teisipäev, 26. juuni 2007

Inime kui kruss

Mõnikord öeldakse, et "inimene on krussis". Aga inimene ei saagi olla muud kui krussis, kuivõrd kõik näiliselt omaette olemasolev on "energoinformatsiooniline" keeris, pööris - iga Meel, iga Mina. Vaadakem oma pealage - juustepööris on seal iseäranis selge. Ja kõik elusloodus on täis "spiraale", alates teokojast ja lõpetades sellega, kuidas rohulible end läbi asfaldi "puurib"...

Kui inimene pole parajasti krussis ehk depressiivne, on ta vähemasti pöördes ehk maniakaalne - kolmandat seisundit subjekti puhul pole (see on ainult meele ületanul - valgustunul). Kannatus ja vaimustus kuuluvad olemise juurde, olles selle kaks põhivormi, mis annavad kogemust (mida ükskõiksus ei anna). Sest pööris - nt veekeeris jõel - on ajuti eristunud muust voolust, sellest omaette, mõnikord vastugi. Nii ta kaotab oma "üksoleku" taju ja hakkab võitlema iseendaga, keda peab "teisteks".

neljapäev, 21. juuni 2007

Staaride hulk kasvab

Muidugi, paljud neist on kergekesed, meelt lahutavad, mitte ühendavad, massikultuurimüügimeeste poolt "üles haibitud", kuid ikkagi - neid on hämmastavalt palju.

See on Loovuse Plahvatus. Igaühest võib täna saada staar (isegi selliste telesarjade arv kasvab).

Vanasti olid vaid vähesed väljavalitud, eliit, kes võis lubada endale loovust.

Üks kulturoloog ongi kaasaega nimetanud Kunstiliseks Ajastuks (mis järgneb infoajastule) - kõik avastavad oma suuri ja vähemaid andeid, kõik tahavad jagada (ka müüa) võimalikult rohkematele.

Võtame pop-muusika või Hollywoodi filmi. Neiski on sügavat lumma, ehkki stoori paistvat läbi. Aga arhetüüp ongi lihtne, läbipaistev, kvintessentsne. Mütoloogia ja muinasjutustik - niisugune on traditsionaalne "massikultuur".

Kunst on viimane, kõrgeim püünis, mis meid kiinni püüab, laskmata meil liig hõlpsasti Taevasse tagasi langeda. Looja teadis seda, kui kunsti lõi. Kõige deemonlikuma võrgu, millesse isegi suurvaimud takerduvad - Oo, milline Tõde, Ilu, Armastus!

Ka vaimsus on muutunud massiliseks, mis siis et ekstravertne - veidi lame, lihtsustatud, igale jõmmile-tibilegi jõukohane. Sellelt pinnalt kõrgub omakordne Introvertne Vägi - Mägi üle maailma. Mehru Mägi. Siinai. Selle toimuse käigus plahvatavad Läänepoolsegi Riigi rahvustes esile Valgustunud - esmakordselt ajaloos.

Eestis pole olnud valgustunuid kui Universaalseid Inimesi, keda pole enam olemas - ehkki on olnud Poeete, Kirjanikke, Muusikuid, Pühamehi. Alles nüüd läheneb meiegi kultuur sellele piirile - ja me ei tea, kes on esimene. Saksa vaimuruumis näituseks osutus selleks Eckhart Tolle - kelle mõõtu vaimu nt vene vaimuruumist täna veel ei leia, ehkki mõnedki lähenevad (Nekrassov, Megre...).

Kui esimene on läbi murdnud, järgnevad teised. Kui Jaapan, Tiibet, Hiina, India jt Idamaad kubisevad budadest, siis meil on see õnnistus alles ees. Alateadlik erutus ja vaimustus meis kasvavad aimamisi. Petlemma Tähed valmistuvad tõusuks ja Läänemaa Targad kohaletulekuks. Jeesuste Aeg koidab.

