pühapäev, 22. juuli 2007

Lõpp hea, kõik hea

Võtame elulise näite: kas oled kunagi kohanud mõnd E-tüüpi, kes oleks ümber sündinud I-tüübiks? Võib-olla oli see Saulus?

Ma olen küllaga kogenud vastupidist: I-tüüp on elu käigus osutunud E-tüübiks - selgub, et see oli lihtsalt noorukile omane ideaaliotsing. Aga see möödub - ja alles siis selgub, kes on kes.

Ma ei pea I all silmas E-massikultuuri nö "vaimset osa", mis lihtsustab ja lamendab asju oluliselt, levides kümnetesse keeltesse tõlgitud bestsellerites. Seda enamasti väga pragmaatilistel eesmärkidel. Võtame riigikiriku rajamise näite ajaloost (mäletamisi aastal 390) kui tüüpilise E-projekti. Kui jätta kiriku juhtkond kõrvale ja vaadata kogudust, siis mis juhtub, kui sinna saabub E-tüüp? Sünnib eduteoloogia - ja usk rakendatakse ühemõtteliselt rikkuse, karjääri ja tervise vankri ette (Ameerikas korraldavad miljonäriks saanud Usu Sõna liikmed kokkutulekuid). Samal ajal I-tüüpi huvitab see vaid elementaarse elatise piires - rohkemaks ei taha tema loomus lillegi liigutada.

Samas, kui ta siiski suudab mõneks ajaks pühenduda, osutub ta heatihti - tänu oma loovusele - hoopis nutikamaks kui E-kolleegid. Just I-tüüp on see, "kes oleks võinud teha hiilgavat karjääri" jms.

Samasse rubriiki kuulub ka nn ärilise suunitlusega eneseabikirjandus, kus rakendatakse kõikvõimalikke vaimseid saladusi. Selle kaudu püüab E-tüüp õppida saavutama asju nii, nagu see I-tüübile loomuomane - pingusetult. Sest kuni I pingutab, ei saavuta ta miskitki; hetkest, mil taipab, aga hakkavad asjad liikuma.

"Nemad on oma osa juba kätte saanud!" Kui vähesed neist jõuavad tõelise vaimuni, mis loob "eimillestki", mitte ei tuleta ega kopeeri?

Nemad on oma osa juba kätte saanud - ja nad ei vaja arsti. I-tüüp aga jääb E-maailmas "raskelt haigeks" ja vajab Teda. Sest Tema avab talle ukse maailmast temasse endasse.

Miks I-tüübi elu "algab neljakümneselt"? Sest selleks ajaks on ta avastamas oma I-olemust ja kohanenud piisavalt E-maailmaga (enamasti käsitöölisena).

Calvin rääkis neist, kes on "predestineeritud" Põrgusse, ja neist, kes Taevasse. I elu algab E-ilmas Põrgus, kuid lõpeb Taevas (sõltumata ühiskonnatüübist). E elu algab Taevas ja lõpeb Põrgus.

Lõpp hea, kõik hea!

Loodus sureb – Inimloodus sünnib

Kumb on imelisem – Loodus või Inimloodus? Võimalik, et viimane, kuivõrd ta on evolutsiooniliselt hilisem. Loomulikult ei pea ma seeall silmas armunute-armastajate suhteid, mis alati loomuldaselt juhtunud Teisel Kaldal.

Ei – ma pean silmas seda, mida vist Armen Tõugu nimetanud sünergiarühmadeks.
Samas täiesti usun, et 90% meist ühtuks Jean-Paul Sartre`iga: „Põrgu – see on teised inimesed!”

Et oimata Inimlooduse ennenägematut olu, vajaneks ehk eeldada järgmist:

1) Oma enesekesksuse läbinägemine ja selle muutmine funktsionaalseks, tõeliselt tõhusaks (seejuures ei mingit muutumist „heaks inimeseks”!). See eeldab mh loomuldase „kurjuse” äratundmist endas. Asi selles, et seda sügavamalt tunneme endas ära ka tõelist armastust. Ülim armastaja kannab endas alati ka ülima kurjuse seemet (millesse libastumist kujutabki Lugu Lutsiferist).

2) Isikliku elumüüdi tuumuskumused, mis põhinevad inimkultuuri tippesindajate piiritul vabadusekogemusel. Vabadusekogemuse ainsaks tõeliseks eelduseks on piiritult avarduv teadvelolu. Ainult piiritult avarduv teadvelolu juhib meid piiritu, tingimusetu rõõmu sisse – alles pärast mida saame kogeda piiritut rahu.

Mis meid selles takistab?

