Laupäev, 15. september 2007

Nägemus teadvusejoogast küpsenud

Harjutlused esialgu interneti teel.

Siht: välja selgitada tõkked, mis takistavad meil kogemast Vabadust.

Vahend: Erineva astme kaemuste ja taipamisteni viiv dialoog.

Hierarhia: Puudub. Tegu on võrdväärselt Haavatud Tervendajatega.

Sugu: Pole määrav. Erinevad kogemused tervitatavad.

Vabaduse eeltingimus: vabadus mõtteis, tundeis ja tahtes.

Prognoositav kestus: paarist nädalast paari kuuni. Edasijõudjatel - paari aastani. Päralejõudjatel - paari eluni. Päralejõudnutel - igavikuni.

Kirjutamiseni!

peeterliiv@hot.ee

Kolmapäev, 12. september 2007

Teadvuseteaduste Seminar alustas

Jah - aeg Teadvuseteaduste Seminariks oli küps - avaüritus kinnitas seda igast otsast. Teemaks oli "Mis on teadvuseteadus? Sissejuhatus metafüüsikasse" (Peeter Liiv) - mis vallandas üpris põneva arutelu.

Pühapäev, 26. august 2007

Öökaemus

Kas pole kummaline, millise hooga oleme kaasa haaratud nähtusest nagu „minu (meie) elu”? Kui aga vaadata lähemalt, milles see „elu” siis seisneb, selgub, et põhiliselt asjadest-nähtustest-olenditest, kes „tõmbavad”, ja nondest kes „tõukavad”. Ja siis on muidugi veel terve hunnik siukseid, mis/kes „jätavad külmaks”.

Inimene on nagu üles keeratud vurrkann, kes võib-olla veel mitte nii peagi ei mõtle sellele, kes see „keeraja” on. Kust tuleb selleks energia – kihk, ind, kirg, janu?

Me muidugi teame seda „alateadlikult”, kuid me oleme sellega nii harjunud, et küsimust ei teki: muudkui „paneme edasi” selles sümpaatiate-antipaatiate lõputus karussellis.

Paljud põrutavad niimoodi terve elu – kuni alles surm neile jala taha paneb ja „rajalt maha võtab”. Nii täienisti on nad haaratud kinofilmist, mida ekraanil nimega „minu elu” parajasti näidatakse. Nii tõsiselt võtavad nad iga oma mõtet. Nii sügavalt elavad sisse igasse oma tundesse. Nii januselt tahavad iga oma tahtmist. Justkui polekski vahet – justkui inimene ise olekski see mõte, tunne ja tahtmine.

Ometigi juhtub igaühega – varem või hiljem - , kui ta on niimoodi piisavalt kaua läbi une käsi ja jalgu liigutanud (no silmamune muidugi ka), et ta äkitselt peatub. Otsekohe võib-olla ta isegi ei tea, miks. Aga ta märkab, et imestab: Mida ma ometi teen? Ja – kui kaua ma olen seda niimoodi juba teinud? „Sada miljonit elu” – vastab seepeale kohe mõni tark tädi. Jah – aga…?

Nojaa…Ühesõnaga ta pidurdab ja vaatab ringi. Kõik ei virvendagi enam silme ees ega kostu ka kuskilt tavapärast kisa. Asjad on korraga asjad, inimesed – inimesed. Korraga on ei tea kust kaela sadanud aega seda vaadata – lihtsalt vaadata. Justkui vaataks vaikselt sipelgapesa või mesilastaru. Kõik toimub isegi justkui aegluubis. Ja värvid on korraga kirkad.

Aga see hetk möödub ja – mis imelik tunne – ME NÄEME, kuidas uuesti langeme sinna, kust just äsja olime pinnale kerkinud. Me näeme, et unenägu jätkub, ainult selle vahega, et nüüd näeme korraga nii pilti kui ka projektorit. See võib olla üpris naljakaski tunne – nagu oleks meid nüüd kaks: üks, kes askeldab oma meeles ja kehas, ja teine, kes „lihtsalt vaatab”. Ja kui ta seda niimoodi „vaatab”, muutub askeldaminegi kuidagi teistsuguseks. Selles poel enam „fataalsust”, raudset Tormi ja Tungi, vaid mingi… vabadus. Liikumis- ja liigutamisruum. Ja siis veel – valikuvabadus. Võin valida, mida tahes, jäädes aga ise sellest kuidagi „alla neelamata”. Jah, ma lähen küll kaasa parajasti valituga – aga mingi osa minust jälgib seda põnevusega otsekui kuskilt „ülalt”. Umbes nagu täiskasvanu jälgib lapse mängu liivakastis – olles samal ajal ka toosama laps. Ja me teame, et just laps naudib oma mängu enim.

Võib-olla umbes selliseid asju mõlgutasin oma teadmuses kümme aastat tagasi.

Mis on tänaseks muutunud?

Selgub, et mind üha rohkem huvitab too Mäng ise. Kuhu ta viib? On tal piire? Milliseid uusi kogemusi pakub? Millised on „trahvid” ja „karistused” võimalike eksimuste eest? Ja kumb on suurem võit – julgusest johtuv „valearvestus” või mõni üllatav edu? Sest eks toimu see kõik nüüd ju „sealpool Head ja Kurja”?

Mida see õigupoolest tähendab?

Mulle tundub, et ennekõike tabude lõhkumist. Tabud – need ongi piirid oma hirmuäratavuses. Mis murduvad alles vabaduse survel.

Eile lugesin, kuidas Tõnu Talimaa käis kursusel „Kool Mängud Maailmas”, mis oli pühendatud iseendalt õppimise kunsti omandamisele. Tõnu ütleb:

"Maailm on minu jaoks elusolend, kellega saab suhelda, nagu meie praegu suhtleme. On võimalik olla maailma jaoks kanal, temalt küsida. Maailm inimkeeles vastata ei saa, kuid ta teeb seda läbi meie. Ta räägib nende mõttevormide, tunnete ja kehareaktsioonide kaudu, mida minu mõistus, tundemaailm ja keha suudavad mõista, tunda ja väljendada. Kui sa küsid, tekib minus vastusena mingi mõttevorm. Mul on vaja vaid sellest kinni võtta, seda kogeda ja kirjeldada, anda ideele sõnaline vorm."

See meenutab klaveril improviseerimist: sa võtad mingi teema ja lased „maailmal vastata”. Su mälu on täiesti tühi, puhas – kõik, „mis tuleb”, tuleb vahetult, ettearvamatult. Pole vaja isegi dialoogipartnerit – sinu Ise asendab teda täienisti. Proovige! Algul võib-olla tiivad ei kanna ja „midagi ei tule” – peale juba teadaoleva. Proovige uuesti- see on üks hämmastavaid mänge. Niimoodi on loodud kogu kultuur. Nii kui see hakkab õnnestuma, oletegi kohe kultuurilooja. Müttategi eesliinil.

Ka selles on – vabadus. Vabadus antud juhul uutlaadi mõttekogemuseks – mõttelennuks.

Muidugi võib öelda, et enne tuleb õppida klaverit mängima – alles siis saab improviseerida. Aga ma tean vähemalt üht inimest, kes ei osanud mängida, kuid tema improvisatsioon oli lummav. Nii et kes teab, kuidas ja kus „Vaim pudelist välja pääseb”.

Aga mis ma tahtsin öelda: ühel päeval paistab Mäng läbi – ja siis oleme maailmast priid. Pole enam vanglat – on „Las Vegas” tuhandel eri moel. „Uued mängud” pole võrreldavad „vanadega” oma kogemuse sügavuselt ja ilult. Kusjuures neid pole kelleltki õppida – Mängumeistrid alles puuduvad – peale iseenda. Kui aga lõpuks näeme Mängu Allikat, võib see ületada mis tahes Mängugi, mis temast sünnib.

Mis siis saab, seda ei oskagi ma öelda. Vähemalt praegu mitte.

Kohtumiseni kümne aasta pärast?

Pühapäev, 22. juuli 2007

Lõpp hea, kõik hea

Võtame elulise näite: kas oled kunagi kohanud mõnd E-tüüpi, kes oleks ümber sündinud I-tüübiks? Võib-olla oli see Saulus?

Ma olen küllaga kogenud vastupidist: I-tüüp on elu käigus osutunud E-tüübiks - selgub, et see oli lihtsalt noorukile omane ideaaliotsing. Aga see möödub - ja alles siis selgub, kes on kes.

Ma ei pea I all silmas E-massikultuuri nö "vaimset osa", mis lihtsustab ja lamendab asju oluliselt, levides kümnetesse keeltesse tõlgitud bestsellerites. Seda enamasti väga pragmaatilistel eesmärkidel. Võtame riigikiriku rajamise näite ajaloost (mäletamisi aastal 390) kui tüüpilise E-projekti. Kui jätta kiriku juhtkond kõrvale ja vaadata kogudust, siis mis juhtub, kui sinna saabub E-tüüp? Sünnib eduteoloogia - ja usk rakendatakse ühemõtteliselt rikkuse, karjääri ja tervise vankri ette (Ameerikas korraldavad miljonäriks saanud Usu Sõna liikmed kokkutulekuid). Samal ajal I-tüüpi huvitab see vaid elementaarse elatise piires - rohkemaks ei taha tema loomus lillegi liigutada.

Samas, kui ta siiski suudab mõneks ajaks pühenduda, osutub ta heatihti - tänu oma loovusele - hoopis nutikamaks kui E-kolleegid. Just I-tüüp on see, "kes oleks võinud teha hiilgavat karjääri" jms.

Samasse rubriiki kuulub ka nn ärilise suunitlusega eneseabikirjandus, kus rakendatakse kõikvõimalikke vaimseid saladusi. Selle kaudu püüab E-tüüp õppida saavutama asju nii, nagu see I-tüübile loomuomane - pingusetult. Sest kuni I pingutab, ei saavuta ta miskitki; hetkest, mil taipab, aga hakkavad asjad liikuma.

"Nemad on oma osa juba kätte saanud!" Kui vähesed neist jõuavad tõelise vaimuni, mis loob "eimillestki", mitte ei tuleta ega kopeeri?

Nemad on oma osa juba kätte saanud - ja nad ei vaja arsti. I-tüüp aga jääb E-maailmas "raskelt haigeks" ja vajab Teda. Sest Tema avab talle ukse maailmast temasse endasse.

Miks I-tüübi elu "algab neljakümneselt"? Sest selleks ajaks on ta avastamas oma I-olemust ja kohanenud piisavalt E-maailmaga (enamasti käsitöölisena).

Calvin rääkis neist, kes on "predestineeritud" Põrgusse, ja neist, kes Taevasse. I elu algab E-ilmas Põrgus, kuid lõpeb Taevas (sõltumata ühiskonnatüübist). E elu algab Taevas ja lõpeb Põrgus.

Lõpp hea, kõik hea!

Loodus sureb – Inimloodus sünnib

Kumb on imelisem – Loodus või Inimloodus? Võimalik, et viimane, kuivõrd ta on evolutsiooniliselt hilisem. Loomulikult ei pea ma seeall silmas armunute-armastajate suhteid, mis alati loomuldaselt juhtunud Teisel Kaldal.

Ei – ma pean silmas seda, mida vist Armen Tõugu nimetanud sünergiarühmadeks.
Samas täiesti usun, et 90% meist ühtuks Jean-Paul Sartre`iga: „Põrgu – see on teised inimesed!”

Et oimata Inimlooduse ennenägematut olu, vajaneks ehk eeldada järgmist:

1) Oma enesekesksuse läbinägemine ja selle muutmine funktsionaalseks, tõeliselt tõhusaks (seejuures ei mingit muutumist „heaks inimeseks”!). See eeldab mh loomuldase „kurjuse” äratundmist endas. Asi selles, et seda sügavamalt tunneme endas ära ka tõelist armastust. Ülim armastaja kannab endas alati ka ülima kurjuse seemet (millesse libastumist kujutabki Lugu Lutsiferist).

2) Isikliku elumüüdi tuumuskumused, mis põhinevad inimkultuuri tippesindajate piiritul vabadusekogemusel. Vabadusekogemuse ainsaks tõeliseks eelduseks on piiritult avarduv teadvelolu. Ainult piiritult avarduv teadvelolu juhib meid piiritu, tingimusetu rõõmu sisse – alles pärast mida saame kogeda piiritut rahu.

