleb" Lõpus. Ja "kõik loodu ägab, oodates pühade ilmsikstulekut". On inimesi, kes otsivad oma olemust - kutsumust, "inkarnatsiooni" - väga kaua sel lihtsal põhjusel, et see kutsumus on nii sügav ja kallihinnaline - "lunastav". Põlvkonnakaaslased ammu juba "tegijad" ja oma lae saavutanud, "lollikesed" aga muudkui "otsivad" veel kuskil kultuuri ääremaadel. "Kohtlased kolmandad vennad" aga tunduvad nad seetõttu, et nende visioonid, alususkumused jms ei mahu ammu enam kehtiva raamesse. Liiga "maniakaalsed". Ka ei sobi nende loomuldane siirus ja esialgne naiivsus repressiivsesse kultuuri. Sellised ullikesed süüakse "vana maailma" tegevusvaldades - äris, poliitikas jms - nö käigu pealt.

Ent Tuglas on kunagi öelnud: "Et saavutada suuremat, tuleb taotleda suurimat!" Ja nende kutse ei kustu, ning varem või hiljem jõuavad nemadki pärale. Ja see päralejõudmine, nagu võlumuinasjuttudes, osutub kuninglikuks. Kuninga (ISE) arhetüüp inimeses ilmneb viimsena, kõiki muid integreerivana, ja omab mh tohutut korrastavat-innustavat väge. Me ju näeme, kuidas rahvas ootab valimistest valimistesse "Messiat" - pettudes üha sügavamalt. Ent ometigi aimates, et "Vikerkaaresõdalased" (hopide ennustusist) on juba teel. Täna toimub see nt - lisaks nö "hipilikule" inimpotentsiaali liikumisele - ka yuppie`de seas - tippäris. Kui nt pankurid, finantsanalüütikud jt hakkavad kirjutama toetavaid kommentaare Eckhart Tolle raamatute kaantele, on seegi Märk Taastulekust.

Loojagi liigub Tundmatusse

Read ühest tänasest kirjatoast:

Juba Platon ütles: "Me peame kõrvale heitma hariduse kontseptsiooni, mille pooldajad tahavad panna õpilase meeltesse teadmisi, mida seal enne polnud..." Platon uskus, et kõik teadmisväärne on juba teada ning hingel tuleb see meelde jätta ja meelde tuletada. Õpetaja roll on olla vaid mälestuste ämmaemandaks."

Viimsel ajal mu meel mässab selle "kordamise" vastu. Kes on tundnud loovust, teab, et loovus on ettearvamatu. Umbes nagu "Püha Vaim" - nagu tuul puhub, kust tahab. Kui me aga "meenutaksime" juba olnut, siis mis on selles loovat? Kas tõesti Looja rahulduks sellise enesekordamisega meis?

Ei - olen surmkindel, et Loojagi liigub oma "teisitiolekus" Tundmatusse. Isegi Temal pole aimu, mis seal ees ootab. Ei mingit enesekordamist - "meenutamist"!? Ainus, mida võime mu meelest tõesti meenutada, on meie lõpmatu potentsiaal - mis on otsekui Looja enne loomist, "Jumal iseeneses". See on tõesti kõikseaeg ükssama. Aga see, mis sealt igakord esile plahvatab, ei mahu mingitessegi senistesse raamidesse. Miskit muud polegi meil meenutada, sest kõik alles tuleb.

Meenutagem siis, et meil pole midagi meenutada...!?

Alustades ikka ja uuesti

Mind on aastaid saatnud kaemusbudalusest (zen) pärit ütelus:"Me liigume sarnaselt süstikule - algusest lõppu ja lõpust algusse. Niiviisi saavutab meie küpsus vankumatuse."

Mõte meenus uuesti seoses filmi "The Secret" (Austraalia, USA 2006) esmakordse läbivaatusega. Kui palju kordi olen ikka ja uuesti kuulnud või lugenud, et "meie meel loob maailma", üksvahe küllap ka ise seda mantrat korranud, aga see film pöörab otsekui kõik uuesti pea peale ka sealt tagasi jalgele. Ja siis sa tunned korraga, kuidas KOGU SINU OLEMUS taipab.

Kas see ongi viimane piisk karikas? Kas siinkohal võibki öelda: "Vaata, kõik on uueks saanud!"

Usun, et paljudele võib see just niimoodi mõjuda. Ehk võiks seda võrrelda kristliku "päästetuse"-kogemusega , kus hirm, äng, kartus on korraga kadunud, ja järel veel "vaid" mõõtmatu rahu, usaldus, tänu. Ja muidugi rõõm.

Jälgides filmis lahti rulluvat arhetüüpikat, tekkis ikka ja jälle paralleele Testamentidest - aga sedasama on ühes (kirja)kohas öeldud nii, aga teises naa.