Kas tunned sissetulvava vabaduse maitset, millel pole piire? Kas tajud mõtete-tunnete kirglikumat, joobnustavat tantsu? Siis oled Sinagi Pioneer, kelle pangel põhi ära kukub koos veega, kus peegeldus Kuu müstiliselt kaunil ööl, kus Sinuga on kogu Su lapsepõlv, Su esimene armastus, kogu Su valu kalli kaotusist, kogu Su elatud ja elamata elu, kogu Su rõõm, süü ja häbi, kogu Su lootus, igatsus ja täitumus.

Kogu Su elujanu ja surmatung.

Lollikese müsteerium

Kes meist ei teaks Lollikest võlumuinasjuttudest...

Jungi tõlgendus sellele sümbolile räägib inimesest, kellel see funktsioon, mis ühiskonnas valdav (nt mõtlemine), on nö alaarenenud, mistap Lollikest läheb vaja kriisiolukorras, mil avitab mingi teine funktsioon (nt intuitsioon). Seal Vanemate Vendade tarkus enam ei aita.

Ma pakuks põnevama tõlgenduse: Lollike on inimene, kes pidevalt liigub enese piiridele, komistades, kukkudes heatihti "normaalsega" harjunud ühiskonna silmis. Sest kunagi ei tea, mis "vaim" talle peale tuleb. Nt "üles puhutud Mina" - veidrus, maniakaalsus, kohatus jms - võiks Lollikese puhul olla tavanähtus. Seda muidugi ajutiselt. Sest riskiga kaasub alati ka võit - uued avarused psüühikas. Just seetõttu saab Lollikesest kunagi Kuningas - tippavar Tervik, kes liigub vabalt seal, kuhu enamus kiigatagi ei söenda. Just seeläbi mõjub Kuningas nii "enesliku", "endastmõistetevana".

Õigupoolest on Lollike vaid arhetüübi rahuarmastav pool - puhas, süütu, lapsemeelne, siiras ja just sellega läbistav ja piirile viiv hingeolend. Dostojevski Idioot.

Raevukas pool on Lohe - maniakk. Hitler. Stalin. Maniakist ei saagi Kuningat - vaid Türann, hirmuvalitseja (Kuningas = armuvalitseja).

Kuningapoeg - Mina-teadlikkus - tapab Lohe, stiihilise, arhailise, tungidest kantud alateadvuse, Raevuka Jumaluse; ja Lollikegi - Rahuarmastav Jumalus inimnahas - saab Kuningaks.

Hoidkem Lollikesi - nemad on maa sool, meie tulevased Kuningad.

Sestap polegi ükski prohvet kuulus omal maal - sest kõik nad peavad läbima Lollikese staadiumi. Enne tuleb murda müürid, alles seejärel saab Lossis hakata end tundma vabalt ja õnnelikult. Lollikese Tee - see on kiireim tee tõelisele õnnele.

esmaspäev, 18. juuni 2007

Lubage inimestele miljon

ja nad jooksevad teile tormi. Lubage neile verd, seksuaalsust kogu selle peadpööritavas mitmekülgsuses ja täielikku unustust, eriti aga Surma vaatemängu - ja nad on teie innukad järgijad.

Lubage neile Maailm - ja nad haaravad sellest jäägitult.

Lubage neile võimu ja nad tajuvad erutavat väljakutset.

Seda kõike pakkus Saatan kõrbes Jeesusele.

Ent lubage neile Jumalat ja nad on nõutud, nagu keegi, kes on kõrvale juhitud Teelt.

Sest deemonid ja inglid juba elavadki neis oma täit elu.

Sestap jättiski Taevas Jeesuse Viimsel Hetkel maha: Jumal tahtis olla Maailmas, olla Maailm ja Maailmana.

Ärge minge laserkiirega läbistama miraaže, milles Looja mängleb iseendaga tuhandel kujul. Olgem pigem kaasaloojad, lisades Olemisele hoogu - mitte kustutades seda Olematusse. Kui tahate olla koos kõigiga - lisage hoogu sellele, mis niigi on, eriti aga sellele, mis just tahab sündida. Unustage Olematus kui Jumala Painajalik Uni, millest Ta on ärganud - ja kütke Teda endas veelgi üles. Las Tema kirg kasvab, las Tema kogemus põrkub tagasi oma põhjatuse kuristiku servalt - et seejärel end sinna vastupandamatust soovist kukutada.

