Pühapäev, 29. aprill 2007

Peaministri kingitus rahvale

Suurim kingitus inimesele on teatavasti terav kogemus - olgu hea või halb.

Hea kogemus on, et nüüd on Aljoša asemel telgis kartulipõld - millele mõni helde annetaja võib istutada mida tahes - ohakatest orhideedeni.

Halb kogemus on, et Pärtel kestis mitte üks, vaid kaks ööd ühtejärge - võimsalt võrreldav ameeriklaste World Trade Center- või eestlaste "Estonia"-kogemusega.

Kui kaagid ründasid Westmanni, muutus politsei nähtamatuks. Niisamuti kõigi ülejäänud 99 kaupluse ja büroo röövimise ajaks. Seda oleks pidanud oma ihusilmaga nägema! Midagi nii toorest, loomalikku, isegi deemonlikku polnud lihtsurelik ammu näinud. Iga uus sissetaotud aken, iga jalahoobiga purustatud arvutiekraan või lillepott oli kui järjekordse neitsi vägistamine otse vanemate silme all. Vanemad - need olime meie, vägistatav aga meie kodulinn Tallinn. Niisugune arvamuslugu Delfis ilmuski: "Vägistatud Tallinn".

Aitähh, Andrus! Ole Sa edaspidigi meheks meile nii vajalike äkk-kogemuste sepistamisel. Ilma selleta tundub elu nii rutiinne.

Ja varsti tehakse sellest kindlasti ka üks tore film! Et ka need, kes tol ööl süütut und vaatasid, saaks Ansipi ajalugu teinud dramatiseeringust osa.

Neljapäev, 26. aprill 2007

Mis?

Aga kui ma siis mõtlen Ühe Maitsele, kus introvertsi süvimaks kaemuseks osutub ekstravertsi kõige tühisemgi meeleline silmamoondus, variseb minus miski kokku - nagu kukkus põhi ära tollel kuulsal ämbril, milles peegeldus Kuu.

Mulle, muide, väga meeldis Sheng-Yen`i kommentaar, et kui vanasti osutati näpuga Kuule, siis nüüd topitakse adept nägupidi otse mutta - või oli see tolm? - selsamal Kuul.

Mis on elu mõte?

Algajale võib tunduda, et ekstravertsis (objektist, maailmast haaratuses) puudub Elu Mõte - et see on vaid introvertsi Vaimust kütkestatuses. Me võime vabalt küsida: mis on kogu selle "materiaalse siblimise" kaal - kus seks vaheldub rahategemise, rahategemine võimumängude, võimumängud šoppamise, šoppamine sportimise, sportimine reisimise, reisimine tennisemängu ja tennisemäng seksiga - sekka ms tühja-tähja, mille vastu tõeline introverts saab tunda vaid varjamatut põlgust. Miks on maailm täis ekstravertsi monotoonset kriiskamist - võib ta küsida. Miks massimeedia, massikultuur, massiinimene täidab kõikjal Pilti, ilma et sinna kedagi teist mahukski?

Muidugi - on nn indigolapsed, kes sünnitavad mh küsimuse: millise osa moodustab ekstravertne tüüp kogutervikust - nüüd, mil platsis on korraga ka massiliselt introverte, kes "vestlevad" maast madalast "inglitega", teavad koheselt oma Elu Mõtet (st neis on juba lapsena ilmsi Vana Tark Mees), õpetavad oma vanemaid neid õigesti kasvatama jms.

Või olid need "tähelapsed"?

Indigod kehastasid vist siiski rohkem arhetüüpset Varju - Saatanat -, kes "purustavad selle moonutatud maailma"... See meenutab peaaegu Kohtumõistjat Kristust Johannese Ilmutusist...

Olgu selle introvertse trendiga kuidas on, ikkagi: ma mõistan introverdi Elu kogu teda kaasahaaravat sügavust, vaimustust, tegelikult ekstaasi - kui tema maniakaalset faasi silmas pidada; nagu ka tema hirmu, hingevalu, alaväärsuse, süütunde, rollioskamatuse kogu raskust depressiivses faasis. Aga millest elab ja hingab ekstarvert? Mida ta teeb päevad läbi - näiteks praegusel hetkel? Ma eespool juba ütlesin, mis see on, aga ma tahaks midagi konkreetsemat - mitte ainult šablooni.

Ma nimelt kahtlustan, et ta ekstraverdis on mingitel hetkedel Tõeline Elu. Võibolla selles, kuidas ta lööb parajasti golfipalli või hammustab homaari. Või vaatab päikeseloojangut kuskil Bororoal või kummaliselt karvast elevanti mingil safaril. Või kui ta parajasti püstitab uut Guinessi rekordit, nt põiepidamises vms-s

Kolmapäev, 25. aprill 2007

Jure Biechonski libakoolist

Jure Biechonskit on justkui süüdistatud "libakooli" rajamises. Kuid arhetüüpika õpetab, et terapeudi Vari ongi alati šarlatan (nii nagu jumalasulase Vari on silmakirjateener) - mis projitseeritakse talle nö esimesena - eriti kui inimese saavutused äratavad tähelepanu - , vaevumatagi uurima, kellega on tegelikult tegemist - Haavatud Tervendaja või vaid ühe poolega sellest ürgsest prototüübist. Niisamuti projitseerib "ametlik meditsiin" šarlatani kes tahes "mitteametliku meditsiiini" esindajale - ehkki šarlataansuse olemus on hoopiski arhetüübi lõhestatuses. Tervendaja ei saa tervendada, kui ta ei koge eneses ka Haiget (Haavatut) - kes ainsana äratab haiges Seesmise Tervendaja. Mõlemad poolused peavad põkkuma. Nõnda ka Õpetaja-Õpilase suhtes.