Armen ütleks selle kohta küllap, et võimetus mõelda omaenda mõtteid, tunda omaenda tundeid ja tahta omaenda unikaalset, varemkujuteldamatut tulevikku. Omaenese mõtete, tunnete ja tahte leidmine ongi „eneseleidmine”, „mina ise”.

Kuidas neid leida ja mis on nende tunnus?

Neid leiab küllap piisavalt sügavas janus, „kriisis", ja nende tunnuseks on energia võimas juurdevool. Nad on kirglikud, ehedad ja vaimustavad. Kusjuures pole juttugi enam sellest, on nad „head” või „kurjad”.

3) Võime näha tervikut: igaühe täiust ja armetust ühtaegu: ka kõige hiilgavam pühak on milleski kõige haletsusväärsem patune - ainult siis on meie suhe loomulik ja inimlik. Nõnda on imetlus ja kaastunne alati koos. Olemise juurde kuuluv „tragöödia” muudab pühimagi elu komöödiaks, eriti kui seda võetakse surmtõsiselt (ükskõik kas „valgustunu” enda või tema jüngrite poolt). Või kas ei ärata meis siis kaastunnet Jeesus, kes kunagi ei naera, ei tantsi ega armatse? Kel kunagi pole olnud lapsi?

4) Totaalne tundlikkus iga pisimagi hingeliigutuse suhtes endas ja teises – mis ongi „selgeltnägelikkus”.

Kui meis on Need Neli, ilmneb igaühes midagi „orgastilist”, so on „kõrgeimale võimalikule võnkele” ainuomast.

Ja siis me mitte kunagi enam ei vaheta Inimloodust Looduse vastu. Meil pole vaja muretseda selle pärast, et „Loodus sureb”, vaid rõõmutseda sellest, et „inimloodus sünnib”. Üks kui teine viib meid üha sügavamasse pöördesse, ilma et kaotaksime teadvust.

esmaspäev, 16. juuli 2007

Uus salaorganisatsioon sündimas

Loomisel on uus salaorganisatsioon enneolematult kaasahaaravate eesmärkidega. Milline ja kelle poolt, see jääb loomulikult saladuseks. Ainsaks kriteeriumiks on pühitsetus - nii tihe kokkupuude Pühaga, et see eneslikult kannab Sind uue kogukonna rüppe. See kogukond revolutsioneerib juba lähematel aastatel kõik ühiskonnaelu valdkonnad - majandusest poliitikani, seadusandlusest ärini, kunstist religioonini. Organisatsioon toimib sünergial, mis sünnib ennekõike mõlema inimliigi (E&I)kokkupuutest. Suhtlemine toimub salakeeles.

laupäev, 14. juuli 2007

Ühe kosmilise invasiooni viljust

Tormiliste diskussioonide käigus E-Klubis (mis koondab noort poliitilist ja majanduseliiti) korduvalt küsiti, millised on E- ja I-tüübi tunnused nö kaugvaates ja kuidas need tüübid üldse tekkisid?

Tollal puudus sellele ammendav vastus, kuid täna võib öelda: E- ja I-tüüp siirdati Maale erinevate tsivilisatsioonide poolt erinevatel aegadel. Miljoneid aastaid valitses Maal I-tüüp, v.a. arvatud vähemad siirded, mis ei osutunud elujõuliseks ja surid välja. Umbes 3000 aastat tagasi aga tabas Maad invasioon, mis suutis püsima jääda, asudes tormiliselt arendama meeltetegelikkust muundavaid tehnoloogiad. Kuna E-tüübil oli I-kaemus ära lõigatud, st tema energiamehhanism oli häälestatud meeltekogemusele, siis tulenes selline suundumus juba tema „ehitusest”. See ongi

I-tüübi teine üldtunnus on – vanurite kirgastatus. I-tüüp on, nagu nüüd öeldakse, „elukestvalt arenev”, tulemuseks mitte ainult Vanad Targad Mehed ja Naised, vaid ka nende otsustav sõna Kogukonna asjades. E-tüübi puhul vastupidi: keegi isegi ei tule selle peale, et volitada kibestunud, oma elus pettunud ja surmapelglikku vanurit võimuasju ajama. Nii ongi seda sunnitud tegema lapspoliitikud, lapspankurid jt „lapskultuuri” tegijad.

Niisiis – „tehnoloogilise arengu” puudumine ja massiline elutarkus.

Sellele võiks lisada, et kui E-tüübil „elu lõpeb 50-selt”, siis I-tüübil see alles „algab neljakümneselt”. Viimast muidugi E-ühiskonnas, millega I-tüüp püüab esialgu kramplikult kohaneda, kuni leiab lõpuks oma autentiteedi.

Veel tunnuseid:

Kuna E-tüübil „on alateadvus suletud”, iseloomustab E-ühiskonda massiline alkoholism, narkomaamia, ülekaalulisus ja muidugi kuritegevus kui kõige meeleheitlikum katse midagi olulist enda kohta ometigi teada saada.

