Yuppie ja hippie

Nood kaks, olnud ikka lahus, kohtuvad täna inimeses - ja inimsuhetes. See on peaaegu nagu Pea ja Südame liidu sünd - kui Kentaur, too imeloom. Looja panustab sellesse Kohtumisse palju.

Teadvuseteaduste Akadeemia

Kuulasin eile Jakob Saksa "Tarkuse armastust" Rahvusraamatukogus. Mu tung Teadvuseteaduste Akadeemiat poole tugevnes veelgi. Akadeemia muidugi Platoni mõttes - vaba filosofeerimise keskkonnana. Ilmselt huvitaks see eeskätt "introverte", sest "ekstraverdid" on - nagu ütleb Jeesus - "oma osa juba kätte saanud". Esimesed ju tahaksid sukelduda "ürgideede", arhetüüpideni välja. Peaküsimus on, kuidas leida sellisele taipamisele nö praktilisi väljundeid - mis "ekstravertegi" huvitaks. Ma mõtlen muidugi - lisaks maagiakunstile, mida õpetab näiteks "The Secret": kuidas hõlvata objekte tundes-mõttes-visioonis sedavõrd, et need materialiseeruks? Sest see oleks osa nö puhtast ekstravertsist. Aga kui mind ei huvita maja-auto-suvila-armuke-raha, vaid "Jumal" - millele kõik eelloetletu vajadusel justkui "pealekauba antakse", siis vajaksin mingit teatud mõttes vastupidist filmi.

Ehk õnnestuks seda "vändata" Teadvuseteaduste Akadeemias...?

Carl Gustav Jungi nõidus

Jung on mind ikka lummanud. Sattusin taas lugema tema "Psühholoogilisi tüüpe". Karm kirjandus, kuivõrd selgub, et "liialdused" (mida autor värvikalt kirjeldab) on tundub et mõlema põhitüübi puhul kerged tulema. "Intuitiivne ekstravert", kes alustab aina uut ja huvitavat, kuid kellel endal sellest vaid piskut kätte jääb (kui sedagi). Introvert, kes ajab oma Mina segi Isega (ennast "jumalikustades"), võõrdudes objektidest sedavõrd, et nood teda - kompensatoorselt - majandusliku jms surutisega üha rängemalt "ahistavad" (eriti kui ta jutt nö absoluutselt elukaugeks muutub) jms.

Liiga sügav mudel, et siinkohal seda hõlvata - mis seeläbi mõjub "deemonlikuna". Aga ehk õnnestub sedagi ajapikku "ära seedida"...?

Hansu napisõnalisus

Mind veidi üllatas Hans H. Luige napisõnalisus "Päevalehe" viimatises kultuurilisas ilmunud vestluses Marju Lauristiniga von Krahli seminarilt "Mis tuleb pärast kapitalismi?"

Marju iga saja sõna kohta oli Hansul öelda ehk vaid üks. Ma polnud ise kohal (jõudsin kuulmas käia vaid Uexkülli), aga jäi mulje, et Marju rääkis Hansu surnuks. Mis on ka mõistetav, kui teada, et oli ta ju Hansa õpetaja - Juhan Peegli õpilane? - auväärt ülikoolis. Siis respekt vaatamata hilisemale "taevasse saamisele"...?

Teine võimalus: Hans polnud teemaks piisavalt ette valmistunud, mistap "tal ei tulnud mõtteid". (Mõtteid, muide, "antakse" (so ilma igasuguse ettevalmistuseta) ainult minusugustele paadunud introvertidele - õpetab Carl Jung.)

Igatahes oli kiiduväärt meie Hansust ajakirjandusmoguli poolt (kes vist ainus Eesti suurkapitalist selles vallas, kes ju pool aktsiapatakatki sveedidelt tagasi ostis) meeliskleda marksistlik-anarhistliku üldteema raames nimega "Mis tuleb pärast pärast kapitalismi?" - justkui olekski tal oma rikkusest villand. Nüüd küll meenub mulle tema salaunistus Kultuuri ja Elu jalgrattapoisi päevilt rajada mõni külakommuun kesk kaunist loodust. Mis siis, et nüüdseks löönud endale üles hoopiski postmodernse villa (kuhu mingisugused neandertaallased (justkui filmist "Tulnukas") läbi kuulikindla klaasi süütepudeleid püüavad loopida).