Ehk taipasin siis korraga ka usu ja teadmise erinevust: usk kui "usaldus selle vastu, mida ei nähta" vajab alatasa "toitu" (riitused, palve, osadus) ja pingutust (nt et palvetada), kui aga saabub teadmine ( kvantteooriast, ajufüsioloogiast vms), on see otsekui midagi lõplikku, millest ei saa enam "ära langeda" (nagu seda juhtub mõnikord usus). Siis ma ei saa enam kahelda, kas õun ikka kukub igakord allapoole või kas suurtel kiirustel aeg ikka aeglustub. Või nagu antud juhul: kas Hologrammis nimega Universum ikka kajab kõik kõigele vastu või kas Mõte või Kujustus ikka "materialiseerib" läbi "energo-informatsioonilise välja" inimesi, sündmusi, esemeid...

"Käi läbi heade inimestega..."

"Dhammapadast" või kust on jäänud meelde selline "nõuanne"...Milles viimasel ajal olen hakanud tajuma suurt tõetera. Kaua Sa ikka viitsid võidelda tuuleveskitega, kui küpsus on nii kütkestav. Ikka tahaks selle seltsi, et kaoksid aja (ja isegi ruumi) piirid ja oleks vaid too Olemine, täis rõõmu, vabadust, avastuslikkust. Nii et pärast oled veel tükk aega kui "üles keeratud nukk".

Mind igastahes erutavad sellised viljakad koosviibimised väga, küllap aidates kaasa mu "loomingulisele arengule". Sel ongi vist kaks Allikat: Informatsioon "väljast" (sh liigikaaslastelt) ja Informatsioon "seest" - omaenese kaemusist (nt mõne palve või kontemplatsiooni tulemusel).

Ilmselt selliste inimeste suhtarvu kasvades ühiskonnas kasvab ka maailmamuutev sünergia. "Eliit" laieneb ja siis ka tema mõjujõud murranguiks.

Kutsun endalegi külla "häid inimesi", kustutades "halvad" halastamatult oma elu lehekülgedelt (vastu võttes eelnevalt küll mõne võimaliku õppetunni).

Siiski veel...

Ent mis tuleb pärast mõtteid VÕI tundeid? Pakun: siis tulevad mõtted JA tunded. "Segunematult ja lahutamatult". Nagu Kristuse kaks loomust - inimlik ja jumalik - kristoloogilises dogmas.

Aga ma aiman, et ei kirjuta mitte ainult endale, nagu end tean, vaid ka sellele hoopis vähem kogetud hingeosale minus, keda tuntakse SINA all. Ja kui saabub vastus, oled Sinagi võtnud ühendust enda ühe - võibolla veidi ootamatu - osaga. Nii avaneb meil võimalus ennast teisena sügavamalt kogeda.

Kes ma siuke olen?

Et siin oma "pisikest elu" avalikustan, justkui oleks mul "midagi öelda"? Tegelikult mul ongi miskit öelda, eriti sellist, mida ma veel isegi ei tea. Mida alles "antakse". Aga mulle meenub Ken Wilberi ühe aasta päevik "Ühe Maitse" (eesti keeles puudu), mis maailmas laialt loetud-imeteldud.; Salvadore Dali "Geeniuse päevik"... Ja ongi vist kõik. Pole ma riigimeeste, sõjapealike ega usumeeste memuaaride lugejaid. Paari päeva eest sattusin küll Apollos sirvima Uku Masingu äsjailmunud kirjadekogu piiskop Kiivitile, kus ta avakirja avalauseis teatab, et ennast ära tappa ei taha ta , sest lähedased läheks sest hulluks. Uku Masingki on tänaseks välja käidud oma kirjade kaudu (tahtnuks ta seda või mitte).

Ja nüüd käin minagi ennast välja.

Põnevuse, näilise (või tegeliku) edevuse, ei tea isegi mille lootusega (ehkki- tegelikult tean küll). Vaimustuse, ka hirmu, riskiga saada nii heaks kiidetud kui ka hukka mõistetud. Mõlemat korraga. Lugesin selle kohta ühest meilikirjast kohast mõtteseadet:

"Armastada tähendab riskida jääda vastuarmastuseta. Loota tähendab riskida pettumusega. Ent riskima peab, sest elu suurim risk on mitte millegagi riskida. Kes millegagi ei riski, see ei tee midagi, ei näe midagi, tal ei ole midagi ja ta ise ei ole midagi. Ta on võimetu õppima, tundma, muutuma, kasvama, armastama ja elama."

Blogid tänases maailmas - eks ole see individualiseerumise (ego) või koguni individuatsiooni (Self) märk. Inimarengu märk. Väljendatud alul kas või lihtsalt meeltemuljetena: "Täna oli ilus ilm." Seejärel võivad hakata ilmuma mõtted - alul teiste, siis enda omad - misjärel vallanduda tunded me endi ehedaist sügavusist.