Mis meid selles takistab?

Armen ütleks selle kohta küllap, et võimetus mõelda omaenda mõtteid, tunda omaenda tundeid ja tahta omaenda unikaalset, varemkujuteldamatut tulevikku. Omaenese mõtete, tunnete ja tahte leidmine ongi „eneseleidmine”, „mina ise”.

Kuidas neid leida ja mis on nende tunnus?

Neid leiab küllap piisavalt sügavas janus, „kriisis", ja nende tunnuseks on energia võimas juurdevool. Nad on kirglikud, ehedad ja vaimustavad. Kusjuures pole juttugi enam sellest, on nad „head” või „kurjad”.

3) Võime näha tervikut: igaühe täiust ja armetust ühtaegu: ka kõige hiilgavam pühak on milleski kõige haletsusväärsem patune - ainult siis on meie suhe loomulik ja inimlik. Nõnda on imetlus ja kaastunne alati koos. Olemise juurde kuuluv „tragöödia” muudab pühimagi elu komöödiaks, eriti kui seda võetakse surmtõsiselt (ükskõik kas „valgustunu” enda või tema jüngrite poolt). Või kas ei ärata meis siis kaastunnet Jeesus, kes kunagi ei naera, ei tantsi ega armatse? Kel kunagi pole olnud lapsi?

4) Totaalne tundlikkus iga pisimagi hingeliigutuse suhtes endas ja teises – mis ongi „selgeltnägelikkus”.

Kui meis on Need Neli, ilmneb igaühes midagi „orgastilist”, so on „kõrgeimale võimalikule võnkele” ainuomast.

Ja siis me mitte kunagi enam ei vaheta Inimloodust Looduse vastu. Meil pole vaja muretseda selle pärast, et „Loodus sureb”, vaid rõõmutseda sellest, et „inimloodus sünnib”. Üks kui teine viib meid üha sügavamasse pöördesse, ilma et kaotaksime teadvust.

Esmaspäev, 16. juuli 2007

Uus salaorganisatsioon sündimas

Loomisel on uus salaorganisatsioon enneolematult kaasahaaravate eesmärkidega. Milline ja kelle poolt, see jääb loomulikult saladuseks. Ainsaks kriteeriumiks on pühitsetus - nii tihe kokkupuude Pühaga, et see eneslikult kannab Sind uue kogukonna rüppe. See kogukond revolutsioneerib juba lähematel aastatel kõik ühiskonnaelu valdkonnad - majandusest poliitikani, seadusandlusest ärini, kunstist religioonini. Organisatsioon toimib sünergial, mis sünnib ennekõike mõlema inimliigi (E&I)kokkupuutest. Suhtlemine toimub salakeeles.

Laupäev, 14. juuli 2007

Ühe kosmilise invasiooni viljust

Tormiliste diskussioonide käigus E-Klubis (mis koondab noort poliitilist ja majanduseliiti) korduvalt küsiti, millised on E- ja I-tüübi tunnused nö kaugvaates ja kuidas need tüübid üldse tekkisid?

Tollal puudus sellele ammendav vastus, kuid täna võib öelda: E- ja I-tüüp siirdati Maale erinevate tsivilisatsioonide poolt erinevatel aegadel. Miljoneid aastaid valitses Maal I-tüüp, v.a. arvatud vähemad siirded, mis ei osutunud elujõuliseks ja surid välja. Umbes 3000 aastat tagasi aga tabas Maad invasioon, mis suutis püsima jääda, asudes tormiliselt arendama meeltetegelikkust muundavaid tehnoloogiad. Kuna E-tüübil oli I-kaemus ära lõigatud, st tema energiamehhanism oli häälestatud meeltekogemusele, siis tulenes selline suundumus juba tema „ehitusest”. See ongi

I-tüübi teine üldtunnus on – vanurite kirgastatus. I-tüüp on, nagu nüüd öeldakse, „elukestvalt arenev”, tulemuseks mitte ainult Vanad Targad Mehed ja Naised, vaid ka nende otsustav sõna Kogukonna asjades. E-tüübi puhul vastupidi: keegi isegi ei tule selle peale, et volitada kibestunud, oma elus pettunud ja surmapelglikku vanurit võimuasju ajama. Nii ongi seda sunnitud tegema lapspoliitikud, lapspankurid jt „lapskultuuri” tegijad.

Niisiis – „tehnoloogilise arengu” puudumine ja massiline elutarkus.

Sellele võiks lisada, et kui E-tüübil „elu lõpeb 50-selt”, siis I-tüübil see alles „algab neljakümneselt”. Viimast muidugi E-ühiskonnas, millega I-tüüp püüab esialgu kramplikult kohaneda, kuni leiab lõpuks oma autentiteedi.

Veel tunnuseid:

Kuna E-tüübil „on alateadvus suletud”, iseloomustab E-ühiskonda massiline alkoholism, narkomaamia, ülekaalulisus ja muidugi kuritegevus kui kõige meeleheitlikum katse midagi olulist enda kohta ometigi teada saada.

Vaatamata välisele teokusele on E-tüüp oma saatuse ees hämmastavalt jõuetu ja loid. Selleks piisab pilgust kolinal Maailma Lõpu poole kihutavast E-tsivilisatsioonist.

Ilmselt koos sellega lõppebki E-tüübi hegemoonia. Või siis pärast vabaenergiate massilist kasutuselevõttu, kui langeb kokku kogu E-ühiskonna majandus- ja võimusüsteem ja energia ammutamine parasiitvormis kahaneb nullini, mis tähendab, et E-tüübil „pole enam süüa”.

Aga sellest kollapsist üksikasjalikumalt mõni järgmine kord.

Ja veel: ainult I-teadvus saab rääkida tegelikkusest kui fiktsioonist a priori. St rääkida hinge ehitusest niisama endastmõistetavalt, nagu E-ekspert kirjeldab nt seksuaalvahekorra füsioloogiat.

Nagu me ei saa naljalt vahetada oma sugu, nõnda ei saa me vahetada ka oma tüüpi ehk rassikuuluvust. On „välised” ja „seesmised” rassid, kes lähenevad Ühele eri külgedest, ainult selle vahega, et E-tüüp ei jõua kunagi pärale (ta on alateadlikult võtnud endale ahnusest liiga kõrge ülesande), I-tüüp aga on päral algusest peale. Kui valgustunud üksteise järel löövad suu pihta küsijale, kes küsivad: „Kuidas saavutada valgustatust?”, vastusega: „Sul pole vaja midagi saavutada – see juba on sul!”, siis nad kinnitavad seda oma rassikaaslasele lootuses, et selsamal hetkel leiab too läbi E-kultuuri monotoonse kriiskamise oma olemuse.

Teisipäev, 10. juuli 2007

Eesti sadofilm "Euroopa parimaks"

Luban endale siinkohal vabalt olla veidi kuri. Mitte et "midagi sellist elus poleks", vaid et mida me sellega peale hakkame - kas võimendame nö absurdini - oksendamiseni (publik oksendab koos peategelasega) või... Ilmar Raag ületab siin kindlalt meie sado-maso-meedia "perverssemadki" standardid - saavutades täiesti uue kvaliteedi inetuse kunstis - "jälkuse esteetika". Ja on küllap sümptomaatiline, et just selline esteetika "lööb laineid" pikalt vägistatud Ida-Euroopa vaimus.

Mis see on? Mingi "viienda seisuse" esilemarss - nüüd ka kunstis? "Seisusetute" meeleheitlik mäss? Järjekordne "vabamüürlik vandenõu", et juba niigi hingetut tarbijat veel jälgimasse somnambuuli paisata?

Ma ei räägi üldse sellest, et peategelase "murdumine" oli ebausutav ega mitte sellest, et meile näidatakse justkui tulnukatest mutante, kelle kõlbelise kohtlusega suudab võistelda ehk vaid David Icke oma reptiilaju projektsioonides - vaid ma räägin ikka sellestsamast: kas läheme igavesti näljaste hingede (poolpõrguelanike) teed, otsides üha rafineeritumaid ohverdamise-ohvriks olemise vorme (justkui Gibsoni "Passioonist" oleks veel vähe) või...?

No ma võin ju kuhugimaani uskuda, et tegu on liiakasuvõtuühiskonna (nn "kapitalismi")tüüpohvritega, "demokraatia" loomulike vesivõsudega - et tapjakapitalism muteeribki kaitsetu teismelise lapsest peale hingetuks kiskjaks...

Noh ja siis?

Kas nüüd hakkame kõik kribinal-krabinal näidatud "väärnähtuste sotsiaalseid põhjuseid" otsima? Korrutama kulunud fraase nagu "kõik algab kodust" (või siiski - "koolist"?), et "kus olid õpetajate silmad" jms?

Milleks näidata asjust, millele ei teata ei põhjust ega lahendust?

Või mille poolest erineb tegija tehtust?

Esmaspäev, 9. juuli 2007

Südasuises unenägemises

Vahepeal vaatab igaüks oma unenägu, olles „kuskil ära”. Nii et hetkel, mil kerkid pinnale oma unepildiraamatust ja vaatad ringi, tundub, et kedagi muud polegi – ainult sina üksi selles sumedas maailmas, kus vaevutabatav tuuleõhk kiigutab õrnalt südasuviseid õisi. Ent ses üksinduses on midagi püha – mingi nimetu tõotus või aimdus või teadmine, et kuigi sa tahad kogeda kõikvõimalikku ja see pole võimalik kohe, on see ometigi tulemas.

Märkad lähemaid ja kaugemaid mõistatusi, keda oma unedes nii harjumuslikult ”inimesteks” nimetad, liikumas sujuvalt sinust mööda, palgeil Suure Sfinksi ajatu mõistatus.

On suur vahe, kas kohtud nendega unes või ilmsi – ehk siis unes, millest Sa veel kunagi pole ärganud. Esimesel juhul on nende energia peenemalt, jõulisemalt tajutav, nad justkui kattuksid sinuga, nende soojus, nende saladus on sulle ligemal, nii et aistid selle sulnist magusust.

Ja on suur vahe, kas kohtud nendega muidu või mõnel riitusel, kus ojad korraga vulinal voolavad, taustaks eriliselt seatud rütmid või helid otsekui võtmed – vahel ka Sõnad, mis tungivad läbi liha ja luu ja keedavad sinus nõiasuppi, mille väest veel pikka aega takkajärgi toibud.

Sest Sa ei kannata korraga liiga paljut, ehkki ihkaksid.

Samas tead, et ükski sedasorti asi ei käi otse, vaid kaardu, sattudes mõnda pöörisesse, mis sind endasse imeb, mõnikord unustuseni. Siis oledki sügavas, unenägudeta unes. Ilmsesti sa ei näe seal midagi, mida mäletada mõne tundemeelega (sest seda polnud), küll aga koged, et sinus on toimetatud asju, mis justkui nihutanud sind Suure Pildi suhtes järgmisse ruumipunkti. Võimalik, et nüüd on Su mõtted lennukamad, tunded joobuvamad, teod tõhusamad. Võib-olla saadab Sind nüüd mõnes asjas ootamatu edu või kingitakse sulle mõni elu süvim kogemus, mis juhib sind surmaski…

Aga üle kõige selle lasub Taeva sumedus – kord lugematuis tähis, kord küllani päiksevalgust, tuul puhumas, kust tahab, lennutades pilvi ja linde…Kui näed lindu lendamas kuskilt kuhugi, mitte alati aimates seda koheselt kui Märki, kumab sellegi tagant ometigi vastu tähisse peidetud tähendus.

Nii palju jõgesid voolab pilvitu, kirka avaruse all. Neid tulvab lainetena kõigist kaartest, tuues kaasa tohutut rõõmu või kurbust. Või rahu. Või igatsust. See teebki sind sõnatuks, nii et suudad veel vaid sumiseda mingit seosetut suva, Kaost kui osakest suuremast Korrast, mida sa veel ei tunne. Selles pole suunda, kõik on kummaliselt keerdus, tunned vaid, et see kisub kaasa, ehkki mõistus ei võta enam ammu miskitki… Ja kas peakski?

