pühapäev, 26. august 2007

Öökaemus

Kas pole kummaline, millise hooga oleme kaasa haaratud nähtusest nagu „minu (meie) elu”? Kui aga vaadata lähemalt, milles see „elu” siis seisneb, selgub, et põhiliselt asjadest-nähtustest-olenditest, kes „tõmbavad”, ja nondest kes „tõukavad”. Ja siis on muidugi veel terve hunnik siukseid, mis/kes „jätavad külmaks”.

Inimene on nagu üles keeratud vurrkann, kes võib-olla veel mitte nii peagi ei mõtle sellele, kes see „keeraja” on. Kust tuleb selleks energia – kihk, ind, kirg, janu?

Me muidugi teame seda „alateadlikult”, kuid me oleme sellega nii harjunud, et küsimust ei teki: muudkui „paneme edasi” selles sümpaatiate-antipaatiate lõputus karussellis.

Paljud põrutavad niimoodi terve elu – kuni alles surm neile jala taha paneb ja „rajalt maha võtab”. Nii täienisti on nad haaratud kinofilmist, mida ekraanil nimega „minu elu” parajasti näidatakse. Nii tõsiselt võtavad nad iga oma mõtet. Nii sügavalt elavad sisse igasse oma tundesse. Nii januselt tahavad iga oma tahtmist. Justkui polekski vahet – justkui inimene ise olekski see mõte, tunne ja tahtmine.

Ometigi juhtub igaühega – varem või hiljem - , kui ta on niimoodi piisavalt kaua läbi une käsi ja jalgu liigutanud (no silmamune muidugi ka), et ta äkitselt peatub. Otsekohe võib-olla ta isegi ei tea, miks. Aga ta märkab, et imestab: Mida ma ometi teen? Ja – kui kaua ma olen seda niimoodi juba teinud? „Sada miljonit elu” – vastab seepeale kohe mõni tark tädi. Jah – aga…?

Nojaa…Ühesõnaga ta pidurdab ja vaatab ringi. Kõik ei virvendagi enam silme ees ega kostu ka kuskilt tavapärast kisa. Asjad on korraga asjad, inimesed – inimesed. Korraga on ei tea kust kaela sadanud aega seda vaadata – lihtsalt vaadata. Justkui vaataks vaikselt sipelgapesa või mesilastaru. Kõik toimub isegi justkui aegluubis. Ja värvid on korraga kirkad.

Aga see hetk möödub ja – mis imelik tunne – ME NÄEME, kuidas uuesti langeme sinna, kust just äsja olime pinnale kerkinud. Me näeme, et unenägu jätkub, ainult selle vahega, et nüüd näeme korraga nii pilti kui ka projektorit. See võib olla üpris naljakaski tunne – nagu oleks meid nüüd kaks: üks, kes askeldab oma meeles ja kehas, ja teine, kes „lihtsalt vaatab”. Ja kui ta seda niimoodi „vaatab”, muutub askeldaminegi kuidagi teistsuguseks. Selles poel enam „fataalsust”, raudset Tormi ja Tungi, vaid mingi… vabadus. Liikumis- ja liigutamisruum. Ja siis veel – valikuvabadus. Võin valida, mida tahes, jäädes aga ise sellest kuidagi „alla neelamata”. Jah, ma lähen küll kaasa parajasti valituga – aga mingi osa minust jälgib seda põnevusega otsekui kuskilt „ülalt”. Umbes nagu täiskasvanu jälgib lapse mängu liivakastis – olles samal ajal ka toosama laps. Ja me teame, et just laps naudib oma mängu enim.

Võib-olla umbes selliseid asju mõlgutasin oma teadmuses kümme aastat tagasi.

Mis on tänaseks muutunud?

Selgub, et mind üha rohkem huvitab too Mäng ise. Kuhu ta viib? On tal piire? Milliseid uusi kogemusi pakub? Millised on „trahvid” ja „karistused” võimalike eksimuste eest? Ja kumb on suurem võit – julgusest johtuv „valearvestus” või mõni üllatav edu? Sest eks toimu see kõik nüüd ju „sealpool Head ja Kurja”?

Mida see õigupoolest tähendab?

Mulle tundub, et ennekõike tabude lõhkumist. Tabud – need ongi piirid oma hirmuäratavuses. Mis murduvad alles vabaduse survel.

Eile lugesin, kuidas Tõnu Talimaa käis kursusel „Kool Mängud Maailmas”, mis oli pühendatud iseendalt õppimise kunsti omandamisele. Tõnu ütleb:

"Maailm on minu jaoks elusolend, kellega saab suhelda, nagu meie praegu suhtleme. On võimalik olla maailma jaoks kanal, temalt küsida. Maailm inimkeeles vastata ei saa, kuid ta teeb seda läbi meie. Ta räägib nende mõttevormide, tunnete ja kehareaktsioonide kaudu, mida minu mõistus, tundemaailm ja keha suudavad mõista, tunda ja väljendada. Kui sa küsid, tekib minus vastusena mingi mõttevorm. Mul on vaja vaid sellest kinni võtta, seda kogeda ja kirjeldada, anda ideele sõnaline vorm."

See meenutab klaveril improviseerimist: sa võtad mingi teema ja lased „maailmal vastata”. Su mälu on täiesti tühi, puhas – kõik, „mis tuleb”, tuleb vahetult, ettearvamatult. Pole vaja isegi dialoogipartnerit – sinu Ise asendab teda täienisti. Proovige! Algul võib-olla tiivad ei kanna ja „midagi ei tule” – peale juba teadaoleva. Proovige uuesti- see on üks hämmastavaid mänge. Niimoodi on loodud kogu kultuur. Nii kui see hakkab õnnestuma, oletegi kohe kultuurilooja. Müttategi eesliinil.

Ka selles on – vabadus. Vabadus antud juhul uutlaadi mõttekogemuseks – mõttelennuks.

Muidugi võib öelda, et enne tuleb õppida klaverit mängima – alles siis saab improviseerida. Aga ma tean vähemalt üht inimest, kes ei osanud mängida, kuid tema improvisatsioon oli lummav. Nii et kes teab, kuidas ja kus „Vaim pudelist välja pääseb”.

Aga mis ma tahtsin öelda: ühel päeval paistab Mäng läbi – ja siis oleme maailmast priid. Pole enam vanglat – on „Las Vegas” tuhandel eri moel. „Uued mängud” pole võrreldavad „vanadega” oma kogemuse sügavuselt ja ilult. Kusjuures neid pole kelleltki õppida – Mängumeistrid alles puuduvad – peale iseenda. Kui aga lõpuks näeme Mängu Allikat, võib see ületada mis tahes Mängugi, mis temast sünnib.

Mis siis saab, seda ei oskagi ma öelda. Vähemalt praegu mitte.

Kohtumiseni kümne aasta pärast?