Mis Hansust edasi saab, on isegi minusugusel raske prohveteerida. Tema asemel lööks mingi superkommuuni - nii umbes kümne Lilleoru suuruse "riigi riigis" - püsti küll. Umbes nagu Hannes T. seda parajasti oma kolmes mõisas teha tahab (Esimene kommunaar - Tõnu Õnnepalu - ongi juba sellesse küllap tulevasse Räniorgu või Hollyvoodi sisse kolinud.)

Strandbergi geniaalne vastus

Keegi imestleb Anastasia-listis Stranbergi vastust küsimusele, mis juhtub siis, kui KA "roheliste" riigikogusaadikud ja erakonna Juhatus lähevad hulluks? (noh - nagu see kõigi teistega "on juhtunud"). Strandbergi vastus old a la : "Kui nood lähevadki hulluks, siis ikkagi ei lähe - loodetavasti - hulluks nood 1400 erakonna lihtliiget, kelle käes on tegelik võim..."

Jah - EER on tänases Eesti "poliitikas" ainus, kus "võim antud rahvale". See valmistaks suursponsoritele muidugist ületamatuid raskusi operatiivse "tagatoa" kujundamisel - kui nood 1400 just püsti oinad pole.

Ja mis siis veel juhtub, kui eeskuju nakkab (nagu juba on nakanud keskkonnakaitse vallas)? Minu kaastunne kõigile tublidele-hakkajatele tagatoalistele, kellele tänu tänane Est Onia on just sellne, nagu tahtsime.

Aga Juhanil, meie rahva eelmisel suurlootusel, on oma bloggi. Muus jääb ta muidugist Marekist kaugele maha. Umbes nagu meteoor Kuust (kui nüüd Päike Messiale reserveerida).

Ei rahu, vaid tuld ja mõõka...II

Saatsin Jurele - Poola päritolu transaktsionaalse (psühho)analüüsi õpetajale Inglismaalt - lõpetuseks ühe arvamuse ja kaks küsimust ühtekokku kolmelt oma "subpersonaalsuselt". Ta ei pea muidugi vastama, kuivõrd see ei pruugi kooskõlastuda tema vajadustega. Igalühel oma liivakast. Probleem pigem selles, et minu oma on alles ehitamisel. Kas see valmib "Teadvuseteaduste Akadeemiana" või mingis muus vormis, näitab aeg.

Kas SACH-ESTONIA on siis nüüd "sekt"? Jah ja ei. Kusjuures väga hästi taipavad vastust need, kelle jaoks see on "ei" ja väga vaevaliselt nood, kelle pärusosaks langeb "jah". Siis valgustuslik ja messiaanlik pool.

Aga Jumalapoja kuju on hästi avanud Carl Jung - millest ehk kunagi hiljem.

Ei rahu, vaid tuld ja mõõka... I

Siis järjekordne sõda Taevaaluses Valgete ja Mustade Inglite vahel, sedakorda SACH-Estonia kirjatoas. Pole isegi vahet, kelle poole kaldub kuraator, kuid tavapäraselt Mustad võidavad, kuna nemad moodustavad siinmail Karja Enamuse kõigi oma seejuurde kuuluvate ülieluliste vajadustega. Nemad, kes vajavad Lunastajat - mitte Lunastust...?

Esialgu võib tunduda isegi hämmastav, et inimesed, kes justkui õpivad Tunnete Väljendamist, ehmuvad kohemaid, kuid neis tunnetes peitub mõni Mõte. Kuid kui seejärel kogeda nende haprust kogu selle haavatavuses, taipad, et probleem pole mitte selles, et "siin on infolist" (kuhu "filosoofia ei sobi"), vaid et siin on "kergesti haavatavate inimese list". Õrnade kui õhk. Nii õrnade, et alles puudub julgus ja tugevus uurida selle haavatavuse põhjuseid ja järke - nt meie elu "kaheksat identiteedikriisi" kõigis nende võimalikes "arengupatoloogiates".