Kui igaüks räägib korraga „keeltes” ja ometigi tõmmatakse rääkijad kaasa…? Ei, see pole mõni võõras keel ega ka pudikeel mitte. See on justkui suur selgus ja uus unenägu ühteaegu, milles pole midagi käegakatsutavat, kuid kus just seoste määramatus annab ehmatav-kütkestavat avardumust. Nii et miskistpeale tunned end tuule endana – mis armastab oma tippudel minna sedavõrd pöördesse, et pillutab laiali kõik oma teelt. Näed langemas eneses torne ja müüre, nii et korraga polegi enam toetuspunkti – ainult lend, selle keskel tohutu vaikus kontrastina ümberringi toimuvaga.

Selles vaikuses tajud kõikide toimuste juuri, siin on nende sünnitusmaja, kõige läte. Ja sul on tunne, justkui oleksid astunud sammukese lähemale Sünnitajale Endale. Ei, sa pole Tema, aga tajud olevat Talle nii ligi, et iga su sõna, sõnatud sosinalgi, jõuab Temani hämmastava hooga – nii et ta ei saa jätta seda sünnitamata. Justkui Sina oleks seemendaja ja Tema - üsk, mis viljastub ja sünnitab lapse.

Aga sa ei malda lõputult viibida selles süles, vaid tahad sündida tagasi sinna, kus kõik tiirleb tormilises tantsus. Oled uuesti valmis kogema mis tahes kirge või iha ja maksma sellest kõrgegi valu hinna. Oled valmis tegema kurjagi – et sügavamalt ära tunda head. Oled valmis end kaotama – et uuesti leida. Oled valmis kõige hullemaks, ja kõige paremaks – kas see pole siis pöörane!

Oled valmis olema pöördes, või siis „ära keeranud” – mitte enam „keravälgu tuum”. Oled valmis sööstma unustusse – ja Sul on vaid kaks valikut, mida valid vaheldumisi – nõrkemiseni, surmanigi.

Aga see kõik sünnib selle ajatu kesksuvepäeva sumedal taustal.

Teisipäev, 26. juuni 2007

Inime kui kruss

Mõnikord öeldakse, et "inimene on krussis". Aga inimene ei saagi olla muud kui krussis, kuivõrd kõik näiliselt omaette olemasolev on "energoinformatsiooniline" keeris, pööris - iga Meel, iga Mina. Vaadakem oma pealage - juustepööris on seal iseäranis selge. Ja kõik elusloodus on täis "spiraale", alates teokojast ja lõpetades sellega, kuidas rohulible end läbi asfaldi "puurib"...

Kui inimene pole parajasti krussis ehk depressiivne, on ta vähemasti pöördes ehk maniakaalne - kolmandat seisundit subjekti puhul pole (see on ainult meele ületanul - valgustunul). Kannatus ja vaimustus kuuluvad olemise juurde, olles selle kaks põhivormi, mis annavad kogemust (mida ükskõiksus ei anna). Sest pööris - nt veekeeris jõel - on ajuti eristunud muust voolust, sellest omaette, mõnikord vastugi. Nii ta kaotab oma "üksoleku" taju ja hakkab võitlema iseendaga, keda peab "teisteks".

Neljapäev, 21. juuni 2007

Staaride hulk kasvab

Muidugi, paljud neist on kergekesed, meelt lahutavad, mitte ühendavad, massikultuurimüügimeeste poolt "üles haibitud", kuid ikkagi - neid on hämmastavalt palju.

See on Loovuse Plahvatus. Igaühest võib täna saada staar (isegi selliste telesarjade arv kasvab).

Vanasti olid vaid vähesed väljavalitud, eliit, kes võis lubada endale loovust.

Üks kulturoloog ongi kaasaega nimetanud Kunstiliseks Ajastuks (mis järgneb infoajastule) - kõik avastavad oma suuri ja vähemaid andeid, kõik tahavad jagada (ka müüa) võimalikult rohkematele.

Võtame pop-muusika või Hollywoodi filmi. Neiski on sügavat lumma, ehkki stoori paistvat läbi. Aga arhetüüp ongi lihtne, läbipaistev, kvintessentsne. Mütoloogia ja muinasjutustik - niisugune on traditsionaalne "massikultuur".

Kunst on viimane, kõrgeim püünis, mis meid kiinni püüab, laskmata meil liig hõlpsasti Taevasse tagasi langeda. Looja teadis seda, kui kunsti lõi. Kõige deemonlikuma võrgu, millesse isegi suurvaimud takerduvad - Oo, milline Tõde, Ilu, Armastus!

Ka vaimsus on muutunud massiliseks, mis siis et ekstravertne - veidi lame, lihtsustatud, igale jõmmile-tibilegi jõukohane. Sellelt pinnalt kõrgub omakordne Introvertne Vägi - Mägi üle maailma. Mehru Mägi. Siinai. Selle toimuse käigus plahvatavad Läänepoolsegi Riigi rahvustes esile Valgustunud - esmakordselt ajaloos.

Eestis pole olnud valgustunuid kui Universaalseid Inimesi, keda pole enam olemas - ehkki on olnud Poeete, Kirjanikke, Muusikuid, Pühamehi. Alles nüüd läheneb meiegi kultuur sellele piirile - ja me ei tea, kes on esimene. Saksa vaimuruumis näituseks osutus selleks Eckhart Tolle - kelle mõõtu vaimu nt vene vaimuruumist täna veel ei leia, ehkki mõnedki lähenevad (Nekrassov, Megre...).

Kui esimene on läbi murdnud, järgnevad teised. Kui Jaapan, Tiibet, Hiina, India jt Idamaad kubisevad budadest, siis meil on see õnnistus alles ees. Alateadlik erutus ja vaimustus meis kasvavad aimamisi. Petlemma Tähed valmistuvad tõusuks ja Läänemaa Targad kohaletulekuks. Jeesuste Aeg koidab.

Kas tunned sissetulvava vabaduse maitset, millel pole piire? Kas tajud mõtete-tunnete kirglikumat, joobnustavat tantsu? Siis oled Sinagi Pioneer, kelle pangel põhi ära kukub koos veega, kus peegeldus Kuu müstiliselt kaunil ööl, kus Sinuga on kogu Su lapsepõlv, Su esimene armastus, kogu Su valu kalli kaotusist, kogu Su elatud ja elamata elu, kogu Su rõõm, süü ja häbi, kogu Su lootus, igatsus ja täitumus.

Kogu Su elujanu ja surmatung.

Lollikese müsteerium

Kes meist ei teaks Lollikest võlumuinasjuttudest...

Jungi tõlgendus sellele sümbolile räägib inimesest, kellel see funktsioon, mis ühiskonnas valdav (nt mõtlemine), on nö alaarenenud, mistap Lollikest läheb vaja kriisiolukorras, mil avitab mingi teine funktsioon (nt intuitsioon). Seal Vanemate Vendade tarkus enam ei aita.

Ma pakuks põnevama tõlgenduse: Lollike on inimene, kes pidevalt liigub enese piiridele, komistades, kukkudes heatihti "normaalsega" harjunud ühiskonna silmis. Sest kunagi ei tea, mis "vaim" talle peale tuleb. Nt "üles puhutud Mina" - veidrus, maniakaalsus, kohatus jms - võiks Lollikese puhul olla tavanähtus. Seda muidugi ajutiselt. Sest riskiga kaasub alati ka võit - uued avarused psüühikas. Just seetõttu saab Lollikesest kunagi Kuningas - tippavar Tervik, kes liigub vabalt seal, kuhu enamus kiigatagi ei söenda. Just seeläbi mõjub Kuningas nii "enesliku", "endastmõistetevana".

Õigupoolest on Lollike vaid arhetüübi rahuarmastav pool - puhas, süütu, lapsemeelne, siiras ja just sellega läbistav ja piirile viiv hingeolend. Dostojevski Idioot.

Raevukas pool on Lohe - maniakk. Hitler. Stalin. Maniakist ei saagi Kuningat - vaid Türann, hirmuvalitseja (Kuningas = armuvalitseja).

Kuningapoeg - Mina-teadlikkus - tapab Lohe, stiihilise, arhailise, tungidest kantud alateadvuse, Raevuka Jumaluse; ja Lollikegi - Rahuarmastav Jumalus inimnahas - saab Kuningaks.

Hoidkem Lollikesi - nemad on maa sool, meie tulevased Kuningad.

Sestap polegi ükski prohvet kuulus omal maal - sest kõik nad peavad läbima Lollikese staadiumi. Enne tuleb murda müürid, alles seejärel saab Lossis hakata end tundma vabalt ja õnnelikult. Lollikese Tee - see on kiireim tee tõelisele õnnele.

Esmaspäev, 18. juuni 2007

Lubage inimestele miljon

ja nad jooksevad teile tormi. Lubage neile verd, seksuaalsust kogu selle peadpööritavas mitmekülgsuses ja täielikku unustust, eriti aga Surma vaatemängu - ja nad on teie innukad järgijad.

Lubage neile Maailm - ja nad haaravad sellest jäägitult.

Lubage neile võimu ja nad tajuvad erutavat väljakutset.

Seda kõike pakkus Saatan kõrbes Jeesusele.

Ent lubage neile Jumalat ja nad on nõutud, nagu keegi, kes on kõrvale juhitud Teelt.

Sest deemonid ja inglid juba elavadki neis oma täit elu.

Sestap jättiski Taevas Jeesuse Viimsel Hetkel maha: Jumal tahtis olla Maailmas, olla Maailm ja Maailmana.

Ärge minge laserkiirega läbistama miraaže, milles Looja mängleb iseendaga tuhandel kujul. Olgem pigem kaasaloojad, lisades Olemisele hoogu - mitte kustutades seda Olematusse. Kui tahate olla koos kõigiga - lisage hoogu sellele, mis niigi on, eriti aga sellele, mis just tahab sündida. Unustage Olematus kui Jumala Painajalik Uni, millest Ta on ärganud - ja kütke Teda endas veelgi üles. Las Tema kirg kasvab, las Tema kogemus põrkub tagasi oma põhjatuse kuristiku servalt - et seejärel end sinna vastupandamatust soovist kukutada.

Te kardate kurja? Ärge kartke, sest siis kardate ka head. Maitske nii seda kui teist - kuid maitske kasvavas mõjus. Sest kui maitsete sügavamat kurjust, pakutakse teile kohe ka sügavamat armastust. Ja kui maitsete sügavamat armastust, antakse teile sealsamas kogeda ka sügavamat kurjust endas.

Toitke mõlema hundi alatuüllast aplust - ja Teie hing joobub.

Aga kui kohtate pühakut, kes levitab Taevast, ajage teda mööda tänavat vitsaga taga. Ärge kannatage Olematust, sest selles on salakaval surm. Seepärast öeldaksegi: kui kohtad oma teel Buddhat - tapa ta! Kui kohtad Jeesust - löö Ta risti! Ta on äärmus, Kuristiku äärel - kes karjub tagasikiskumise järele Olemisse. Päästa Ta! Sest ühes Temaga päästad ka ennast. Päästes Päästja taastad tasakaalu. Ja saad suunduda järgmistesse taevastesse ja põrgutesse, mida Looja me jaoks loob ülimas helduses ja külluses - tänutäheks.

Sellega pälvid Sa tema tänu, et Sa ei põlga ära Tema poolt loodut, vaid tõded koos Temaga: "Hästi tehtud?" Sest alles nüüd saad alustada Mängu, pakkudes Eevale õuna Olemise puust.

Ärgem igatsegem tagasi Taevasse, kui Taeva Isand ise igatseb tagasi maailma - taastulles.

Subjektiivne objektiivsus

Kui kuulame inimesi, tajume varem või hiljem nende piire - samastumisi hirmu ja himuga.

See ongi subjektiivsus.

Kuid kui kohtame subjektiivsust, mis on piisavalt objektiivne, tajume kummalist vastuolu. Ühtpidi see riivab meid sügavalt - kuna puudutab ja "paljastab" me piiratust; teistpidi see erutab ja kütkestab meid, kuna puudutab meie Iset, pannes ta kaasa väreleme. Meie Kese ärkab.

Olles nende kahe vahel, kogedes "rahustavat hirmu" või "hirmsat rahu", peame justkui langetama valiku - kuid tavanisti ei suuda me seda. Kuulatav justkui neelab meid endasse, lõhestades meid üha sügavamalt, valusmagusamalt. Oleme lummatud meisterlikkusest, millega keegi justkui avab meie hinge, nii et tahame seda ikka ja jälle. Tahame veel sügavamalt maitsta seda vastuolu ajaliku ja igavese, piiratu ja piiritu vahel, sest tunneme, et selles peitubki elusamus. Kogemuse lõputu süüvimus.

