esmaspäev, 26. märts 2007

Kes kõlbaks Jungile?

ehk siis - keda ootaks kursustele www.ems.ee/peeterliiv/kool.

Pole minu teha, aga ootaks neid, kelle parimaks sõbraks ja õpetajaks nende Vari.

Kes mõneti "ära põletanud" ("puhastustules"?) oma isikliku alateadvuse (nimetatud ka "egoismiks", "subjektiivsuseks"), et Mina saaks kogeda vahetut aukartustäratavat kokkupuudet Kollektiivse, Ühise, Objektiivsega. Et kohal saaks olla "Suur Vaim".

Keda ei ehmata ei tunded ega mõtted, mis võiksid sünnitada uusi ühisusi.

Kelles juba on palju naeru kui vabaduse eeltingimust ja järeltulemust.

Kelle individuaalsus on hakanud ilmnema läbitöötatult, peenenenult, eriliselt (isikupäraselt). Vähem kitši, kultuuri, mäletsemist, kleepumisi.

Seda kõike ootan ma endalt. Vähemasti tean oodata.

Ja veel: Jung ei ole pelk teooria, mida "teada saada". Ta on kogemus, sageli jõlegi. Kellele deemon või Draakon, kellele "kaunis lähedane sõber", kelles näha omaenese säravaid kuristikke ja sügav-hämaraid mäetippe. Ta pole miski, mida tasku pista kui tikutopsijumalat. Teda ei saa taltsutada. Võibolla ehk vaid kunagi ja kuskil ületada.

Ületada?

Kas ennast saab ületada? Mina küll - aga ennast? See oleks sama kui ennast juukseidpidi üles tõsta. Seda suudab teha endaga kui - vaid ise.

Minu diagnoos II

Miskipärast tundub osa neojungiaanlusest Jungi endaga võrreldes "lahja". Ehkki on kohatud ka võimsaid väljendusi: Erikson, mütopoeetiline koolkond ("Teekond küpse mehelikkuse lätetele...") jt.

Aga eks lõviosa NewAge`istki ole veidi suvaline ja "lahja", hüplev ja postmodernselt pealispindne, deklaratiivne, "psüühilisele inflatsioonile" viitav (a la "Mina olen Jumal"). Kui esmakordselt avastame kolletiivse alateadvuse kogu selle vaimustavuses (vaimu(de)rikkuses), on see ju mõistetav, et hakkme tundma end "jumalikuna", "tõeteadjana", "väljavalitutena". Ja pälvime sellega varem või hiljem "Jumalate kättemaksu". Nii juhtus Prometheuse ja Kristusega. Küllap minugagi.

Miskipärast on mõni kütkestav õrnolend ennustanud mulle "suurt muutust lähima aasta kestel". Kas või hakkagi uskuma.

Jung isegi vabandab oma mudeli "raskestimõistetavuse" pärast nende ees, kes pole vastavat ise läbi elanud. Kes pole olnud Kangelane või Lohest alla neelatu - mõne Naise hingetu teener. Kes pole olnud "Jumal", Tõest vaimustunud "hull", kohatu oma hüüatustes ja "õpetustes". Kes pole põdenud "šamaanihaigust".

Siiski - olen mitmetel juhtudel suutnud säilitada huumorimeelt.

Olen muutunud veidi leplikumaks oma kohutava kannatuse ja niisama jubeda rõõmuga. Nagu polekski need enam päris minu enda omad.

Minu diagnoos I

Olen oma diagnoosi teadlikumalt otsinud aastaid (enne seda oli asi hoopis teadvusetu). Paistab, et nüüd olen leidnud selle mitmeidki kaalukaid määratlusi. Teadagi Jungilt. Seega olen saamas talle heaks patsiendiks.

Jung tõdeb, et vähesed tunnevad end haigena ning on sunnitud otsima lunastust - teadvusetud massid ei koge vähematki neuroosi. Tervenemine olla aristokraatlik kutsumus, sund, häda.

See sobib hästi minu Isiklikuks Müüdiks.

Üks tema õpilane kirjutab: "Oma elu lõpupäevil oli Jung ise nii terviklik, seesmiselt rikas ja õnnelik inimene, kelletaolist ma polnud veel kunagi kohanud." (John Freeman "Inimene ja tema sümbolid". Sissejuhatus).

Pole ka ime.

teisipäev, 20. märts 2007

Kursus Carl Jungi arhetüüpikast

Jälle on Jung mind kätte saanud. Ja tundub et seekord niivõrd, et ei jäta enne, kui olen ta põhjani ammutanud. Vaat see on alles utoopia, mida tasub taotella!

Aga 27.03 algavatel iganädalastel loeng-vestlustel on veel vabu kohti. Täpsemalt: www.ems.ee/peeterliiv

pühapäev, 18. märts 2007

Kuus inimilma

Need on: jumalad, pooljumalad, inimesed, loomad, poolpõrguelanikud ja põrguelanikud.

laupäev, 17. märts 2007

Bloggide revolutsioon

Bloggide Kuningriik meenutab mulle üksildasi unes kõndijaid või kookoneid filmist Matrix. Titadellide Paradiisi, Individualismi Impeeriumit, Monoloogide Manalat... Siin kinnistub eksistentsialismi väide, et inimene on viimselt absoluutselt üksi ja täiesti mõistetamatu teiste poolt.

Modernne solipsismi, nartissismi vorm, kus Minal puudub Sina.

Samas on selles midagi pubrteetlikku: ühtpidi tahetakse olla eraldi ja eriline, omaette, teistpidi sarnaneda-põkkuda teistega ja saada neilt sellele kinnitust.

Selline on minu enesediagnoos.

Arhetüüpne loogika

Kui paljud meist jõuavad "arhetüüpse loogikani" kui millenigi, mis vaatleb Elu vastandite ühtuses? Carl Jung on öelnud, et sümbol on see, mis ühendab vastandid ja just seeläbi "lunastab" meid nende alalisest võitlusest. Sümbolis me suudame seista silmitsi mõlema poolusega, põgenemata enam antipaatse poolt sümpaatse suunas, ja leiame - Mille? Nii Hea kui Kurja ühekülgsuse. Alles Hea-Kuri koos kui "kogu mänguruum" vabastab. Lugegem võlumuinasjutte - sealne tegevus toimub omamoodi "õndsas", ajatus-ruumitus vabaduses. On Kuningapojad, Lohed, Võlurid ja Nõiad - jumalikuni paisutatud hüve ja pahe läbi põimunud - , kuid üksteist tingides nad justkui viitavad ühele samale Tõele.

Hakata armastama vastandeid, sh iseenda voorusi koos pahedega, tähendabki vist elutarkuse algust. Mitte ainult armastada, vaid ka karta Jumalat - see "on tarkuse algus".