Vonnegut ütles "selliste" kohta väga halvasti (mäletate küll - see ninanuuskamise lugu) - mina ei ütleks.

Neid tuleb alles hoida emaüsas või -süles.

Kellelegi naisele piisab kolmest sõnast - "metafüüsilis-arhetüüpse struktuuri teadvustamiseks" - ja juba ta ongi Enese Piiril. Olen kuidagi tabanud ta Hella Kohta. Loomulikult ma siis ei jätka - tahtmata olla Liblikate Talluja. Küll aga jätkan Suhtlemise otsinguid.

Mitte religiooniõpetus, vaid...

"igavene psühholoogia". Tõelusega kooskõlastuvad baasuskumused. Õpetus evolutsioonist - nüüd juba ka inimest puudutavalt. Kust tuleme ja kuhu läheme? Muidu kukub nii välja, et loodusteadustes küll usaldame kultuurikogemust, kuid inimteadustes käitume, nagu poleks neid olemaski. Või nagu nad oleksid lubatud vaid teatud maani - edasi algab "hullumeelsus". Just see "hullumeelsus", mis järgneva-ülejärgneva põlve poolt avastatakse kui "geniaalsus".

Kui "suured" me siis õigupoolest eelistaksime olla? Meil on "valida": kas olla nii "väike", et saavutada koheselt populaarsus, kaotades ent "õndsuse määras"; või "lüüa laineid" alles aastakümnete pärast, kuid olla juba täna mitte "esimeses", vaid vähemasti "kolmandas taevas"?

Muidugi "lüüa laineid" ka täna, kuid kultuurišoki mõttes - raevukat, psühhootilist vastumeelsust sünnitades.

Tegelikult meil muidugi sellist valikut pole - pole meie valida, kui palju "antakse".

Milles seisneb "filosoofia lõpp"?

"Filosoofia lõpp" - see on "mõistuse lõpp", olukord, kus "targutav mõistus" oma eneseküllastes spekulatsioonides saab otsa. Ja algab arhetüüpika - müstika. Albert Schweitzergi on selle Loo üksvahe täpselt taibanud: mõistusemõtlemine päädib kunagi ja kuskil alati müstikas.

Jah - ka mõistus võib olla "müstiline", Tõde tabav - ennast ületanud, "transratsionaalne" mõistus, kes toob teadvusse ja mõistestab nüüd juba hingeseadused.

Sealtpeale algab "elufilosoofia" kui elutarkus.

Metafüüsika E-Akadeemia

Idee käis välja Jakob Saks. Filmis "The Secret" torkas silma ühe esineja staatus - metafüüsik. Tõepoolest, palju siis Eestis üldse "sellenimelisi" oleks? Ühe käe sõrmedel üles lugeda? Aga juba nemadki võiks selle "akadeemia" luua. Sest kõik muu siinses "inimpotentsiaali liikumises" on meil juba olemas - kursused, seminarid, nõustajad, õpetajad... Aga koondunud kese, mis käsitleks kõige põhjapanevamat meie isiksuses - nn alususkumusi - alles puudub. Püramiidi tipp. Jäämäe süvim osa.

Kusjuures lõviosa metafüüsikast hõlmaks arhetüüpika - hingeseadused kui - teadvustatuina - elutarkuse tuum. Täna lugesingi jälle üle pika aja Jungi - kui pealispindne, kui "ratsionaalne" tundus sellega võrreldes korraga kõik muu! Jung on haruldane müstik küllap just selles mõttes, et temas on ühinenud Teadja ja Tundja - Filosoof ja Poeet. Mäletan, kunagi - mu "Wilberi vaimustuse" aegu - vaidlesime kellegagi Wilberit ja Jungi võrreldes. Paraku oli õigus temal.