See on rohkem kui Paradiis või Põrgu eraldikogetuna - see "paradiislik põrgu" tõstab, ülendab meid sinnapoole kummatki, aga oma jumalikus kogemisjanus ihkame, et see ei lõppeks eales, ei päädikski Taeva lõpmatus rahus. Tahame tunda end lõhkikistuna üha magusamas pakitsuses.

Upanišaadidki tõdevad, et Jumala olek Olemises (mitte Olematuses) on Olemine-Teadvelolu-Õndsus. Ehk põhjani käristatu lõpmatu teadvelolu lõpmatumagusast rõõm-valust- millest loomuldasa kerkib ja neelab meid endasse õndsus.

Tänu või Vaikus

Mina-maailmas, kus oleme veel olemas omaette "pöörisena" ja kus valu ja rõõm on kaksikvennad, on tänu ilmsesti meele üks viljakamaid hoiakuid juhtuvasse. Tänu tähendab tahet, püüdu ja lõpuks võimet näha ka valu - mitte ainult rõõmu - tänuväärsena, justkui veel ühe rõõmuallikana. Valu, kannatus on siis pea koheselt ära tundud õppetund, mis avardab me vaadet valu-rõõmu vastuolule, lähendades meid selle keeristormi liikumatule keskmele.

Läbi kõike katnud tänu saab inimene õndsaks.

Kuid ta on pärit ikka veel kahesuse, meele ilmast. Sest meele jaoks püsib Olemine vastanditel. Kui aga jõuame keskmesse ja meel, Mina kaob, kaob ka tänu, alguse saanud rõõmust ja lainenenud valule. Enam "pole põhjust" tänuks, kuna "maniakaal-depressiivne" pendel on peatunud - nagu pole enam ka seda, kes oleks tänulik.

Mis siis on, kui pole Olijat ja Olevat, vaid Olemine üksi?

Vaikus? Läbistatud nii lihtsast, nii loomulikust kirkusest, et viimne meeleliigutus - õndsuski - on lahustunud...?

Metsiku ilu lummuses

Loor, milles elame, mähib meid ajapikku metsiku ilu lummusse. Kui märkame seda ilu Looduses või Muusikas, pole veel hullu, aga kui märkame seda Teises Inimeses... Alles siis ehk tunneme, milline õndsus "üksolemises" varjuda võiks. Milline regressioon tagasi lapsepõlve, otse emaüska (ongi see ehk tõeline "Oidipus"), et - sedakorda - justkui orgastiliselt ühineda tollega, kes meid endast kunagi välja paiskas. Kas ei peitu selles sümboolikas midagi otseselt psühhosomaatilist - kuivõrd keha väljendab hingeigatsusi samavõrd kui hing keha igatsusi (nt kui põeme astmat, siis miski meis "matab hinge"; ühtume armatsedes, justkui tahakski igaveseks sinna jääda, kus kunagi olime jne).

Selle metsiku ilu lummuses avastame ka, kui käestlibisev on Elu, kui õrn ja habras, peaaegu olematu on Olemine. Me justkui kaeks terendusi, millest enamus pudeneb peost enne, kui neid maitstagi oleme jõudnud. Need põgusad kokkupuuted kesk igavikku, mida kaeme oma pühast üksindusest, täidetud ikka ja jälle üksolekuga...

Kuni keerleme eraldi, lummus jätkub oma tabamatus valu ja rõõmu ühteheitmises, Elu väljakannatamatus kerguses. Alles kui tuulispask peatub, kaovad piirid ja pinged ja jääb vaid Kogemine, mis juskui sõõmaks igal hetkel Olemise põhjani.

Aga siin ma vist tõttasin oma Muinasjutus endast liiga kaugele ette...?

Kohtumiselt ekstraverdiga

Kui me oleme võtnud mingi mudeli - kas või ajuti - oma elu aluseks, siis mõistagi leiame sellele kõikjal kinnitust.

Ühelt kunagiselt kohtumiselt E-ga meenub tema tõdemus, et "elu kipub olema tühi", kui mitte vahetada valdkondi, töid, ameteid... Et temagi on möelnud sügavamast "pühendumisest Vaimule" - kuid pole leidnud selleks veel aega. Aga varsti... tahaks ta seda kindlasti teha.

I-l pole vaja leida aega "suhtlemiseks Vaimuga" - see on tema loomulik hingamine. Võibolla on temagi vahete-vahel mõelnud, et võiks "leida rohkem aega" nt, et kuskil patakas raha teenida - aga sinnapaika seegi jäänud...

E "tahaks pühenduda", kuna kohati "elu kipub olema tühi" ja ta vaistlikult tajub, kus pool "Vaim asub" - et valdkondade vahetus ei pruugi anda elule lõputult mõtet...

I "tahaks pühenduda" paigutise materiaalse kitsikuse tõttu - kuni ekstaas pole veel püsiv. Tema unistus on selline: teenida kuskil ja kuidagi suur hulk raha ja "teha siis oma asja". Või leida töö, mis viimast eriti ei sega.

Nii nad siis elavad, nood kaks vaeslast, küljetsi, ilma üksteist veel korralikult märganudki oleks.

Pühapäev, 10. juuni 2007

Sise- ja välisinime

Ma ei usu enam Jungi mõnda mõtet. Jung, viibinud aastaid hullumeelsuse piiril, uskus ja taotles tervikut - ta oli veidike idealist, arvates, et kõik poolused on mõningase vaevaga ühendatavad. See oli tema suur lootus.

Ent Olemine püsib kahel mitte kunagi täienisti kokku saaval poolikul - justkui Koit ja Eha, mida eristab Pime Viirg. Nõnda ka inimliike on maailmas kaks, uskumatult erinevat - nagu on kaks ka uskumatult erinevat sugu. Nimetagem neid nt sise- ja välisinimeseks (Jungil: introvert ja ekstravert). Jung väidab, et loomulik on nende tasakaal igaühes. Aga ma ei näe kuskil selliseid "liha ja kala"-inimesi, see oleks kui kakskeelsus, millest kumbagi ei oska tõeliselt.

Me maast madalast keskendume eeskätt kuhu? - ja see määrabki meie tüübi. Ei saa teenida kaht jumalat korraga ega istuda kahel toolil ühtaegu. Süvimas suundume kas sisse või välja - Katedraali või Hüpermarketisse (Panka), saades meistriks selles. Kui taotlen rikkust ja võimu kogu hingest, siis saan ka selle - aga kaotan rikkuse ja võimu enese "sees". Sest iga asi kasvab ja õitseb vaid harjutledes, pühendudes. Mida ei kasuta, käib alla, kängub ja "kukub otsast ära". On ainult erandid, mis kinnitavad reeglit. Nt Lennart Meri - sakraalkuningas (sh Hall Kardinal) ühes isikus. Küllap väheseid introvertseid tipp-poliitikuid kaasaja maailmas.

Välisinimene ei saa olla seesmiselt sügav - nagu siseinimene ei saa olla väliselt edukas. Kui seesmine rikkus tagaks enesest välise rikkuse ja väline vaesus seesmise vaesuse - aga elus näeme küll vastupidist. Isegi Jeesus näikse pajatavat teistpidist oma elule, nõutades otsima esteks siseriiki, et seejärel saada kõike välist. See väline oli teatavasti Rist - seesmiselt tõusis Ta Isa Paremale Käele. Asi ka selles, et Seesmuse leidnu ei vajagi enam "kõike muud (pealekauba)" - tal kaob kihkki selle järele. Ta ei tahagi enam istuda teisel toolil, piirdudes kõige algelisemaga.

Nood kaks inimliiki on pikk ja põnev teema, kutsudes parandama Jungi sügavat eksitust.

Kumb oled Sina? Arvesta ka, et siseinimesi on ehk vaevu kümnendik kõigist.

Laupäev, 9. juuni 2007

Meie maine šamaanirännak

Me miskipärast arvame, et meie olu siinses "keskilmas" on justkui mittešamanistlik, mittevõrreldav all- ja ülailmaga. Kuid tegelikult vahet pole. Nii siin kui seal juhtub kohutavalt hirmsaid ja jube kauneid asju. Nii siin kui seal me ei valitse mängu. Kui me just kuskil ennast hirmsasti ära ei kindlusta, takerdudes olemasoleva külge, on homne täiesti teadmatu.

Üht vist tuleks aduda: see siin on ebatäiuse, korratuse,poolikuse jne maailm - ja sellisena tulebki seda võtta. Kogu Olemine on selline, kahest poolikust koosnev, mis omakeskis igavesti ära sobituda püüavad - muidu meid polekski olemas. Vaat kordaminek on selles segaduses "ainult armust" - mis peaks pälvima meie sügavat tänu. See on nö antud pealekauba võimalusele Olemas üldse ollagi.

Teiseks: mis juhtub "allilmas", kui meil õnnestub siirduda sealsele rännakule? Maastikud on äärmiselt võõrad. Olendid, kes ilmuvad, ettearvamatud. Suur oht eksida. Suur oht kohata mõnd Olendit, kes sind vale käitumise korral lihtsalt "nahka pistab".

Kas siin on miskit teisiti? Loomulikult mitte. Nii kui leiame siin mõne sõbra, sõbratari, venna, õe vms "abivaimu", oleme koos tõelise õnnega. Me tunneme seda aegruumi siin alles niisama vähe kui algaja šamaan "allilma". Tõsi, on "vanu kalu", kes justkui tunnevad end otsekui vees - kuid seegi võib olla näiline. Igatahes on siingi Tohutuid Olendeid (nt tohutut võimu või rikkust omavaid).

Me oleme unes. Ja me ei tohi sellest ka täielikult ärgata - sest siis on oht Olemisest "välja kukkuda". Nagu juhtus Buddhaga.

Aga seda me ju ei taha?

Pühapäev, 3. juuni 2007

Mis on vaimsus?

Vaimsus tuleneb sõnast Vaim. Vaim - see Jumal kui Taevas, kui Algne, Puhas Teadvus. Niisiis tähendab vaimsus oma kõrgeimas mõttes müstitsismi. Kuid vaimsus pole seotud mitte ainult Vaimu, vaid ka vaimude - jumaluste, inglite (deemonite), arhetüüpide - "taevaaaluste vägedega". Vaimsus tähendab tutvumist ja kodunemist nendega - olgugi see ohtlik - ja nende vahendamist läbi vaimustumise ehk inspiratsiooni. Vaimustuse ja hullumeelsuse (psühhoosi) vahe on, et viimasel juhul mõni vaim "neelab teadvuse" jäägitult, esimesel juhul mina-keskus säilub (ehkki võib olla kõrvale tõmbunud, et vaim "saaks läbi tulla" kergemini).

Niisiis on vaimuinimene eeskätt loominguline inimene, kes vahendab Hinge avarusi ja Vaimu kõrgusi.

Õhus on asju

Sirp. Paganauhkus
Pagan on eesti keeles uhke sõna. Hüüdsõnana on ta veel vägevam kui jessas või issand, sest pagan väljendab ka tunnustust; sellega võrreldav on ehk ainult jumal, näiteks noorema keelepruugi väljendites jumala äge või jumala lahe, mis annavad hinnangule juurde veidi pidulikkust.
Mõnikord tundub, et emotiivselt on need ühe ja sama mündi kaks külge, kusjuures pagan kõlab mõnusamalt ja humoorikamalt, jumal aga tõsisemalt ja mõtlikumalt. Siiski, paganas on rohkem veendumust, rohkem kirge – võib-olla sellepärast, et see sõna pole tõmmatud nii paljudesse vastuolulistesse keelemängudesse kui jumal, mis muidu võiks kõlada sama sügavalt ja võimsalt. Sõna päritolu on küllaltki segane, kirjutab Sirbis Hasso Krull.

Nii kirjutas Hasso Krull. Võimalik, et ta MÕTLES sellest esmakordselt (st talle ANTI see mõte) võibolla samal ajal, kui ma kirjutasin:

From: Peeter Liiv [mailto:peeterliiv@hot.ee]
Sent: Monday, May 07, 2007 11:16 PM
To: 'seltsid.anastasia@lists.ut.ee'
Subject: Pagana Jumal

Kuradi ilus! Paganama hea! Kuratlikult kaunis! Jube armas” Jõle põnev!

Jumalast mõnus! Jumala lahe!

Nii palju ütleb meile keel.