Te kardate kurja? Ärge kartke, sest siis kardate ka head. Maitske nii seda kui teist - kuid maitske kasvavas mõjus. Sest kui maitsete sügavamat kurjust, pakutakse teile kohe ka sügavamat armastust. Ja kui maitsete sügavamat armastust, antakse teile sealsamas kogeda ka sügavamat kurjust endas.

Toitke mõlema hundi alatuüllast aplust - ja Teie hing joobub.

Aga kui kohtate pühakut, kes levitab Taevast, ajage teda mööda tänavat vitsaga taga. Ärge kannatage Olematust, sest selles on salakaval surm. Seepärast öeldaksegi: kui kohtad oma teel Buddhat - tapa ta! Kui kohtad Jeesust - löö Ta risti! Ta on äärmus, Kuristiku äärel - kes karjub tagasikiskumise järele Olemisse. Päästa Ta! Sest ühes Temaga päästad ka ennast. Päästes Päästja taastad tasakaalu. Ja saad suunduda järgmistesse taevastesse ja põrgutesse, mida Looja me jaoks loob ülimas helduses ja külluses - tänutäheks.

Sellega pälvid Sa tema tänu, et Sa ei põlga ära Tema poolt loodut, vaid tõded koos Temaga: "Hästi tehtud?" Sest alles nüüd saad alustada Mängu, pakkudes Eevale õuna Olemise puust.

Ärgem igatsegem tagasi Taevasse, kui Taeva Isand ise igatseb tagasi maailma - taastulles.

Subjektiivne objektiivsus

Kui kuulame inimesi, tajume varem või hiljem nende piire - samastumisi hirmu ja himuga.

See ongi subjektiivsus.

Kuid kui kohtame subjektiivsust, mis on piisavalt objektiivne, tajume kummalist vastuolu. Ühtpidi see riivab meid sügavalt - kuna puudutab ja "paljastab" me piiratust; teistpidi see erutab ja kütkestab meid, kuna puudutab meie Iset, pannes ta kaasa väreleme. Meie Kese ärkab.

Olles nende kahe vahel, kogedes "rahustavat hirmu" või "hirmsat rahu", peame justkui langetama valiku - kuid tavanisti ei suuda me seda. Kuulatav justkui neelab meid endasse, lõhestades meid üha sügavamalt, valusmagusamalt. Oleme lummatud meisterlikkusest, millega keegi justkui avab meie hinge, nii et tahame seda ikka ja jälle. Tahame veel sügavamalt maitsta seda vastuolu ajaliku ja igavese, piiratu ja piiritu vahel, sest tunneme, et selles peitubki elusamus. Kogemuse lõputu süüvimus.

See on rohkem kui Paradiis või Põrgu eraldikogetuna - see "paradiislik põrgu" tõstab, ülendab meid sinnapoole kummatki, aga oma jumalikus kogemisjanus ihkame, et see ei lõppeks eales, ei päädikski Taeva lõpmatus rahus. Tahame tunda end lõhkikistuna üha magusamas pakitsuses.

Upanišaadidki tõdevad, et Jumala olek Olemises (mitte Olematuses) on Olemine-Teadvelolu-Õndsus. Ehk põhjani käristatu lõpmatu teadvelolu lõpmatumagusast rõõm-valust- millest loomuldasa kerkib ja neelab meid endasse õndsus.

Tänu või Vaikus

Mina-maailmas, kus oleme veel olemas omaette "pöörisena" ja kus valu ja rõõm on kaksikvennad, on tänu ilmsesti meele üks viljakamaid hoiakuid juhtuvasse. Tänu tähendab tahet, püüdu ja lõpuks võimet näha ka valu - mitte ainult rõõmu - tänuväärsena, justkui veel ühe rõõmuallikana. Valu, kannatus on siis pea koheselt ära tundud õppetund, mis avardab me vaadet valu-rõõmu vastuolule, lähendades meid selle keeristormi liikumatule keskmele.