Täna hakkasin tasapisi taipama minugi elus hiljuti toimunud introverdi-ekstraverdi terava kokkupõrke arhetüüpset olemust. Kui see veelgi selgineb, saadan asjaosalistele oma "uuringu" tulemused, säästmata ei ennast ega oponenti.

Kui puudub alusturvalisus

Alusturvalisuse saame - mulle sümpaatse Erik Eriksoni põhjal - esimesel eluaastal, mil selle kujunemine sõltub ema poolt pakutava füüsilise ja emotsionaalse läheduse piisavusest.

Kui seda pole küllalt või seda "lõhuvad" mingid ekstraordinaarsed, "traumaatilised kriisid" (nt raske haigus koos piinarikka ravi ja emast eemale kiskumisega mitmeks ajaks), jääb baasturvalisusest ilmajäämine suure tõenäosusega kallutama patoloogilise poole ka kõiki hilisemaid lapse kuni noorukiea arengukriise (sünnitades terveks eluks - lisaks ängile - sõltuvuslikkust, süütunnet, alaväärsust, rollioskamatust ja üksildust (kui võimetust lähisuhteks).

Mida sel juhul teha? Kas sellist inimest kuskil või kunagi on üldse võimalik "taastada" või jääbki ta - kogu eluks - "predestineerituks" Põrgusse?

Minu senise kogemuse kohaselt väärivad tähelepanu kaks võimalust.

Esiteks - nn "usuline pöördumine". Siin inimene loobub oma isiksuse depressiivsest poolest, valides maniakaalse poole sihikindla kultiveerimise. See vajab pidevat pingutust "püsimaks usus". Puudunud "emaarmu" võib ta nüüd leida "isaarmus" - mis omakorda võib kallutada tervenemise poole ka kõiki hilisemaid arenguhälbeid. Tavaliselt teostab religioon - reeglina "lunastususund" - siin "teadvuse ülekande", kusjuures maniakaalne pool sisestatakse peaaegu et psühhootilisena (siit ka sõna "usuhull"). See ei pruugi mitte alati olla"enesereetmine" - see võib olla ka vajalik tuimestus, et valu ei tapaks, "oopium", mille najal taastada tasakaal - et sealt siis suuta edasi minna. Ka läbi "usuhulluse" võib valmida isiksus.

Teiseks - teadlikkus, teadvelolu, teadvuse "tugevus" - mida ei suuda üle ujutada alateadvuse "deemonlikud lained". Siis kujuneb iga kriis, iga ebaõnnestumine inimesele üha selgemaks ja viljakamaks õppetunniks. Tuimestust pole vaja, küll aga pühendumist, siirust, motivatsiooni tervenemiseks/valgustumiseks.

Rohkem ma ei tea.

"Materialistliku" poliitika võidukäik

Vaatasin täna (õigemini nüüd juba eile) valimisdebatti ETVs, teemaks kaitsepoliitika. Kõigi nende tarkade, asjatundlike, kogenud poliitikute juures oli ometigi midagi, mis meenutas vanglat. Ma ei tea isegi, kuidas seda nimetada. "Füsioloogilisus"? "Vulgaarmaterialistlikkus"? "Lamendikulisus"?

Mingi ennast lõputult kordav triviaalsus, raamidessesurutus - mille taustal isegi "roheliste" Alex Lotmani viide ökoloogia- ja energiaprobleemidele mõjus kuidagi avardavana.

Vaimust aga mitte üht mõtet, sõna - rääkimata lausest.

Mu jaoks üha kurioossem.

Metafüüsika põhiprintsiipe

Laskumata siinkohal metafüüsika ajalukku Läänes ja Idas tooks välja mõningad universaalse arhetüüpikaga (arhetüüpika universaalsuse avastas Läänes teatavasti Jung - Pärast Platonit muidugi) kooskõlastuvad alusmõtted.