Tõsi, Hasso Krull ei vaatle neid mõisteid oksüümoroni kui terviku koosseisus, vaid omaette... Ka ei liigu ta miskipärast "paganalt" hoopis "kirglikumale" sõnale - "kuradile.

Aga ikkagi - midagi ta sealt õhust kätte ometigi sai - see võibolla tuntumaid Eesti Hermeseid...

Teisipäev, 22. mai 2007

Armastava jõhkruse poole

Ei oska leida hetkel tabavamat oksüümoroni - mille abil üks terve kultuur, terve pedagoogika saavutas hämmastavaid tulemusi. Ma ei pea praegu silmas saientoloogiat, mille psühhoanalüüs võiks ehk küündida sadomasohhismi intensiivsemate vormideni (siis viimseni pinguldatud bipolaaruseni ehk just selleni, mida me Olemisest kogemuslikult tegelikult ihkame), vaid midagi hoopis määratletumat (ikebaanat näiteks).

Ootan (edaspidigi?) armastavalt jõhkraid kommentaare, "koormat, mis on kerge ja iket mis on magus". Seni oleme osanud otsida midagi sellist vaid kehaliselt - kus kaks täiesti erinevat keha ühinevad orgastiliselt, sünnitades Kaks Ühes ehk lahutamatu ja segunematu bipolaarsuse.

Me oleme harjutanud kumbagi eraldi - oma kirikutes armastust ilma jõhkruseta ja oma peldikuseintel jõhkrust ilma armastuseta. Mõlemad on osutunud lombakaks.

Ma nimelt olen asendanud "nõudlikkuse" "jõhkrusega". Jeesuski on mõjusaim ehedalt jõhkrana, needes "rästikute sugu" või pekstes segi kapitalimaailma algrakukest Saalomoni templi eeskojas. Ja kas ei meenuta VT JHVH-gi Bodhidharmat või Hui Nengi (Hakuini?)

Selles ongi Saladus: kuidas hoida Kaksikuid koos, sest ainult nii saab teha s---st kulda. Selline on alkeemia üdi, tema Jumalik (Müstiline) Abielu.

Kes alustaks jõuliselt uuel astmel, üllatades ennastki? Kes sekundeeriks maabuda tahtva platoonilise Idee vääriliselt? Sest kuni me siin Vaimset Kaklusklubi ei korralda, jätkub meie mandumine veel kiiremas tempos ja me lähenemise asemel kaugeneme. Paigalpüsi pole võimalik.

Meenutagem, kui muidu ei mõika, kes oli - gnostilistes evangeeliumides - Jeesuse sisim kaaslane? Jah - see oli Maarja Magdaleena - "ega Minagi Sind hukka mõista"...

Oksüümoron ei tähenda kunagi Kurjust ega Headust, vaid midagi hoopis enamat - lunastavat-vabastavat intensiivsust, milles aimdub Ühe Maitset. Milleks pusida asja kallal sada miljonit elu, kui uue käigu saaks sisse lükata kohe...?

Ma saan aru: see eeldab kordumatut sümbolanalüütikat, individuaalsust - kollektiivne banaalsus ei suuda kunagi ühendada Tuld ja Jääd. Häbelikult on seda nimetatud Geeniuseks.

Liiga lihtne, et olla usutav. Sest kardan, et küsimus ei ole enam vaid teel kohatud Buddha tapmises ega kõige ja kõigi ristilöömises iseendaga eesotsas. Küsimus on Uues Teljes, mille ümber ei suuda enam pöörelda ükski Vana Maailma viirastus.

Jätkem nad vähkrema oma haudadesse.

Pühapäev, 20. mai 2007

Lugu või Muinaslugu?

Lugu eelistab üht vastandit teisele, Muinaslugu vaatleb neid kui eluteatri kahte loomuldast poolust, millele alati leidub kolmas - lunastus. Muinaslugu on lunastav, mis füüsisest (nirmana-kaya) ingliilma (sambhoga-kaya) tõstab. Sellepärast ongi ta nii "lummav" - sest ta esitab Tervikut, milles subjekt-objekt ühtaegu Kaks kui Üks on. Seega pole enam ka hirmu, vaid alatasa saabuva lunastuse magus eelaimdus.

Muinasloole lähedane on Isiklik Müüt. Kas see on lihtsalt üks mõistuslik "narratiiv" või ikkagi Lugu, kus tundedki ligi, või siiski juba Muinaslugu, Pühalugu? See näitab evolutsioonitasandit, kui "muinas-", s. o ajatu, igavene, arhetüüpne on meie Isiklik Müüt.Kas see käivitab meie energeetilise ehk õndsuskeha - või vegeteerib vaid "maadligi maailmas". Kas meie elust "on saanud muinaslugu" - või on see kõik jäänud "õnnelikku lapsepõlve"?

Kui Sa ei tunne oma energeetilist keha ega oska veel "avada oma tšakraid", siis alusta nt millestki puht kehalisest - hatha-joogast või autogeensest treeningust. Või kui puudub püsivus, mine mõnesse "Püha Vaimu kogudusse" - ja koge seal. Või lihtsalt vaatle Sulle muljetavaldavaid taro-kaarte. Sest niipea, kui tunned ära "oma keha sulni õndsuse" (amrita, ambroosia), mida tavateadvus kogeb vaid armudes, on alus Sinu Muinaslooks loodud.

Kui ma "elan Muinasjutus", siis see tähendab, et elan oma õndsuskehas. Ja selle Muinasloo võin ma kokku võtta omakorda mõneks "muinaslausungiks" - võluvormeliks, mantraks. See võib olla ka mõne luuletuse või tarkusesalmi vormis - mille omakorda saab lühendada "Ainsaks Nimeks üle kõigi nimede" - Võlusõnaks, paljalt mille lausuminegi vallandab Sinus muinasjututeadvuse ja kannab Puhtale Maale. Puhta Maa koolkonnad Idas on ikka olnud seotud Lunastajaga (nt Buddha Amitabha oma Läänepoolse Paradiisiga) - vastandeid ühendava ja seeläbi vastuolu lunastava sümboliga.

Muidugi - kui oleme langenud ekstravertsi, on meil raske muundada mulda kullaks - alkeemia eeldab introvertsi vilumust. Samas - kui meid vaimustavad objektid, on seegi üks pool Ühe Maitsest, milles "sansaara ongi nirvaana".

Reede, 18. mai 2007

Andrus Ansipi alateadvus

Andrus Ansip: CCCP - forever või ei iialgi? (256)
Postimees, 16.05.2007 00:01 Andrus Ansip, peaminister

Ansip kirjutab:
... kuju teisaldamine oli ainus võimalus säilitada meie riigi väärikust ja pikemas perspektiivis riiki ennast.

Kas keegi taipab lause teise poole tagamaid? Kas Ansip ise teab?

Või on lõik vallandunud alateadvusest omamoodi "hoona", millest endale veel aru ei anta? Sellele vihjab juba loo pealkiri - peaminister räägib keeltes (kolmes põhisõnas kolm keelt) - mis on üks "Vaimu langemise" põhitunnuseid.

Kas Sina oled juba keeltes rääkinud?

Oletame, et tegu on "ülereageerimisega" - mida psühhiaatrias nimetatakse ka "hüsteeriaks". Hüsteeria vallandub eeskätt, kui ANIMA vallutab teadvuse. ANIMA aga kipub nii murranguliselt võimutsema siis, kui ta on - tunnete, vaistude, intuitsioonina - välja tõrjutud ja valitseb "kaine mõistus".

"Kaine mõistuse" otsused on - paradoksaalselt - irratsionaalsed, ja seda kahjuks mitte Erose, vaid Tanatose, surmatungi suunas. Nt Valgustusest juhitud Lääs on - kui selle silmatorkavalt jätkusuutmatuid tulemusi vaadata - lühiajalooga oma käitumises arutu. Mistap nt Ameerika põliselanik peab "valget" ohtlikuks hulluks, kes hävitamas sadu tuhandeid aastaid kestnud jätkusuutlike kultuuride järjepidevust.

Eks Läänt iseloomustagi ju ennekõike hüsteeria - sõjahüsteeria, tarbimishüsteeria, reklaamihüsteeria, rahateenimishüsteeria.... Oleme "seestunud" tumedast, primitiivsest, arhailisest naiselikkusest, Julmast Jumalannast, kes sööb oma lapsi.

Aga võibolla on Ansipi meeleavaldus hoopiski prohvetlik, pärit peaministri nahas varjuvalt šamaanilt, nõiakunsti meistrilt? See peab olemagi irratsionaalne - mille ratsionaalsed viljad ilmutuvad alles ajapikku.

Nagu seda oli näiteks Lennart Meri, kelles oli ühinenud nii Hall Kardinal kui ka Hooliv Kuningas - must ja valge, Kuri ja Hea. Ta oli terviklik - võides sellisena lubada endale hilinemist kas või Vanajumala enda audientsile.

Mida arvab Ansipi alateadlikest vallandumistest tema ihuterapeut - juhul kui on kodus kompleksipsühholoogias?

Ma arvan, me peame hakkama pöörama suuremat tähelepanu üksteise tervendamisele. Pronkssõdur on meil kõigil hingel - see on meie Vari, mida ei saa olematuks kuulutada, vai meie kehas, rist, mida peame kandma. Selles pole mitte ainult meie väärikus, vaid ka suuremeelsus, terviklus, teadlikkus, tarkus, et peame seisma silmitsi mõlema vastandiga, et kogeda katarsist.

Alateadvust ei saa kuulutada olematuks peaministri otsusega - ka siis (ja eriti siis), kui see vastab kõigile õigusaktidele.

Neljapäev, 17. mai 2007

Lugesin Savisaare bloggi`t

Küll mitte täna ega eile, vaid bloggijale hoopis raskematel aegadel.

Sadu kommentaare, mille sisuks tähelepanuväärne "dharmade tühjus", mõeldud ilmselt valgustavaks taipamiseks väga kõrgetele adeptidele. Sest minusugusele ilmub see vaid tühisusena. Kaks-kolm patsienti "ravivad" end üksteise najal, nii et suled lendavad, süvendades iga lausungiga oma vaate banaalsust. Ja nii tunde ja päevi.

Nagu igavesti näljaste hingede lõputu katse kugistada oma ülikitsast kurgust alla mõni rasvasem pala.

Või peaks meid initsieerima kontrast sissekande enda terviklusega?

Mida kuradit...II

OK, oletame, et nad teavad seda hästi, aga ei ütle, kuna "illuminaadid" ei luba. Aga miks on lubatud nii ohtlik asi nagu Jung?

Ma arvan, et me ei tohiks enam oodata "teadlaste" järele. Peame ise alustama kontempleerimist, et taibata tanatoloogia kogu sisu.

Ma saan aru, et veel tänagi on enamus Eesti inimkonnast huvitatud sellest, mida ütlevad asjade kohta SL-Õhtuleht ja Uus Kangelane Isand Krsna sõjavankrilt, kes alustanud igavest võitlust našistidega, kuni kasvõi ükski pöidlapikkune kaupmehehakatis veel järel - aga me ei saa teaduse taga enam oodata. Me ei saa rohkem leppida näkkukarjuva tõigaga, et meid on kasti löödud. 700-aastane šuudra-aeg on läbi - nüüd on meie kord alistada kogu maailm!

Mis te arvate, millega me seda teeme?

Just - oma hullumeelse geniaalsusega! Ja see - šamanistlik hullus - on meil veres. Meie oleme need, kes paljastavad Olemise illusiooni , ja mitte vulgaarselt nagu "Matrix", vaid kohutava asjakohasusega. Seisus kohustab!

What the Bleep do we know!

Absolut nothing!

Muidugi - kogu Olemine seisabki püsti teadmatusel (avidya pluss samastumine alati vaid ühega poolustest - sümpaatia või antipaatiaga).

Kui me kõike teaks - kui meil oleks müstikute ja "surnute" (NDE) seas aeg-ajalt ette tulev kogemus "absoluutsest teadmisest", siis kas kärutaksime otseteed Taeva nagu Eelija?