Saatan kui substantsiaalne Kuri II

Ja seesama Saatan oli ühtaegu Valgusetooja - Lucifer, Koidutäht, Kõrgeim inglitest.

Oli kaks Kõrgeimat Inglit - seeravit, "kes varjasid Trooni". Üks neist osutus sünnitehtkel Kurjaks. Paratamatult. Sest ainult nii sai sündida Olemine. Sest kui me väidame, et "Jumal on hea" (aga seda ei väitnud isegi mitte Luther, rääkides Tema "parema" ja "vasaku käe" tegudest), siis ajame segi "Jumala iseendas" ja "Jumala meie jaoks" - Looja. Looja saab alati luua vaid vastanditele: Hea - Kuri, yang - yin, subjekt - objekt jne. Jumal ei oska teistmoodi luua. Ta oskab meid küll aidata ületada Head ja Kurja üha uutel tasanditel (transtsendentne funktsioon") - lunastada kuni Üheni välja - ja selles on tõesti Tema "headus". Seejuures pealegi ilma, et Olemine kaoks.

Saatan kui substantsiaalne Kuri

Katoliiklik moraaliteoloogia õpetab meile, et Kurjus (das Böse) pole "mitte midagi muud kui" headuse puudumine. Kollektiivne teadvustamatu (objektiivse psüühe) uurijad jõudsid hoopis teisele tulemusele: Tanatos (surmatung) on niisama fundamentaalne ja taandamatu kui Eros (elujanu, Armastus). Jung nimetas selle - isikliku ja kollektiivse Varju kõrval - arhetüüpseks Varjuks.

Mis on nt Kiriku kollektiivne Vari? Sellest oli juba juttu ühes minu kommentaaris.

Tänases Jungi-seminaris erutas just das Böse enim inimeste meeli. Ka minus vallandas see loomepuhangu numinoossusele kalduvas "Oodis Kurjusele". See pole küll veel kirjas, aga minus on ta valmis - ülevaade surmatungi rikkalikest vormidest meie igapäevaelus.

Pole vist kellelgi märkamata, et ka kogu maailm on sellest täna vallutatud rohkem kui kunagi varem.

Ka UT-st leiame mõnevõrra "saatanliku Jeesuse" (ehkki Luther tahtnuks selle välja jätta) ja VT-st mõnevõrra süütu Saatana - muidu poleks kumbki terviklik.

Kas Sina oled tundnud tungi taldrikut puruks visata? Aga oma toa akent sisse lüüa? Autoga suures vihahoos pimesi kihutada ei tea kuhu? Otsustaval hetkel oma lähedase kõiki lootusi ühel hoobis purustada ("Justkui mingi kuri vaim oleks peale tuld...").

Kas jätkan?

Esmaspäev, 9. aprill 2007

Kristlus kui ohver

Saame teada, et kristlus ohverdab vähemalt pool inimest - mõtlemise ja meelelisuse (sh eriti seksuaalsuse). Selgub, et mõelda pole millegi üle - kõik on sätestatud. Saame vaid järele mõelda.

Kui aga puuduvad isiklikud fantaasiad, oma "jutuajamised Jumalaga", ongi alateadvus alla surutud. Hüppevalmis tiiger, kangastumas kord ristisõdade, kord inkvisitsiooni, kord nõiajahi, kord möödavaatamisena "Kapitalismi Mustast Raamatust". Loovust leidub, kuid selle tipphetked osutuvad pahatihti äraspidiseiks. Headus teadvuses tähendab paratamatult kurjust teadvustamatus. Vaid mõned üksikud väljapaistvad mõtlejad ja - rohkem küll kunstnikud. Intuitiivsed või tundelised introverdid.

Sest intuitsioon ja tunne - sentiment, eufooria, vähemasti mikrotranss - on lubatud.


Sellisena on kristlus väga naiselik - nagu gnoosis on üdini mehelik: mõtlev introverts, analüüsiv vaatlus kui kontemplatsioon, intellektuaalne intuitsioon.

Pärast Jungi asetuvad paljud asjad oma hämmastavatele kohtadele: kristlus on oma headuses ja kurjuses tunginud vägagi sügavale.

Kui ta vaid ise seda teaks.

Tahke ja vedel (vaimu)toit

Apostel Paulus räägib kuskil sellest, et "kristlikele beebidele" tuleb anda tummi - mitte sealiha.

Milles õigupoolest seisneb maailma "illusoorsus"- maya? Jung vastab üheselt: arhetüüpide projitseerimises välismaailmale. Ja see toimub alati, kui me pole muutnud ürgkujusid oma "abivaimudeks" või veel parem - enese selgelt ära tuntud funktsioonideks. Siis saame kõigil oma "loomadel" laste vabalt "joosta". Kas see ehk ongi libaloomaks käimine?

Toon näite: ANIMA tunneb inimene kõigepealt ära oma emas. Kui aga hiljem hakatakse sedasama sisu, "emaga täidetud anumat" projitseerima oma naisele, polegi maailm enam vahetu, vaid näilik. Kõigi selle juurde kuuluvate kannatustega. Suurim illusioon on muidugi omaenese Varju - oma palgi - nägemine pinnuna teiste silmas.

Lihtne?

Üldse mitte. Lihtne saab olla vaid lihtsustus - Elu ise on põhjatult keeruline, täis üksteise järel ilmuvaid Aardeid kui aina suuremaid, s.o objektiivsemaid tõdesid. Näha "asju nagu nad on" tähendab mitte näha välismaailma pähe meid vallutanud omaenese alateadvust. Armastus ei ole armumine. Ja kui hakkame maailma nägema "ilma et...", pole selles enam midagi tuttavat - kõik on kohutavalt uus - mis ometigi sisaldab endas igavest.