Üks Uue Ajastu brände väidab, et "sarnane tõmbab sarnast". On tõsi, et "kel on, sellele antakse, ja kel pole, selt võetakse viimanegi" - kuid veel tõsim on, et "kes viimasena naerab, naerab paremini". Ja kõige fundamentaalsem seaduspära ütleb: vastandid tõmbuvad. Eriti teadvuse-alateadvuse plaanis. Siit moraal: mida sügavamalt vaatad oma valusse, kannatusse, hirmusse teadlikus meeles, seda meeletumat rõõmu valmistab Su jaoks ette ebateadlik meel. Ja vastupidi: mida positiivsem oled teadlikult, seda jõulisemalt tiirutab "Saatan kui lõukoer" alateadvuses selle hapra saarekese ümber.
Nii et kui tahad saada õnnelikuks - mine otse Põrgusse! Kalevipoeg taipas seda - ja Brandon Bays avastas selle hämmastava tõiga kogu teadusliku veenvusega. Kes aga kõikse aeg õndsusse, "ära" pürgib, seda ootab seda sügavam Kuristik.
Ja halvad unenäod osutavad ei miskit muud, kui et teadvuses on kõik rohkem kui hästi.
esmaspäev, 3. märts 2008
Jeesus kandis meie võlad...
...et meil oleks rõõmu ülirohkesti.
Brandon Bays`i raamatus "Rännak" tabab otsekui valgustunud autorit sõna otseses mõttes "Iiobi lugu": maja põleb maha, tütar ütleb tast lahti ja mees jätab maha. Niisugune on "jumalate kättemaks" meie ajastu "Ikarosele". See võrdlus pole muidugi täpne (sellest lähemalt hiljem), kuid tegu on analüütilisest psühholoogiast hästi tuntud "kompensatoorsusprintsiibiga", mis otsekui hoiab "head" ja "halba" tasakaalus. Ehk siis ühtpidi "pill tuleb pika ilu peale" ja teistpidi "killud toovad õnne"...
Kristlus on teostanud siin näib et hämmastava "tehingu": ohvriks on pakutud ISE kõige hinnalisemat projektsiooni - Jeesus Kristust, Jumala Poega - kes võtab enda peale nö "pilli" - et "pikk ilu" saaks kesta lõputult, sest kõik on "ettegi" ära lunastatud.
Kristlus on siin vaistlikult püüdnud "mööda hiilida" ühest süvimast loodusseadusest. Kas see on tal õnnestunud? Kas kristlastel siis ei juhtugi enam õnnetusi - suure õnne kompensatsiooniks? Siiski - kirikupea poeg sooritab endatapu, armastatud kogudusejuhil põleb maha kogudusemaja, teisel satub laps raskesse autoõnnetusse...
Vaimne amet, kutsumus on "maises mõttes" ohtlik: kui Taevas näeb, et oled pühendunud talle, kinnistab ta seda, võttes Sult kõike maist - nagu Iiobilt. Nagu Brandon Bays`ilt.
Kas oled selleks valmis, kui "vaimsele arenguteele" oled asunud.
Või on tõesti võimalik istuda ka kahel toolil - nagu kinnitab eduteoloogia? Kristuse"lunastuse" toel?
Brandon Bays`i raamatus "Rännak" tabab otsekui valgustunud autorit sõna otseses mõttes "Iiobi lugu": maja põleb maha, tütar ütleb tast lahti ja mees jätab maha. Niisugune on "jumalate kättemaks" meie ajastu "Ikarosele". See võrdlus pole muidugi täpne (sellest lähemalt hiljem), kuid tegu on analüütilisest psühholoogiast hästi tuntud "kompensatoorsusprintsiibiga", mis otsekui hoiab "head" ja "halba" tasakaalus. Ehk siis ühtpidi "pill tuleb pika ilu peale" ja teistpidi "killud toovad õnne"...
Kristlus on teostanud siin näib et hämmastava "tehingu": ohvriks on pakutud ISE kõige hinnalisemat projektsiooni - Jeesus Kristust, Jumala Poega - kes võtab enda peale nö "pilli" - et "pikk ilu" saaks kesta lõputult, sest kõik on "ettegi" ära lunastatud.
Kristlus on siin vaistlikult püüdnud "mööda hiilida" ühest süvimast loodusseadusest. Kas see on tal õnnestunud? Kas kristlastel siis ei juhtugi enam õnnetusi - suure õnne kompensatsiooniks? Siiski - kirikupea poeg sooritab endatapu, armastatud kogudusejuhil põleb maha kogudusemaja, teisel satub laps raskesse autoõnnetusse...
Vaimne amet, kutsumus on "maises mõttes" ohtlik: kui Taevas näeb, et oled pühendunud talle, kinnistab ta seda, võttes Sult kõike maist - nagu Iiobilt. Nagu Brandon Bays`ilt.