Läbi kõike katnud tänu saab inimene õndsaks.

Kuid ta on pärit ikka veel kahesuse, meele ilmast. Sest meele jaoks püsib Olemine vastanditel. Kui aga jõuame keskmesse ja meel, Mina kaob, kaob ka tänu, alguse saanud rõõmust ja lainenenud valule. Enam "pole põhjust" tänuks, kuna "maniakaal-depressiivne" pendel on peatunud - nagu pole enam ka seda, kes oleks tänulik.

Mis siis on, kui pole Olijat ja Olevat, vaid Olemine üksi?

Vaikus? Läbistatud nii lihtsast, nii loomulikust kirkusest, et viimne meeleliigutus - õndsuski - on lahustunud...?

Metsiku ilu lummuses

Loor, milles elame, mähib meid ajapikku metsiku ilu lummusse. Kui märkame seda ilu Looduses või Muusikas, pole veel hullu, aga kui märkame seda Teises Inimeses... Alles siis ehk tunneme, milline õndsus "üksolemises" varjuda võiks. Milline regressioon tagasi lapsepõlve, otse emaüska (ongi see ehk tõeline "Oidipus"), et - sedakorda - justkui orgastiliselt ühineda tollega, kes meid endast kunagi välja paiskas. Kas ei peitu selles sümboolikas midagi otseselt psühhosomaatilist - kuivõrd keha väljendab hingeigatsusi samavõrd kui hing keha igatsusi (nt kui põeme astmat, siis miski meis "matab hinge"; ühtume armatsedes, justkui tahakski igaveseks sinna jääda, kus kunagi olime jne).

Selle metsiku ilu lummuses avastame ka, kui käestlibisev on Elu, kui õrn ja habras, peaaegu olematu on Olemine. Me justkui kaeks terendusi, millest enamus pudeneb peost enne, kui neid maitstagi oleme jõudnud. Need põgusad kokkupuuted kesk igavikku, mida kaeme oma pühast üksindusest, täidetud ikka ja jälle üksolekuga...

Kuni keerleme eraldi, lummus jätkub oma tabamatus valu ja rõõmu ühteheitmises, Elu väljakannatamatus kerguses. Alles kui tuulispask peatub, kaovad piirid ja pinged ja jääb vaid Kogemine, mis juskui sõõmaks igal hetkel Olemise põhjani.

Aga siin ma vist tõttasin oma Muinasjutus endast liiga kaugele ette...?

Kohtumiselt ekstraverdiga

Kui me oleme võtnud mingi mudeli - kas või ajuti - oma elu aluseks, siis mõistagi leiame sellele kõikjal kinnitust.

Ühelt kunagiselt kohtumiselt E-ga meenub tema tõdemus, et "elu kipub olema tühi", kui mitte vahetada valdkondi, töid, ameteid... Et temagi on möelnud sügavamast "pühendumisest Vaimule" - kuid pole leidnud selleks veel aega. Aga varsti... tahaks ta seda kindlasti teha.

I-l pole vaja leida aega "suhtlemiseks Vaimuga" - see on tema loomulik hingamine. Võibolla on temagi vahete-vahel mõelnud, et võiks "leida rohkem aega" nt, et kuskil patakas raha teenida - aga sinnapaika seegi jäänud...

E "tahaks pühenduda", kuna kohati "elu kipub olema tühi" ja ta vaistlikult tajub, kus pool "Vaim asub" - et valdkondade vahetus ei pruugi anda elule lõputult mõtet...

I "tahaks pühenduda" paigutise materiaalse kitsikuse tõttu - kuni ekstaas pole veel püsiv. Tema unistus on selline: teenida kuskil ja kuidagi suur hulk raha ja "teha siis oma asja". Või leida töö, mis viimast eriti ei sega.