Vaatamata välisele teokusele on E-tüüp oma saatuse ees hämmastavalt jõuetu ja loid. Selleks piisab pilgust kolinal Maailma Lõpu poole kihutavast E-tsivilisatsioonist.

Ilmselt koos sellega lõppebki E-tüübi hegemoonia. Või siis pärast vabaenergiate massilist kasutuselevõttu, kui langeb kokku kogu E-ühiskonna majandus- ja võimusüsteem ja energia ammutamine parasiitvormis kahaneb nullini, mis tähendab, et E-tüübil „pole enam süüa”.

Aga sellest kollapsist üksikasjalikumalt mõni järgmine kord.

Ja veel: ainult I-teadvus saab rääkida tegelikkusest kui fiktsioonist a priori. St rääkida hinge ehitusest niisama endastmõistetavalt, nagu E-ekspert kirjeldab nt seksuaalvahekorra füsioloogiat.

Nagu me ei saa naljalt vahetada oma sugu, nõnda ei saa me vahetada ka oma tüüpi ehk rassikuuluvust. On „välised” ja „seesmised” rassid, kes lähenevad Ühele eri külgedest, ainult selle vahega, et E-tüüp ei jõua kunagi pärale (ta on alateadlikult võtnud endale ahnusest liiga kõrge ülesande), I-tüüp aga on päral algusest peale. Kui valgustunud üksteise järel löövad suu pihta küsijale, kes küsivad: „Kuidas saavutada valgustatust?”, vastusega: „Sul pole vaja midagi saavutada – see juba on sul!”, siis nad kinnitavad seda oma rassikaaslasele lootuses, et selsamal hetkel leiab too läbi E-kultuuri monotoonse kriiskamise oma olemuse.

teisipäev, 10. juuli 2007

Eesti sadofilm "Euroopa parimaks"

Luban endale siinkohal vabalt olla veidi kuri. Mitte et "midagi sellist elus poleks", vaid et mida me sellega peale hakkame - kas võimendame nö absurdini - oksendamiseni (publik oksendab koos peategelasega) või... Ilmar Raag ületab siin kindlalt meie sado-maso-meedia "perverssemadki" standardid - saavutades täiesti uue kvaliteedi inetuse kunstis - "jälkuse esteetika". Ja on küllap sümptomaatiline, et just selline esteetika "lööb laineid" pikalt vägistatud Ida-Euroopa vaimus.

Mis see on? Mingi "viienda seisuse" esilemarss - nüüd ka kunstis? "Seisusetute" meeleheitlik mäss? Järjekordne "vabamüürlik vandenõu", et juba niigi hingetut tarbijat veel jälgimasse somnambuuli paisata?

Ma ei räägi üldse sellest, et peategelase "murdumine" oli ebausutav ega mitte sellest, et meile näidatakse justkui tulnukatest mutante, kelle kõlbelise kohtlusega suudab võistelda ehk vaid David Icke oma reptiilaju projektsioonides - vaid ma räägin ikka sellestsamast: kas läheme igavesti näljaste hingede (poolpõrguelanike) teed, otsides üha rafineeritumaid ohverdamise-ohvriks olemise vorme (justkui Gibsoni "Passioonist" oleks veel vähe) või...?

No ma võin ju kuhugimaani uskuda, et tegu on liiakasuvõtuühiskonna (nn "kapitalismi")tüüpohvritega, "demokraatia" loomulike vesivõsudega - et tapjakapitalism muteeribki kaitsetu teismelise lapsest peale hingetuks kiskjaks...

Noh ja siis?

Kas nüüd hakkame kõik kribinal-krabinal näidatud "väärnähtuste sotsiaalseid põhjuseid" otsima? Korrutama kulunud fraase nagu "kõik algab kodust" (või siiski - "koolist"?), et "kus olid õpetajate silmad" jms?

Milleks näidata asjust, millele ei teata ei põhjust ega lahendust?

Või mille poolest erineb tegija tehtust?

esmaspäev, 9. juuli 2007

Südasuises unenägemises

Vahepeal vaatab igaüks oma unenägu, olles „kuskil ära”. Nii et hetkel, mil kerkid pinnale oma unepildiraamatust ja vaatad ringi, tundub, et kedagi muud polegi – ainult sina üksi selles sumedas maailmas, kus vaevutabatav tuuleõhk kiigutab õrnalt südasuviseid õisi. Ent ses üksinduses on midagi püha – mingi nimetu tõotus või aimdus või teadmine, et kuigi sa tahad kogeda kõikvõimalikku ja see pole võimalik kohe, on see ometigi tulemas.