Kas oled selleks valmis, kui "vaimsele arenguteele" oled asunud.
Või on tõesti võimalik istuda ka kahel toolil - nagu kinnitab eduteoloogia? Kristuse"lunastuse" toel?
pühapäev, 2. märts 2008
Mille eest ennast armastada?
Kaasaegne massikultuur on endaga kaasa toonud terve rea uusi trende. Üks neist on: "Armasta iseennast!" Ja inimesed hakkavadki kordama võluvormelit: "Ma armastan iseennast! Ma armastan iseennast!" Sünnib omamoodi mehhaanika, mil justkui polegi tegelikku alust. Samamoodi võime "sundida" end armastama ka teisi.
Arvan, et see on enesepettus. Et ennast - ja teisi - armastada, peab olema põhjus. Peavad olema avastatud mingid väärtused, mida imetleda. Siis sünnib armastus orgaaniliselt, "kõrvalnähtusena". Kui aga neid põhjuseid pole... Loomulikult on nad igaühes olemas, kuid potentsiaalselt.Mõni on seda potentsiaali endas avanud rohkem, mõni vähem.
Me kõik armastame iidoleid, geeniusi, "inimjumalaid", kelles on teostunud nende anne ja kutsumus, kellest on saanud suurloojad. Me imetleme eneslikult valgustunuid, kui neid kohtame. Aga mis põhjusel armastada "ajupestud tavainimest", kelles peale maski ja kohutava pingestatuse muud justkui polekski? Kui me oleksime budad, siis loomulikult näeksime läbi kõigi "meeleplekkide" jumalikkuseni välja - aga kui ei ole? Kas siis peame hakkama end petma, kujundades endas mingit järjekordset unenägu?
Öeldakse, et kui sunnime end naerma, lähebki tuju heaks. Kui "sunnime" end ennast ja teisi armastama, kas siis tekibki tõeline armastus, kuna see aitab meil kiiremini avastada oma väärtusi?
Ometigi on üks väga lihtne meetod võibolla mõne minutiga hakata ennast ja teist imetlema ja armastama. Selleks on - "eneseavamine". Rühmateraapiast tuntud mõiste - mille lunastavat mõju aga pole kunagi küllalt üle rõhutada.
Kaasaja inimene oma kasvanud teadlikkuses ja valus on tegelikult eneseavamisele väga lähedal, peaaegu et selle piiril. Kusjuures see ei pruugi olla vaid emotsionaalne. Kui integreerida sellesse ka intellektuaalset kaemust, mis sünnitab üha sügavamat mõistmist elu süvaseostest, rajab see tormilisele arengule väga kindlat aluspõhja. Sest õigupoolest on kogu arengu tuum ju ei midagi muud kui kasvav teadlikkus, teadvelolu.
Arvan, et see on enesepettus. Et ennast - ja teisi - armastada, peab olema põhjus. Peavad olema avastatud mingid väärtused, mida imetleda. Siis sünnib armastus orgaaniliselt, "kõrvalnähtusena". Kui aga neid põhjuseid pole... Loomulikult on nad igaühes olemas, kuid potentsiaalselt.Mõni on seda potentsiaali endas avanud rohkem, mõni vähem.
Me kõik armastame iidoleid, geeniusi, "inimjumalaid", kelles on teostunud nende anne ja kutsumus, kellest on saanud suurloojad. Me imetleme eneslikult valgustunuid, kui neid kohtame. Aga mis põhjusel armastada "ajupestud tavainimest", kelles peale maski ja kohutava pingestatuse muud justkui polekski? Kui me oleksime budad, siis loomulikult näeksime läbi kõigi "meeleplekkide" jumalikkuseni välja - aga kui ei ole? Kas siis peame hakkama end petma, kujundades endas mingit järjekordset unenägu?
Öeldakse, et kui sunnime end naerma, lähebki tuju heaks. Kui "sunnime" end ennast ja teisi armastama, kas siis tekibki tõeline armastus, kuna see aitab meil kiiremini avastada oma väärtusi?
Ometigi on üks väga lihtne meetod võibolla mõne minutiga hakata ennast ja teist imetlema ja armastama. Selleks on - "eneseavamine". Rühmateraapiast tuntud mõiste - mille lunastavat mõju aga pole kunagi küllalt üle rõhutada.
Kaasaja inimene oma kasvanud teadlikkuses ja valus on tegelikult eneseavamisele väga lähedal, peaaegu et selle piiril. Kusjuures see ei pruugi olla vaid emotsionaalne. Kui integreerida sellesse ka intellektuaalset kaemust, mis sünnitab üha sügavamat mõistmist elu süvaseostest, rajab see tormilisele arengule väga kindlat aluspõhja. Sest õigupoolest on kogu arengu tuum ju ei midagi muud kui kasvav teadlikkus, teadvelolu.