Nii nad siis elavad, nood kaks vaeslast, küljetsi, ilma üksteist veel korralikult märganudki oleks.

pühapäev, 10. juuni 2007

Sise- ja välisinime

Ma ei usu enam Jungi mõnda mõtet. Jung, viibinud aastaid hullumeelsuse piiril, uskus ja taotles tervikut - ta oli veidike idealist, arvates, et kõik poolused on mõningase vaevaga ühendatavad. See oli tema suur lootus.

Ent Olemine püsib kahel mitte kunagi täienisti kokku saaval poolikul - justkui Koit ja Eha, mida eristab Pime Viirg. Nõnda ka inimliike on maailmas kaks, uskumatult erinevat - nagu on kaks ka uskumatult erinevat sugu. Nimetagem neid nt sise- ja välisinimeseks (Jungil: introvert ja ekstravert). Jung väidab, et loomulik on nende tasakaal igaühes. Aga ma ei näe kuskil selliseid "liha ja kala"-inimesi, see oleks kui kakskeelsus, millest kumbagi ei oska tõeliselt.

Me maast madalast keskendume eeskätt kuhu? - ja see määrabki meie tüübi. Ei saa teenida kaht jumalat korraga ega istuda kahel toolil ühtaegu. Süvimas suundume kas sisse või välja - Katedraali või Hüpermarketisse (Panka), saades meistriks selles. Kui taotlen rikkust ja võimu kogu hingest, siis saan ka selle - aga kaotan rikkuse ja võimu enese "sees". Sest iga asi kasvab ja õitseb vaid harjutledes, pühendudes. Mida ei kasuta, käib alla, kängub ja "kukub otsast ära". On ainult erandid, mis kinnitavad reeglit. Nt Lennart Meri - sakraalkuningas (sh Hall Kardinal) ühes isikus. Küllap väheseid introvertseid tipp-poliitikuid kaasaja maailmas.

Välisinimene ei saa olla seesmiselt sügav - nagu siseinimene ei saa olla väliselt edukas. Kui seesmine rikkus tagaks enesest välise rikkuse ja väline vaesus seesmise vaesuse - aga elus näeme küll vastupidist. Isegi Jeesus näikse pajatavat teistpidist oma elule, nõutades otsima esteks siseriiki, et seejärel saada kõike välist. See väline oli teatavasti Rist - seesmiselt tõusis Ta Isa Paremale Käele. Asi ka selles, et Seesmuse leidnu ei vajagi enam "kõike muud (pealekauba)" - tal kaob kihkki selle järele. Ta ei tahagi enam istuda teisel toolil, piirdudes kõige algelisemaga.

Nood kaks inimliiki on pikk ja põnev teema, kutsudes parandama Jungi sügavat eksitust.

Kumb oled Sina? Arvesta ka, et siseinimesi on ehk vaevu kümnendik kõigist.

laupäev, 9. juuni 2007

Meie maine šamaanirännak

Me miskipärast arvame, et meie olu siinses "keskilmas" on justkui mittešamanistlik, mittevõrreldav all- ja ülailmaga. Kuid tegelikult vahet pole. Nii siin kui seal juhtub kohutavalt hirmsaid ja jube kauneid asju. Nii siin kui seal me ei valitse mängu. Kui me just kuskil ennast hirmsasti ära ei kindlusta, takerdudes olemasoleva külge, on homne täiesti teadmatu.

Üht vist tuleks aduda: see siin on ebatäiuse, korratuse,poolikuse jne maailm - ja sellisena tulebki seda võtta. Kogu Olemine on selline, kahest poolikust koosnev, mis omakeskis igavesti ära sobituda püüavad - muidu meid polekski olemas. Vaat kordaminek on selles segaduses "ainult armust" - mis peaks pälvima meie sügavat tänu. See on nö antud pealekauba võimalusele Olemas üldse ollagi.