Märkad lähemaid ja kaugemaid mõistatusi, keda oma unedes nii harjumuslikult ”inimesteks” nimetad, liikumas sujuvalt sinust mööda, palgeil Suure Sfinksi ajatu mõistatus.

On suur vahe, kas kohtud nendega unes või ilmsi – ehk siis unes, millest Sa veel kunagi pole ärganud. Esimesel juhul on nende energia peenemalt, jõulisemalt tajutav, nad justkui kattuksid sinuga, nende soojus, nende saladus on sulle ligemal, nii et aistid selle sulnist magusust.

Ja on suur vahe, kas kohtud nendega muidu või mõnel riitusel, kus ojad korraga vulinal voolavad, taustaks eriliselt seatud rütmid või helid otsekui võtmed – vahel ka Sõnad, mis tungivad läbi liha ja luu ja keedavad sinus nõiasuppi, mille väest veel pikka aega takkajärgi toibud.

Sest Sa ei kannata korraga liiga paljut, ehkki ihkaksid.

Samas tead, et ükski sedasorti asi ei käi otse, vaid kaardu, sattudes mõnda pöörisesse, mis sind endasse imeb, mõnikord unustuseni. Siis oledki sügavas, unenägudeta unes. Ilmsesti sa ei näe seal midagi, mida mäletada mõne tundemeelega (sest seda polnud), küll aga koged, et sinus on toimetatud asju, mis justkui nihutanud sind Suure Pildi suhtes järgmisse ruumipunkti. Võimalik, et nüüd on Su mõtted lennukamad, tunded joobuvamad, teod tõhusamad. Võib-olla saadab Sind nüüd mõnes asjas ootamatu edu või kingitakse sulle mõni elu süvim kogemus, mis juhib sind surmaski…

Aga üle kõige selle lasub Taeva sumedus – kord lugematuis tähis, kord küllani päiksevalgust, tuul puhumas, kust tahab, lennutades pilvi ja linde…Kui näed lindu lendamas kuskilt kuhugi, mitte alati aimates seda koheselt kui Märki, kumab sellegi tagant ometigi vastu tähisse peidetud tähendus.

Nii palju jõgesid voolab pilvitu, kirka avaruse all. Neid tulvab lainetena kõigist kaartest, tuues kaasa tohutut rõõmu või kurbust. Või rahu. Või igatsust. See teebki sind sõnatuks, nii et suudad veel vaid sumiseda mingit seosetut suva, Kaost kui osakest suuremast Korrast, mida sa veel ei tunne. Selles pole suunda, kõik on kummaliselt keerdus, tunned vaid, et see kisub kaasa, ehkki mõistus ei võta enam ammu miskitki… Ja kas peakski?

Kui igaüks räägib korraga „keeltes” ja ometigi tõmmatakse rääkijad kaasa…? Ei, see pole mõni võõras keel ega ka pudikeel mitte. See on justkui suur selgus ja uus unenägu ühteaegu, milles pole midagi käegakatsutavat, kuid kus just seoste määramatus annab ehmatav-kütkestavat avardumust. Nii et miskistpeale tunned end tuule endana – mis armastab oma tippudel minna sedavõrd pöördesse, et pillutab laiali kõik oma teelt. Näed langemas eneses torne ja müüre, nii et korraga polegi enam toetuspunkti – ainult lend, selle keskel tohutu vaikus kontrastina ümberringi toimuvaga.

Selles vaikuses tajud kõikide toimuste juuri, siin on nende sünnitusmaja, kõige läte. Ja sul on tunne, justkui oleksid astunud sammukese lähemale Sünnitajale Endale. Ei, sa pole Tema, aga tajud olevat Talle nii ligi, et iga su sõna, sõnatud sosinalgi, jõuab Temani hämmastava hooga – nii et ta ei saa jätta seda sünnitamata. Justkui Sina oleks seemendaja ja Tema - üsk, mis viljastub ja sünnitab lapse.

Aga sa ei malda lõputult viibida selles süles, vaid tahad sündida tagasi sinna, kus kõik tiirleb tormilises tantsus. Oled uuesti valmis kogema mis tahes kirge või iha ja maksma sellest kõrgegi valu hinna. Oled valmis tegema kurjagi – et sügavamalt ära tunda head. Oled valmis end kaotama – et uuesti leida. Oled valmis kõige hullemaks, ja kõige paremaks – kas see pole siis pöörane!

Oled valmis olema pöördes, või siis „ära keeranud” – mitte enam „keravälgu tuum”. Oled valmis sööstma unustusse – ja Sul on vaid kaks valikut, mida valid vaheldumisi – nõrkemiseni, surmanigi.

Aga see kõik sünnib selle ajatu kesksuvepäeva sumedal taustal.