Kõige piinlikum on, et me ei tea isegi lihtlabase mehhanismi nagu "surm" olemust, veel vähem valdame seda mehhanismi. Me oleme kinni löödud Elu puusärki. Ma ei oska nt isegi mitte seda, kuidas elada oma praeguses kehas kui tahes kaua (Lääne "teadus" piirdub selles punktis vaid mütoloogilise vampiirindusega); kuidas vahetada keha ilma teadvuse katkestuseta; kuidas valida uut keha ("uuesti sünnil"); kuidas liikuda ajas ja ruumis tõkketult, kuidas teadlikult valida teadvusetasandeid ja -seisundeid jne jne. Lisaks kimbutavad mind mingisugused "haigused".Muidugi on meiegi seas kuskil inimesed, kelle jaoks see kõik on sama endastmõistetav nagu meile ninanuuskamine, kuid neid ei ole kuulda ega näha.

Nii või teisiti: kui kaua peame veel ootama nii elementaarseid asju? Kas tõesti vaid selleks maksan mina minged makse, et mingid "teadlased" kuskil saaksid pidevalt tõestada oma transtendentset oimetust?

Kolmapäev, 16. mai 2007

Eesti Kinnisvara Vabariik

Teen ettepaneku nimetada meie isamaa ümber Eesti Kinnisvara Vabariigiks. See kajastaks selgemini ülimusliku võimu olemust siinmail. Nt Eesti Raudtee. Nt Eesti Energia. Nt Sakala Keskus. Näiteks... Näiteid on tuhandeid - mis teerullivad täna kõike, mis ette juhtub, tõstes tagajalgadele kodanikuliikumised, "rohelised" jt selle Vabariigi reeturid ja sabotöörid.

Või nimetaks hoopis Eesti Kinnisvara Kuningriigiks (ehk kaasaja kõnepruugis - Diktatuuriks)...?

Mäletan oma kirglikke väitlusi mitmetegi selle Keisririigi truualamlike vasallidega, kellele minu jutt tundus pehmelt öeldes psühhootiline.

Kas Ansip - Franz Ferdinandi sõjapealikust kahjutustaja seejärel puhkenud fašistide ja našistide vahelises sisyphoslikult igikestvas lahingus, mida võiks vabalt võrrelda Bhagavad-Gitas lahtirulluvaga, võiks meile pajatada Lord Krsna olemusest? Või siis vähemasti - kuidas defineerib Eesti Kinnisvara Vabariik õnne? Mis ikkagi juhtub meiega, kui jõuame "viie rikkama riigi hulka"? Mida Lord Krsna meie vaprale Ardžunale selles punktis ilmutas?

Interneti armetus

Tänasel Jungi-seminaril kuulsin interneti armetuse põhjustest: mäletamisi 52% teabest saame mitteverbaalselt. Üle 20% saame häälest. Võttes maha veel nipet-näpet, jäi kirjutatud sõnale mäletamisi 7% infost.

Sõbrad - me suhtleme 7%-se tõhususega. See meenutab mulle fakti, justkui kasutaks inimene oma ajust vaid mõnda vähest protsenti.

Seega on minu taotlus leida "introvertne bloggi" täielik utoopia - selliseid "bloggisid" on jalaga segada - vähemasti minul isiklikult - näost-näkku kohtumistel. Või on keegi kunagi kuskil leidnud võrgus midagi enamat (ma ei pea muidugi silmas soft sex`i sulneid seansse)?

Usuhullud juba ammu hoiatasid, et internet on Saatanast - ja nüüd selgub, kurat võtaks, et nende sonimisel on teadus taga!

Kui tahad tülli minna oma parima sõbraga - või mu pärast kas või oma palavalt armastatuga - hakka talle kirjutama võrgus. See on tõeline psühhoanalüüs, milles avaneb kogu Sinu "lapsepõlve" räigus.

Mõistan Hans H. Luige tohutuid lootusi, kui ta rajas Delfi - ja tohutut pettumust, kui see osutus peldikuseinaks.

Kuna meile on antud eriti napp eneseväljendusvõimalus, siis loomulikult väljendame oma isiku meie endi jaoks kõige populaarsemat tahku - persoonat ehk Maski. Kuna aga see sageligi ei õnnestu - paljalt kirjutatuga ei jõua kõike ära varjata -, ilmubki selle tagant Vari.

Delfi anonüümsus loob Varjude Kuningriigi. On kujunenud välja lausa Varju-narkomaania, kui projitseeritakse nii, "kuidas vähegi rauast tuleb". Kummalisel kombel tundub nüüd, tagantjärele, Harri Kingo Delfi hiilgeajast iseäranis õilsana, kuna tema vähemasti ei häbenenud, kes on projektsioonide autor.

Jah, võrguvormide paljusus näitab, kui väga vajame suhtlemist, kuid selle vormi armetus tõmbab kriipsu peale parimatelegi lootustele. On aeg see teadvustada.

Ja paluks mind mitte samastada sellega, mida kirjutan. See tühine osa minust ei saa kuidagi pretendeerida tervikule. Sääsk ei ole elevant.

See siin ei ole suhtlemine.

See siin on unenägu.

Peetrikese unenägu. Ja see võrduks allakirjutanuga vaid juhul, kui tollel puuduks teadlik osa - ego, Mina. Kui ta oleks lihtsalt loom.

Esmaspäev, 14. mai 2007

Otsin introvertset bloggi

Kas teab keegi soovitada? Mina ei usu, et introvertsi täna nii napilt on. Nad on kindlasti kuskil, võibolla varjus või peidus või ära kaugel maal või... Päkapikumaal? Amitabha Puhtal Maal? Taevases Tallinnas?

Ma otsin tikutulega päise päeva ajal. Otsin Kontemplatsiooni kesk Projektsiooni.

Pangem tähele - ma ei otsi Jumalat (Kes ammu leitud), vaid võrrreldamatult enamat.

Inimest. Keda kunagi kirjutati väikse, nüüd aga suure tähega.

Las ta olla sügaval eneses, "ära" - aga olgu piisavalt sügaval, et aimata Temas Olemise igavesi piirjooni.

Otsin oma Nietzschet, Kierkegaardi, Bodhidharmat, Jeesust.

Vaimset armukest, keda ei leia lõbumajadest (nimega "kultuur"?).

Otsin võrreldamatult enamat kui Juba Leitu.

Ja ma ei kavatsegi surra enne, kui See On Mul Käes.

Pühapäev, 6. mai 2007

Roosamannavahu ja horrori vahel

Eestis puudub ühiskond, sest puudub Kese. On massimeedia kaks äärmust -ideoloogiline ja vaimne roosamannavaht ning "tõsielu" kogu oma võikuses. Kaks lahjat laket, mis saavad toita vaid väga näljaseid hingi. Toitujate massilisus viitab üldrahvuslikule näljale, mida psühholoogiakeeles nimetatakse neuroosiks. Neuroos - see on äärmiselt ühekülgne hingetoit. Neuroosi põhjus - põgenemine tegelikkuse eest.

Kuskil muidugi peaks paiknema ka "vaimukultuur", kuid seda üleüldisest kisakoorist ei kuuldu ega Elu klantspildilt ei märgata.

Jah, meil on Kunst - nähtav, kuuldav, loetav -, kuid puudub filosoofia, puudub religioon, rääkimata metafüüsikast. Aga just need kolm moodustavad Keskme. Keravälgu tuuma. Keeristormi südamiku selle kõuemürinasarnases vaikuses.

Puuduvad prohvetid, kelle ohtlikkust tajutaks juba kaugelt. Maskide mahakiskujad, kes löövad maailma paljalt oma olemasoluga lõhki - pannes ühed röökima poolt ja teised vastu. Kes tooks tuld ja mõõka - ja seeläbi puhastumist.

Nõnda olemegi lahutatud meeltega biorobotid, kellel enda kohta vaevalt et miskit kunagi öelda on. Kordame vaid sissetambitud programme, mängime tundeid, teeme tarka nägu, otsides tegelikult palavikuliselt Isa ja Ema, kelle üska selle mõttetu maailma eest võimalikult kiiresti tagasi pageda.

Vahuveski ümberringi aga pudrutab muudkui.

Kes on intelligent?

Ehk kes on "vaimuinimene"? Juba sõna ise ütleb: see, kel sees Vaim kui tervik - nii Hää kui Kuri.

See ilmneb just kriisiaegadel, mil mass langeb teravasse bipolaarsusse otsekui transsi.

Massiinimene on alati KAS poolt VÕI vastu? Täienisti, ülepeakaela, kõigi saba ja sarvedega, viimse ihuraku ja veretilgani. Nii sünnivad sõjad, massimõrvad, genotsiidid, ristilöömised.

Intelligent, vaimuinimene on alati NII poolt KUI KA vastu. Ta on alati tasakaalu, Keskme poolt. Mass tahaks kaotada, maatasa teha ühe poolustest jäägitult. Ta alati põgeneb antipaatse poolt sümpaatse suunas, sestap ongi ta nii ettearvatav ja niidist tõmmatav.

Vaimuinimene teab, et emma-kumma pooluse kaotamine pole võimalik - et Olemine püsibki vastanditel. Ta taipab alkeemilist Tõde, et "maailm, kootud vastanditest, on magus haav, veetlev kuri". See muudab ta empaatiliseks kummagi osapoole suhtes. Ta näeb kannatuse põhjust, milleks on võimetus mitte samastuda poolustega, ja kogeb kaastunnet.

Ja tema on see Tark, kelle poole mass, kratsinud üksteisel oma pimestatuses silmad peast, viimses hädas pöördub - et ta mõistaks kohut.

Ilves üllatab meeldivalt

President polegi nii põhjamaiselt igav, nagu ta kunagi ähvardas. Tema järjepidev vastuseis Pronkssõduri teisaldamisele, intelligentsi ja äriringkondade esindajate kutsumine enda juurde "foorumile" (mis täiesti võrreldav Savisaare hea, kuid veidi ebaõnnestunud algatusega), rääkimata tema varasemast teravast toetusest kodanikuühiskonnale alternatiivina tänasele korporatiivsele establishmentile - see on peaaegu juba seesama, mida minagi teeksin, kui President oleksin.

Või mis võiks veel olla Presidendi (kes meil rohkem auamet) missioon, kui mitte eesrindlike eliitide koondamine ja seekaudu Uue Ühiskonna sünnitusabi.

Üsna kontrastne meie ultraparempoolsete pistrike ja Savisaare-vastasuse massilõvesse langenute "monotoonse kriiskamisega"...

Neljapäev, 3. mai 2007

JHVH kohtumine Andrusega

Ja selsinatsel päeval kohand JHVH oma hääd sõpra Andrust, kes just käind kondamas maa peal.

"Eks ole Sa seal näind mu ustavat sulast Maalit?" küsind JHVH.

"Mis tal viga ustav olla, kui kõht rasvane," vastand Andrus, "aga võta talt ära Pronkssõdur, ja vaata siis, kui ustav ta Sulle enam on."

Lubandki JHVH Andrusel kiusata Maalit Pronkssõduriga.

Kaks päeva rüüstand Raudmees Kolõmani, ilma et ükski urjaadnik saand talle vahele segada - selline old Andruse käsk.

Palju kõhelusi läbind Maali hinge, kui ta seda koledust kõike näind, enne kui lõpuks öeld: "Andrus on and, Andrus on võtt - Andruse nimi olgu kiidetud!"

Kolmanda Venna pool kuningriiki

Samal ajal kui Kaks Vanemat Venda tähtsaid kõnesid peavad, lootes Lohele paljakäsi vastu minna, otsib Kolmas palavikuliselt võluvahendit - olgu Võlumõõk või Hõbekuul. Tema siiras siht on - vabastada Kuningriik puurist päästetud Metsalise käest.

Teisipäev, 1. mai 2007

Meditatsioonid kodurahu heaks

Mulle meeldis kirikutegelaset ühisavaldus, kus öeldi, et leppida tuleks nendegagi, kes olid süüdi - niisugune on Kristuse andestuse tuum.

Kuid ma pakuksin veel paremat, tõhusamat, lollikindlamat võimalust: rääkida asjad omavahel selgeks, südamelt, hingelt ära. Selleks on vajalik Kohtumine. Kohtumine pole koht, kus kumbki pool seletab oma ajaloolisi vaateid - see kõik on bullshit. Nii toimivad täna vaid lollpead, kes usuvad "mõistuse jõusse". Elu pole kunagi olnud mõistuslik, ta on alati irratsionaalne - vähemasti neile, kes tajuvad teda piisavas ulatuses. Mõistus omandab mõtte alles intellektuaalses intuitsioonis, vaatlevas kaemuses, kus mõistus kaeb Hinge salapära ja selitab välja selle salaseoseid. Kus ta vaatleb Jumalust.