1. Holism - Olemine on orgaaniline, ilmselt holograafiline, "energo-informatsiooniline" Tervik (ja religioon taassidestumine - religare - selle Tervikuga). "Nagu all, nõnda ka üleval", "Maailm peegeldub veetilgas", "Kõik on seotud kõigega" jms

2. Paljune Olemine on emaneerunud Ühest - ja pöördub oma evolutsioonis sinna paratamatult tagasi, võimalik et uuel spiraalikeerul. Evolutsiooni ("elukestva arengu") käigus süveneb inimese ühtsuskogemus (perpersonaalsed astmed>>> personaalsed astmed (varajane, keskmine ja küps ego, tervikisiksus)>>> transpersonaalsed astmed (subtiilne ja kausaalne).Vrdl Wilberi "Atmani projekt".

3. Loojal on (vähemalt) kaks "olekut": "ilmutatud" ja "ilmutamata" (Luther), Loov Intelligents ja Intelligents (Mahariši Maheš Yogi), esmane ja teisene olemine (Hegel), "Jumal Ise(eneses)", Olematuna, ja Jumal Olemisena (sh Looduse,sh inimesena), Brahma öö ja Brahma päev (hinduism) jne. Nii et "õige" oleks öelda: "Jumal on nii olemas kui ka olematu".

4. Ligitõmbeseadus kui maagia alusmehhanism: sarnane tõmbab sarnast (vt nt film "The Secret"), kusjuures kõige võimsamaks resonaatoriks pole mitte Mõte ega Pilt (Visioon), vaid Tunne.

5. Olematuse-Olemise struktuur on ligikaudu järgmine: Puhas Teadvus ("Jumal Ise")>>>jumalused, inglid-deemonid, egregorid, "taevaalused jõud" jms = arhetüübid >>> tavateadvuslik maailmapilt talle omase "vähese energia" ja inertsusega. Vrdl budistlik Trikaya (Buddha Kolm Keha): dharma-kaya kui (informatsiooniline) Kirkuse Keha ("Taevas")>>> sambhoga-kaya kui (energeetiline) Õndsuse Keha ("Paradiis")>>> Nirmana-kaya kui "jäme-materiaalne" füüsis (Kannatuslik Uuestisünniratas).

Täiendagem ja arvustagem!

Usk on oopium rahvale

kuid mitte igasugune usk. Võibolla Marx oma kunagises kuulsas lauses ajas need kaks segi. Ilmselt pidas ta silmas lunastususku, kus reeglina toimub "teadvuse ülekanne".

Mehhanism on lihtne: inimelu koosneb depressiivse ("halvad ajad") ja maniakaalse ("head ajad")rütmilisest vaheldumisest. Terve inimese puhul on need enam-vähem tasakaalus ega põhjusta "endast välja minekut" ("Ega terved arsti vaja..."). Kui aga depressiivne pool on liiga ränk (ja seda "tänu" esimese elupoole identiteedikriiside "patoloogilistele" lahenditele), ei kannata inime seda välja. Nüüd ilmubki lavale lunastusreligioon ("Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise..."), lubades kannatajale ei midagi vähemat kui "puhast maniakaalsust" ilma vähimagi depressiivsuseta. Selleks tuleb vaid "püsida usus" - mis, nagu teada, pole just kerge; ikka keegi "langeb ära", mistap vähesed väljavalitud jõuavad apostel Pauluse rõõmuhõiskeni: "Nüüd mitte mina, vaid Kristus minus..." "Teadvuse ülekanne" on toimunud, inimene on "päästetud" - oma kannatusist, oma Varjust.

Loomulik lõpuküsimus: milline usk ei ole oopium? See, mis ei põgene, vaid läheb kannatusest LÄBI. Kusjuures vägi selleks saavutatakse teadvelolu (enesereflektsiooni) tõusu läbi. See tee on kahtlemata raskem, sarnanedes kohati paraja "šamaanihaigusega". Kuid inimene sellel teel ei lõika enese küljest ära tükki nimega "Saatan".

Eelnev on mõistagi suur lihtsustus.

Kas Sina juba oled vastu võtnud Jeesuse oma isiklikuks päästjaks?