Eneseavamisest
See on hämmastav, kuidas eneseavamine "ravib" mõne hetkega kõik nn puudused. Keegi, kes püüdis midagi maksku mis maksab tõestada, on korraga rahunenud, leebunud, avanenud. Nüüd on tal ruumi ja ta ise on ruum teiste jaoks, millesse siseneda. Tema haavatavus sünnitab tohutut sümpaatiat, tema mõtlikkus-tundlikkus imetlust.
Jälgida, kuidas inimesed vestluse käigus järk-järgult erutuvad, olles kaasa kistud otsekui põnevast seiklusest, ja lõpuks vaimustuvad... Selles on sügavat ilu. Selles on uks müsteeriumisse. Selles on eluvett, mida juua, ja eluleiba, mida süüa. See on armulaud - üksteisele. Transsubstantsioon.
Ja siis, teinekord, tajuda inimeste pettumust, kui neile ei antud võimalust, kui keegi hõivas kokkulepitud aja enda jaoks. Nad tulid armulauale, aga "ihu ja verd" ei jagatud.
Millest me elame ja hingame? Argitoimetustest ja -muredest, mentaalsusest või - pühast. Üksteise pühadusest, aukartusest, mis vastastikku sünnib...?
Mis juhtuks, kui sellist suhtlemist sünniks kolm korda nädalas, iga päev! Oleks see ehk liiga suur rõõm, liiga suur vaimustus, et välja kanda! Millega peaksime siis hakkame selle eest maksma - kui teine inimene muutub narkootikumiks?
Igaüks, kes saab sellest kordki puudutatud, on kuidagi kogenud "lihaks saanud Sõna".
Jälgida, kuidas inimesed vestluse käigus järk-järgult erutuvad, olles kaasa kistud otsekui põnevast seiklusest, ja lõpuks vaimustuvad... Selles on sügavat ilu. Selles on uks müsteeriumisse. Selles on eluvett, mida juua, ja eluleiba, mida süüa. See on armulaud - üksteisele. Transsubstantsioon.
Ja siis, teinekord, tajuda inimeste pettumust, kui neile ei antud võimalust, kui keegi hõivas kokkulepitud aja enda jaoks. Nad tulid armulauale, aga "ihu ja verd" ei jagatud.
Millest me elame ja hingame? Argitoimetustest ja -muredest, mentaalsusest või - pühast. Üksteise pühadusest, aukartusest, mis vastastikku sünnib...?
Mis juhtuks, kui sellist suhtlemist sünniks kolm korda nädalas, iga päev! Oleks see ehk liiga suur rõõm, liiga suur vaimustus, et välja kanda! Millega peaksime siis hakkame selle eest maksma - kui teine inimene muutub narkootikumiks?
Igaüks, kes saab sellest kordki puudutatud, on kuidagi kogenud "lihaks saanud Sõna".
Spirituaalne Allianss
Kui hiljuti kogesin pärast ühe vaimlise ürituse nö ametlikku osa omavahel mõnusalt vestlemas poliitikut, suurettevõtjat ja noorteklubijuhti, tekkis mõte, et ... aeg hakkab vist küpseks saama. Ega me jää siis igavesti stiihiate lükata-tõugata, ükskord kujuneb ka Jõud, mis hakkab vali(tse)ma, mida pakutust võtta või jätta.
See jõud on loomuldaselt konsensuslik, ennenägematult sünergiline ja osalisi endidki "kiirvalgustav". See süütab "rahvusliku ärkamise", ent nüüd mitte enam poliitilise ega vaimse, vaid poliitilis-vaimse.
Eks ole ootamatu sümbioos?
Kuid kõrgeim poliitika lähtub ikka (vaimsest) tervikukogemusest nii nagu kõrgeim vaimsus on alati poliitiline, uut ühiskonda loov. Jajah - "oma naba vahtimiselt" tuleb jõuda reformatsiooni ja revolutsioonini - Puhta Maa rajamiseni planeedil Maa.
Kas "teeme ära"?
See jõud on loomuldaselt konsensuslik, ennenägematult sünergiline ja osalisi endidki "kiirvalgustav". See süütab "rahvusliku ärkamise", ent nüüd mitte enam poliitilise ega vaimse, vaid poliitilis-vaimse.
Eks ole ootamatu sümbioos?
Kuid kõrgeim poliitika lähtub ikka (vaimsest) tervikukogemusest nii nagu kõrgeim vaimsus on alati poliitiline, uut ühiskonda loov. Jajah - "oma naba vahtimiselt" tuleb jõuda reformatsiooni ja revolutsioonini - Puhta Maa rajamiseni planeedil Maa.
Kas "teeme ära"?
Tellimine:
Postitused (Atom)