Muidu on ta lihtsalt targutamine.

Pind, millel saame kohtuda, on ennekõike tunded. Aga ka neid ei saa väljendada, kuidas juhtub, vaid vägivallatult - mina-vormis. Teise määratlemine on karmilt keelatud - igaüks vastutagu enese eest. Siis, selle kummalise toimuse käigus, hakkab esile kerkima üllatav konsensus. Selle sünnitab mh kogemus üksteise haavatavusest - mis on autentsuse oluline osis. Kogeda haavatavust teises tähendab kogeda tema Sisemist Last.

Kes võiks tunda midagi halba lapse vastu? See muudab meid relvituks. Me kogeme korraga armastust. Jure Biechonski õpetab: Kui Sa koged teises Vaenlast, tundes hirmu, vaata läbi kõigi tema katete Sisemise Lapseni. Või kui Sa teda ei näe, kujutle teda.

Ja hirm Sinus sulab. Sa oled saavutanud Kontakti.

Mart Helme ja massiteadvus

Mart Helme lugu Delfis suunab mõtte massiteadvusele. Omal moel hea, stiilipuhas lugu - üks paremaid sellelt tiivalt ehk.

Ent mis ikkagi on massiteadvus ja kes on selle trubaduurid?

Massiteadvus esindab alati pooluseid - antipaatiat ja sümpaatiat. Ta on alati KAS poolt VÕI vastu. Teda liigutatakse kahest niidist - ühest tõmmatakse, teisest tõugatakse. Õigemini liigutatakse teda paljudest niitidest ühekorraga, kuid kaks neist on alati peamised.

Kus on kaks, on ikka Kannatus - mida tuleb aeg-ajalt tuimestada. Kahte mitte ei ületata Kolmandas, nagu seda teeb religioon, vaid lihtsalt püütakse "vaenlast" unustada. Otsitakse teed Jumala juurde tagaukse kaudu - uimastid on massiteadvuse teraapia.

Massikultuur on võitlustanner kahe pooluse vahel - kord on peal üks, kord teine. Kusjuures mõlemal on õigus. Mis siis, et neil õigustel puudub kokkupuutepunkt, -piir või -pind. Siin kehtib Nils Bohri väide: "Ühe Sügava Tõe vastand ei pea olema ilmtingimta sügav vale - selleks võib olla Teine Sügav Tõde." Targad valitsejad on seda alati teadnud ja rakendanud. Vaenlase Kuju peab alatasa kummitama, muidu mass tunneb, justkui oleks midagi puudu. Vaenlane - see on see, kes parajasti kaotab - võitjate üle kohut ei mõisteta.

Mida säravamad on Pooluste Peamehed, seda vürtsikamana kogeb mass Elu, seda kiihkemalt voolab veri ta soontes.

Pronkssõdur on massikultuuri tähtsündmusi - osakem seda siis vääriliselt hinnata.

Kuidas anda oma sisutule elule sisu?

Liibido voolab meie miraaži nimega Mina kahelt poolt - "seest", instinktidest ja arhetüüpidest, ning "väljast" - meelemuljetest. Introvert toitub põhiliselt teistest, ekstarvert esimestest ja kolmandatest. Katsed riisiga näitasid: kõige hullem on ükskõiksus. Ole Sa kuri või ole Sa hea - aga ära ole leige. Sest siis Sa lähed roisku ja Issand sülitab Su välja, miska satud sinna, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.

Mistap on hää, et on põhjust madistada poolt ja vastu, vajadusel üksteisel ninagi veriseks lüües. Elu peab olema Kaklusklubi, siis on sel jumet - ütleb ekstravert. Vaadakem näiteks, millise harda õhinaga kangutavad meie rahvuslased Reeturist Metsalist, Kes ju pidigi ilmuma aegade lõpul. Või kuis aljošalased nõuavad ansiplaste loobumist Eesti Troonist. Möll missugune - kõigis on ärganud Kirg, mis maitseb hästi. Eriti nauditavad on need, kes julgevad võitlusse astuda Lohega - karjavaimuga, kes - hammas verel - otsib kõikjalt Ohvrit. Nemad kõrguvad täna üle masside kui mastipuud, ärritades masside raevu. Nende raevu, nende kadedust, nende naeru, nende põlgust.

Täna asume Elu keskpunktis, hetkekski väljas oma muidu nii nürist, mandunud olematusest. Hämmastavaid tundeid ilmneb, noored näevad nägemusi ja vanad prohveteerivad - nagu Lõpuaegadele kohane. Sõõmakem seda täiel rinnal, et hiljem, kui oleme tagasi langenud Surma, öelda: "Siis me elasime!" Et surmatunnilgi meenuks tormijumalus JVHV püha ligiolu - Kes lahutas sikud lammastest ja sõtkust verd surutõrres.

Kas Savisaar sobib patuoinaks?

On aegu, mil rahvas vajab oinast, kelle peale panna oma patt. Ikka on Suur Edgar inimesi selles plaanis aidanud - paljalt oma lunastava olemasoluga.

Vanasti jooksis oinas kõrbe ega naasnud enam kunagi, Edgar aga on alati käepärast olenemata sellest, kas tahvad oma hinge kergendada ultraliberaalid või marurahvuslased. Edgar kõlbab omavahel verivaenlastelegi.

Kas pole aukartustäratav universaalsus! Ilma temata peaks küll üksteisel hakkama silmi peast kratsima - aga Tema, Valude Mees, võtab kõik enda peale, et meil oleks Igavene Elu.

Nii et pange aga pihta, poiskad - koguge Eesti peale vähemalt kümme miljonit allkirja, et saaks Edgar-poiss lõpuks Taeva ära minna - Isa paremale käele.

Tõsi, nüüd on venelased hoopis Ansipis oma oina avastanud. Putin isiklikult toimetab ristilöömist.

Nii et Jumal ja Röövel kõrvuti. Üks röövis justkui Sakala, teine
Tõnismäe. Ja pole veel teada, kumb kuhu läheb.

Pühapäev, 29. aprill 2007

Peaministri kingitus rahvale

Suurim kingitus inimesele on teatavasti terav kogemus - olgu hea või halb.

Hea kogemus on, et nüüd on Aljoša asemel telgis kartulipõld - millele mõni helde annetaja võib istutada mida tahes - ohakatest orhideedeni.

Halb kogemus on, et Pärtel kestis mitte üks, vaid kaks ööd ühtejärge - võimsalt võrreldav ameeriklaste World Trade Center- või eestlaste "Estonia"-kogemusega.

Kui kaagid ründasid Westmanni, muutus politsei nähtamatuks. Niisamuti kõigi ülejäänud 99 kaupluse ja büroo röövimise ajaks. Seda oleks pidanud oma ihusilmaga nägema! Midagi nii toorest, loomalikku, isegi deemonlikku polnud lihtsurelik ammu näinud. Iga uus sissetaotud aken, iga jalahoobiga purustatud arvutiekraan või lillepott oli kui järjekordse neitsi vägistamine otse vanemate silme all. Vanemad - need olime meie, vägistatav aga meie kodulinn Tallinn. Niisugune arvamuslugu Delfis ilmuski: "Vägistatud Tallinn".

Aitähh, Andrus! Ole Sa edaspidigi meheks meile nii vajalike äkk-kogemuste sepistamisel. Ilma selleta tundub elu nii rutiinne.

Ja varsti tehakse sellest kindlasti ka üks tore film! Et ka need, kes tol ööl süütut und vaatasid, saaks Ansipi ajalugu teinud dramatiseeringust osa.

Neljapäev, 26. aprill 2007

Mis?

Aga kui ma siis mõtlen Ühe Maitsele, kus introvertsi süvimaks kaemuseks osutub ekstravertsi kõige tühisemgi meeleline silmamoondus, variseb minus miski kokku - nagu kukkus põhi ära tollel kuulsal ämbril, milles peegeldus Kuu.

Mulle, muide, väga meeldis Sheng-Yen`i kommentaar, et kui vanasti osutati näpuga Kuule, siis nüüd topitakse adept nägupidi otse mutta - või oli see tolm? - selsamal Kuul.

Mis on elu mõte?

Algajale võib tunduda, et ekstravertsis (objektist, maailmast haaratuses) puudub Elu Mõte - et see on vaid introvertsi Vaimust kütkestatuses. Me võime vabalt küsida: mis on kogu selle "materiaalse siblimise" kaal - kus seks vaheldub rahategemise, rahategemine võimumängude, võimumängud šoppamise, šoppamine sportimise, sportimine reisimise, reisimine tennisemängu ja tennisemäng seksiga - sekka ms tühja-tähja, mille vastu tõeline introverts saab tunda vaid varjamatut põlgust. Miks on maailm täis ekstravertsi monotoonset kriiskamist - võib ta küsida. Miks massimeedia, massikultuur, massiinimene täidab kõikjal Pilti, ilma et sinna kedagi teist mahukski?

Muidugi - on nn indigolapsed, kes sünnitavad mh küsimuse: millise osa moodustab ekstravertne tüüp kogutervikust - nüüd, mil platsis on korraga ka massiliselt introverte, kes "vestlevad" maast madalast "inglitega", teavad koheselt oma Elu Mõtet (st neis on juba lapsena ilmsi Vana Tark Mees), õpetavad oma vanemaid neid õigesti kasvatama jms.

Või olid need "tähelapsed"?

Indigod kehastasid vist siiski rohkem arhetüüpset Varju - Saatanat -, kes "purustavad selle moonutatud maailma"... See meenutab peaaegu Kohtumõistjat Kristust Johannese Ilmutusist...

Olgu selle introvertse trendiga kuidas on, ikkagi: ma mõistan introverdi Elu kogu teda kaasahaaravat sügavust, vaimustust, tegelikult ekstaasi - kui tema maniakaalset faasi silmas pidada; nagu ka tema hirmu, hingevalu, alaväärsuse, süütunde, rollioskamatuse kogu raskust depressiivses faasis. Aga millest elab ja hingab ekstarvert? Mida ta teeb päevad läbi - näiteks praegusel hetkel? Ma eespool juba ütlesin, mis see on, aga ma tahaks midagi konkreetsemat - mitte ainult šablooni.

Ma nimelt kahtlustan, et ta ekstraverdis on mingitel hetkedel Tõeline Elu. Võibolla selles, kuidas ta lööb parajasti golfipalli või hammustab homaari. Või vaatab päikeseloojangut kuskil Bororoal või kummaliselt karvast elevanti mingil safaril. Või kui ta parajasti püstitab uut Guinessi rekordit, nt põiepidamises vms-s

Kolmapäev, 25. aprill 2007

Jure Biechonski libakoolist

Jure Biechonskit on justkui süüdistatud "libakooli" rajamises. Kuid arhetüüpika õpetab, et terapeudi Vari ongi alati šarlatan (nii nagu jumalasulase Vari on silmakirjateener) - mis projitseeritakse talle nö esimesena - eriti kui inimese saavutused äratavad tähelepanu - , vaevumatagi uurima, kellega on tegelikult tegemist - Haavatud Tervendaja või vaid ühe poolega sellest ürgsest prototüübist. Niisamuti projitseerib "ametlik meditsiin" šarlatani kes tahes "mitteametliku meditsiiini" esindajale - ehkki šarlataansuse olemus on hoopiski arhetüübi lõhestatuses. Tervendaja ei saa tervendada, kui ta ei koge eneses ka Haiget (Haavatut) - kes ainsana äratab haiges Seesmise Tervendaja. Mõlemad poolused peavad põkkuma. Nõnda ka Õpetaja-Õpilase suhtes.

Saatan kui substantsiaalne Kuri II

Ja seesama Saatan oli ühtaegu Valgusetooja - Lucifer, Koidutäht, Kõrgeim inglitest.

Oli kaks Kõrgeimat Inglit - seeravit, "kes varjasid Trooni". Üks neist osutus sünnitehtkel Kurjaks. Paratamatult. Sest ainult nii sai sündida Olemine. Sest kui me väidame, et "Jumal on hea" (aga seda ei väitnud isegi mitte Luther, rääkides Tema "parema" ja "vasaku käe" tegudest), siis ajame segi "Jumala iseendas" ja "Jumala meie jaoks" - Looja. Looja saab alati luua vaid vastanditele: Hea - Kuri, yang - yin, subjekt - objekt jne. Jumal ei oska teistmoodi luua. Ta oskab meid küll aidata ületada Head ja Kurja üha uutel tasanditel (transtsendentne funktsioon") - lunastada kuni Üheni välja - ja selles on tõesti Tema "headus". Seejuures pealegi ilma, et Olemine kaoks.