Metafüüsika viletsus siinmail...

paneb mind imestama ikka. Kui sirvida iga 5-10 aasta tagant lahvatavaid väitlusi "usuõpetuse" ümber, piirduvad need ikka veel rähklemisega puusärgis sildiga "Kas Jumal on olemas?" Kaplinski "Usk on uskmatus" paistab ikka veel olevat meie metafüüsilise mõtlemise lagi.

On küll kasvanud mütoloogiahuvi vaimueliidis, ent selle lävepakuks olevast Aristotelese "metafüüsikast" kas või Sri Ramana Maharši omani on veel valgusaastaid. Ratsionalism oma postmodernses kuues kirtsutab müstitsismi peale endiselt nina ja kirikuõpetajad sobravad parimal juhul "kiriku-" või "kõrbeisades". Hegelgi pööraks selle peale teise külje.

Muidugi meil on esimesed arglikud pühendunud metafüüsikud ja mõned ehk tõsiselt võetavad müstikudki (kui nüüd puusärgid siltidega "Vend Vahindra", "Taevaskõndijad", "Uku Masing" jms kõrvale jätta), aga nende hääl ei kaigu vastu mägedelt, vaid alles urgastest.

Vähemasti on neid, kes taipavad lugeda Walschi või Wilberit (Rorty&Co asemel) ning taibata, kui suur on Ameerika kogu oma bušilikule väiklusele vaatamata. Või mida tähendab maailmale California (ja ma loomulikult ei pea silmas Silicon Valley`t) - mida ületab oma geniaalsuses ehk vaid tänane Vene.

Jätkem siis meelde vähemalt needki nimed: Jakob Saks ja Ingvar Villido.

Ekstaasipraktika sügavus määrab...

rahvuse kvaliteedi. Laulva revolutsiooni aegu olime kogemata väga kõrge kvaliteediga rahvus. Vabadussõja aegu - juhtumisi. "Jumala armust" rahvusliku ärkamise aegugi.

Poole sajandi tagant korraks vaid "olla unenägemises".

Mis on meiega lahti - miks ikka veel viibib me täiskasvanukssaamine?

Muidugi on meil siis raske ette kujutada rahvusi, kelle küpsuses sedasorti ülendatus järjepidev. Kui selline puudub, püüamegi ilmaolevat korvata läbi õllevine, viina- või uimastiuima, raha- või võimukihu.

Nõnda oleme õnnetumad kes tahes "metslasist", kel ekstaas - seda enam ühine lõve - pea igapäine tippkogemus. Sestap ei tormagi nad pimesi ei tea kuhu, elades sageli kümneid tuhandeid aastaid järjepanu oma Kodupaigas.

Puudub kultuuri tuum - vankumatult tõhus, maiseid samastumisi mäekõrguselt ületav ekstaasipraktika. Kättesaadav meil ehk vaid kitsale vaimueliidile.

Nõnda olemegi kui "hiired tuules"- pealispindse mõtlemise ja veel pealispindsemate tunnetega omanabaimetlejad, kel ligimene, veel vähem maailm harva miskit korda läheb. Mistap bojaaridel on siinmail hää elu.

Pärast meid tulgu või veeuputus.

Või ärgu tulgu?

Helged hommikud Denis Quinniga

Olen hommikuti tütrekest lasteaiaks äratades pannud mängima Denis Quinni, samuti teda magama pannes - on mu jaoks raske leida midagi helgemat, päikselisemat, õrnemat. Ma ei tea, kuidas see on talle mõjunud, aga täna hommikul ta ise korraga palus - "halleluujat" (lugu Hallelujah Sunshine). Ja uksest väljagi minna ei tihanud enne, kui "laul ära mängib". Vist Sufi Dance plaadilt "Päikese ja Kuu abielu". Ja kui välja läksime, palus, et ma talle seda jälle paneks, kui õhtul koju tuleme.

See muusika näib kuidagi resoneeruvat tema lapsepõlveparadiisiga, seda kinnitades ja süvendades. Väikesed tüdrukud on, nagu teada, tehtud suhkrust - õndsusest ja värskusest.