Teiseks: mis juhtub "allilmas", kui meil õnnestub siirduda sealsele rännakule? Maastikud on äärmiselt võõrad. Olendid, kes ilmuvad, ettearvamatud. Suur oht eksida. Suur oht kohata mõnd Olendit, kes sind vale käitumise korral lihtsalt "nahka pistab".

Kas siin on miskit teisiti? Loomulikult mitte. Nii kui leiame siin mõne sõbra, sõbratari, venna, õe vms "abivaimu", oleme koos tõelise õnnega. Me tunneme seda aegruumi siin alles niisama vähe kui algaja šamaan "allilma". Tõsi, on "vanu kalu", kes justkui tunnevad end otsekui vees - kuid seegi võib olla näiline. Igatahes on siingi Tohutuid Olendeid (nt tohutut võimu või rikkust omavaid).

Me oleme unes. Ja me ei tohi sellest ka täielikult ärgata - sest siis on oht Olemisest "välja kukkuda". Nagu juhtus Buddhaga.

Aga seda me ju ei taha?

pühapäev, 3. juuni 2007

Mis on vaimsus?

Vaimsus tuleneb sõnast Vaim. Vaim - see Jumal kui Taevas, kui Algne, Puhas Teadvus. Niisiis tähendab vaimsus oma kõrgeimas mõttes müstitsismi. Kuid vaimsus pole seotud mitte ainult Vaimu, vaid ka vaimude - jumaluste, inglite (deemonite), arhetüüpide - "taevaaaluste vägedega". Vaimsus tähendab tutvumist ja kodunemist nendega - olgugi see ohtlik - ja nende vahendamist läbi vaimustumise ehk inspiratsiooni. Vaimustuse ja hullumeelsuse (psühhoosi) vahe on, et viimasel juhul mõni vaim "neelab teadvuse" jäägitult, esimesel juhul mina-keskus säilub (ehkki võib olla kõrvale tõmbunud, et vaim "saaks läbi tulla" kergemini).

Niisiis on vaimuinimene eeskätt loominguline inimene, kes vahendab Hinge avarusi ja Vaimu kõrgusi.

Õhus on asju

Sirp. Paganauhkus
Pagan on eesti keeles uhke sõna. Hüüdsõnana on ta veel vägevam kui jessas või issand, sest pagan väljendab ka tunnustust; sellega võrreldav on ehk ainult jumal, näiteks noorema keelepruugi väljendites jumala äge või jumala lahe, mis annavad hinnangule juurde veidi pidulikkust.
Mõnikord tundub, et emotiivselt on need ühe ja sama mündi kaks külge, kusjuures pagan kõlab mõnusamalt ja humoorikamalt, jumal aga tõsisemalt ja mõtlikumalt. Siiski, paganas on rohkem veendumust, rohkem kirge – võib-olla sellepärast, et see sõna pole tõmmatud nii paljudesse vastuolulistesse keelemängudesse kui jumal, mis muidu võiks kõlada sama sügavalt ja võimsalt. Sõna päritolu on küllaltki segane, kirjutab Sirbis Hasso Krull.

Nii kirjutas Hasso Krull. Võimalik, et ta MÕTLES sellest esmakordselt (st talle ANTI see mõte) võibolla samal ajal, kui ma kirjutasin:

From: Peeter Liiv [mailto:peeterliiv@hot.ee]
Sent: Monday, May 07, 2007 11:16 PM
To: 'seltsid.anastasia@lists.ut.ee'
Subject: Pagana Jumal

Kuradi ilus! Paganama hea! Kuratlikult kaunis! Jube armas” Jõle põnev!

Jumalast mõnus! Jumala lahe!

Nii palju ütleb meile keel.



Tõsi, Hasso Krull ei vaatle neid mõisteid oksüümoroni kui terviku koosseisus, vaid omaette... Ka ei liigu ta miskipärast "paganalt" hoopis "kirglikumale" sõnale - "kuradile.

Aga ikkagi - midagi ta sealt õhust kätte ometigi sai - see võibolla tuntumaid Eesti Hermeseid...