Denis Quinniga puutusin kokku oma "New Age perioodil", enne seda oli mu enda päikesemuusikaks Bee Gees.

Huvitaval kombel läheb 3-aastasele hästi peale ka "101 Classical Greats" - mille järel ta üksvahe kas või tund aega järjest "balletti" võis tantsida (käib balletitunnis) - isegi üksi, kui minust asja polnud. Neist veel pehmem on muidugi Vivaldi - ka küllap sobivam sellele õrnale vanusele (kellele antroposoofid teadupärast nt orelit üldse ei soovita). Ja muidugi Andrea Bocelli.

Laps on kui käsn, mis Ilu kõikjalt endasse imeb - sügavas imetluses ja tänus.

The Secret

Selle filmi Vari jälitab mind veel kaua (ja selline sõnaseade peaks siis justkui väljendama ülimat vaimustust), enne kui miski Uus ja Võimsam selle omakorda varjutab. See on kui lähisuhtega - kui järgmine pole sügavam eelmisest, jäädki põdema. See on see "vana arm", mis "ei roosteta". Et asi omandaks oma loomuldase koha meie Olematus Olemises, peab see - minus küll- läbima ülima tõusu ja hämmastava languse. Peaaegu et kehtib siingi loodusteaduste falsifitseeritavuse printsiip: kui ma ei suuda mingiks hetkeks paljastada enda jaoks millegi "ülima" hämmastavat "armetust", pole see tõeline. Tõeliselt hea on see, millest tõeliselt üle kasvad. Tõeline õpiline see, kes oma Õpetaja ületab. "Müstik on see, kes on Jumalale andeks andnud!" "Kõige rohkem armastab Jumal seda, kes Teda armastab. Järgmisena armastab Jumal seda, kes teda vihkab!" jnt ühesama arhetüübi vormid.

Purjus Ahv nimega Meel

See meele nimetus Oriendi teadvusetehnoloogiatest hästi tuntud - kuid viimastel päevadel on olnud märgata Seesmise Nägija ärksuse teatud kasvu minus nimetatud hullukese suhtes. See on ikkagi hämmastav, milline müriaad meelolusid, mõtteid, emotsioonikesi, mälestusi, kartusi, igatsusi jne läbistab pea igas hetkes mu teadvusetaevast. Lisagem siia veel samastumise erinevad astmed kogu selle terendusega - ja kannatuse juur ongi alasti kui kuningas.

Meenub Ürikust surmatoimuse see osa, mis ilmneb pärast kehaelementide üksteisesse lahustumist (Maa>Vesi>Tuli>Õhk>Teadvus) ja mis seisneb hingeosiste nagu SÜMPAATIATE, ANTIPAATIATE JA TEADMATUSE (JUHMUSE - avidya) lagunemises. Kui need on kadunud, siis mis jääb meie nn minast järele? Tühipaljas Tühjus? Siiski mitte. Enne peavad veel kokku (südamesse) ja lahku (taas üles-alla) minema Mehelik ja Naiselik Seeme meis, kuni järg Purunematu Seemne lahkumisel kehast. See on siis, mis jääb ja mis "sünnib uuesti".

Kogu mehhanism?

Muide - kui väga see pärdik meis, sigitatud Elujanust, pelgab Tühjust, millest igal hetkel kostub Suur Pauk, näitab meie keelendki- Vanatühi. See on tõesti "vana", "vanem" kogu Olemisest.

Kuid Tunnistaja mõnikordseks ärkamiseks (elik meie identiteedi siirdumiseks minast Tollesse) ei pea ju ilmtingimata 15 aastat zazeni või TM-i harjutlema. Ja see "satori" loomulikult ei tähenda samastumiste lõppu. Kui palju kordi veel peame sukelduma sellesse maniakaal-depressiivsesse, sadomasohhistlikku orgiasse nimega "Olemine", enne kui tunneme: NÜÜD AITAb! Enough! Ja siis ei meelita enam miski meid seda ammujahtund/roiskund suppi sööma.