Saatan kui substantsiaalne Kuri

Katoliiklik moraaliteoloogia õpetab meile, et Kurjus (das Böse) pole "mitte midagi muud kui" headuse puudumine. Kollektiivne teadvustamatu (objektiivse psüühe) uurijad jõudsid hoopis teisele tulemusele: Tanatos (surmatung) on niisama fundamentaalne ja taandamatu kui Eros (elujanu, Armastus). Jung nimetas selle - isikliku ja kollektiivse Varju kõrval - arhetüüpseks Varjuks.

Mis on nt Kiriku kollektiivne Vari? Sellest oli juba juttu ühes minu kommentaaris.

Tänases Jungi-seminaris erutas just das Böse enim inimeste meeli. Ka minus vallandas see loomepuhangu numinoossusele kalduvas "Oodis Kurjusele". See pole küll veel kirjas, aga minus on ta valmis - ülevaade surmatungi rikkalikest vormidest meie igapäevaelus.

Pole vist kellelgi märkamata, et ka kogu maailm on sellest täna vallutatud rohkem kui kunagi varem.

Ka UT-st leiame mõnevõrra "saatanliku Jeesuse" (ehkki Luther tahtnuks selle välja jätta) ja VT-st mõnevõrra süütu Saatana - muidu poleks kumbki terviklik.

Kas Sina oled tundnud tungi taldrikut puruks visata? Aga oma toa akent sisse lüüa? Autoga suures vihahoos pimesi kihutada ei tea kuhu? Otsustaval hetkel oma lähedase kõiki lootusi ühel hoobis purustada ("Justkui mingi kuri vaim oleks peale tuld...").

Kas jätkan?

Esmaspäev, 9. aprill 2007

Kristlus kui ohver

Saame teada, et kristlus ohverdab vähemalt pool inimest - mõtlemise ja meelelisuse (sh eriti seksuaalsuse). Selgub, et mõelda pole millegi üle - kõik on sätestatud. Saame vaid järele mõelda.

Kui aga puuduvad isiklikud fantaasiad, oma "jutuajamised Jumalaga", ongi alateadvus alla surutud. Hüppevalmis tiiger, kangastumas kord ristisõdade, kord inkvisitsiooni, kord nõiajahi, kord möödavaatamisena "Kapitalismi Mustast Raamatust". Loovust leidub, kuid selle tipphetked osutuvad pahatihti äraspidiseiks. Headus teadvuses tähendab paratamatult kurjust teadvustamatus. Vaid mõned üksikud väljapaistvad mõtlejad ja - rohkem küll kunstnikud. Intuitiivsed või tundelised introverdid.

Sest intuitsioon ja tunne - sentiment, eufooria, vähemasti mikrotranss - on lubatud.


Sellisena on kristlus väga naiselik - nagu gnoosis on üdini mehelik: mõtlev introverts, analüüsiv vaatlus kui kontemplatsioon, intellektuaalne intuitsioon.

Pärast Jungi asetuvad paljud asjad oma hämmastavatele kohtadele: kristlus on oma headuses ja kurjuses tunginud vägagi sügavale.

Kui ta vaid ise seda teaks.

Tahke ja vedel (vaimu)toit

Apostel Paulus räägib kuskil sellest, et "kristlikele beebidele" tuleb anda tummi - mitte sealiha.

Milles õigupoolest seisneb maailma "illusoorsus"- maya? Jung vastab üheselt: arhetüüpide projitseerimises välismaailmale. Ja see toimub alati, kui me pole muutnud ürgkujusid oma "abivaimudeks" või veel parem - enese selgelt ära tuntud funktsioonideks. Siis saame kõigil oma "loomadel" laste vabalt "joosta". Kas see ehk ongi libaloomaks käimine?

Toon näite: ANIMA tunneb inimene kõigepealt ära oma emas. Kui aga hiljem hakatakse sedasama sisu, "emaga täidetud anumat" projitseerima oma naisele, polegi maailm enam vahetu, vaid näilik. Kõigi selle juurde kuuluvate kannatustega. Suurim illusioon on muidugi omaenese Varju - oma palgi - nägemine pinnuna teiste silmas.

Lihtne?

Üldse mitte. Lihtne saab olla vaid lihtsustus - Elu ise on põhjatult keeruline, täis üksteise järel ilmuvaid Aardeid kui aina suuremaid, s.o objektiivsemaid tõdesid. Näha "asju nagu nad on" tähendab mitte näha välismaailma pähe meid vallutanud omaenese alateadvust. Armastus ei ole armumine. Ja kui hakkame maailma nägema "ilma et...", pole selles enam midagi tuttavat - kõik on kohutavalt uus - mis ometigi sisaldab endas igavest.

Esmaspäev, 26. märts 2007

Kes kõlbaks Jungile?

ehk siis - keda ootaks kursustele www.ems.ee/peeterliiv/kool.

Pole minu teha, aga ootaks neid, kelle parimaks sõbraks ja õpetajaks nende Vari.

Kes mõneti "ära põletanud" ("puhastustules"?) oma isikliku alateadvuse (nimetatud ka "egoismiks", "subjektiivsuseks"), et Mina saaks kogeda vahetut aukartustäratavat kokkupuudet Kollektiivse, Ühise, Objektiivsega. Et kohal saaks olla "Suur Vaim".

Keda ei ehmata ei tunded ega mõtted, mis võiksid sünnitada uusi ühisusi.

Kelles juba on palju naeru kui vabaduse eeltingimust ja järeltulemust.

Kelle individuaalsus on hakanud ilmnema läbitöötatult, peenenenult, eriliselt (isikupäraselt). Vähem kitši, kultuuri, mäletsemist, kleepumisi.

Seda kõike ootan ma endalt. Vähemasti tean oodata.

Ja veel: Jung ei ole pelk teooria, mida "teada saada". Ta on kogemus, sageli jõlegi. Kellele deemon või Draakon, kellele "kaunis lähedane sõber", kelles näha omaenese säravaid kuristikke ja sügav-hämaraid mäetippe. Ta pole miski, mida tasku pista kui tikutopsijumalat. Teda ei saa taltsutada. Võibolla ehk vaid kunagi ja kuskil ületada.

Ületada?

Kas ennast saab ületada? Mina küll - aga ennast? See oleks sama kui ennast juukseidpidi üles tõsta. Seda suudab teha endaga kui - vaid ise.

Minu diagnoos II

Miskipärast tundub osa neojungiaanlusest Jungi endaga võrreldes "lahja". Ehkki on kohatud ka võimsaid väljendusi: Erikson, mütopoeetiline koolkond ("Teekond küpse mehelikkuse lätetele...") jt.

Aga eks lõviosa NewAge`istki ole veidi suvaline ja "lahja", hüplev ja postmodernselt pealispindne, deklaratiivne, "psüühilisele inflatsioonile" viitav (a la "Mina olen Jumal"). Kui esmakordselt avastame kolletiivse alateadvuse kogu selle vaimustavuses (vaimu(de)rikkuses), on see ju mõistetav, et hakkme tundma end "jumalikuna", "tõeteadjana", "väljavalitutena". Ja pälvime sellega varem või hiljem "Jumalate kättemaksu". Nii juhtus Prometheuse ja Kristusega. Küllap minugagi.

Miskipärast on mõni kütkestav õrnolend ennustanud mulle "suurt muutust lähima aasta kestel". Kas või hakkagi uskuma.

Jung isegi vabandab oma mudeli "raskestimõistetavuse" pärast nende ees, kes pole vastavat ise läbi elanud. Kes pole olnud Kangelane või Lohest alla neelatu - mõne Naise hingetu teener. Kes pole olnud "Jumal", Tõest vaimustunud "hull", kohatu oma hüüatustes ja "õpetustes". Kes pole põdenud "šamaanihaigust".

Siiski - olen mitmetel juhtudel suutnud säilitada huumorimeelt.

Olen muutunud veidi leplikumaks oma kohutava kannatuse ja niisama jubeda rõõmuga. Nagu polekski need enam päris minu enda omad.

Minu diagnoos I

Olen oma diagnoosi teadlikumalt otsinud aastaid (enne seda oli asi hoopis teadvusetu). Paistab, et nüüd olen leidnud selle mitmeidki kaalukaid määratlusi. Teadagi Jungilt. Seega olen saamas talle heaks patsiendiks.

Jung tõdeb, et vähesed tunnevad end haigena ning on sunnitud otsima lunastust - teadvusetud massid ei koge vähematki neuroosi. Tervenemine olla aristokraatlik kutsumus, sund, häda.

See sobib hästi minu Isiklikuks Müüdiks.

Üks tema õpilane kirjutab: "Oma elu lõpupäevil oli Jung ise nii terviklik, seesmiselt rikas ja õnnelik inimene, kelletaolist ma polnud veel kunagi kohanud." (John Freeman "Inimene ja tema sümbolid". Sissejuhatus).

Pole ka ime.

Teisipäev, 20. märts 2007

Kursus Carl Jungi arhetüüpikast

Jälle on Jung mind kätte saanud. Ja tundub et seekord niivõrd, et ei jäta enne, kui olen ta põhjani ammutanud. Vaat see on alles utoopia, mida tasub taotella!

Aga 27.03 algavatel iganädalastel loeng-vestlustel on veel vabu kohti. Täpsemalt: www.ems.ee/peeterliiv

Pühapäev, 18. märts 2007

Kuus inimilma

Need on: jumalad, pooljumalad, inimesed, loomad, poolpõrguelanikud ja põrguelanikud.

Laupäev, 17. märts 2007

Bloggide revolutsioon

Bloggide Kuningriik meenutab mulle üksildasi unes kõndijaid või kookoneid filmist Matrix. Titadellide Paradiisi, Individualismi Impeeriumit, Monoloogide Manalat... Siin kinnistub eksistentsialismi väide, et inimene on viimselt absoluutselt üksi ja täiesti mõistetamatu teiste poolt.

Modernne solipsismi, nartissismi vorm, kus Minal puudub Sina.

Samas on selles midagi pubrteetlikku: ühtpidi tahetakse olla eraldi ja eriline, omaette, teistpidi sarnaneda-põkkuda teistega ja saada neilt sellele kinnitust.

Selline on minu enesediagnoos.

Arhetüüpne loogika

Kui paljud meist jõuavad "arhetüüpse loogikani" kui millenigi, mis vaatleb Elu vastandite ühtuses? Carl Jung on öelnud, et sümbol on see, mis ühendab vastandid ja just seeläbi "lunastab" meid nende alalisest võitlusest. Sümbolis me suudame seista silmitsi mõlema poolusega, põgenemata enam antipaatse poolt sümpaatse suunas, ja leiame - Mille? Nii Hea kui Kurja ühekülgsuse. Alles Hea-Kuri koos kui "kogu mänguruum" vabastab. Lugegem võlumuinasjutte - sealne tegevus toimub omamoodi "õndsas", ajatus-ruumitus vabaduses. On Kuningapojad, Lohed, Võlurid ja Nõiad - jumalikuni paisutatud hüve ja pahe läbi põimunud - , kuid üksteist tingides nad justkui viitavad ühele samale Tõele.

Hakata armastama vastandeid, sh iseenda voorusi koos pahedega, tähendabki vist elutarkuse algust. Mitte ainult armastada, vaid ka karta Jumalat - see "on tarkuse algus".

Laupäev, 24. veebruar 2007

Yuppie ja hippie

Nood kaks, olnud ikka lahus, kohtuvad täna inimeses - ja inimsuhetes. See on peaaegu nagu Pea ja Südame liidu sünd - kui Kentaur, too imeloom. Looja panustab sellesse Kohtumisse palju.

Laupäev, 17. veebruar 2007

Teadvuseteaduste Akadeemia

Kuulasin eile Jakob Saksa "Tarkuse armastust" Rahvusraamatukogus. Mu tung Teadvuseteaduste Akadeemiat poole tugevnes veelgi. Akadeemia muidugi Platoni mõttes - vaba filosofeerimise keskkonnana. Ilmselt huvitaks see eeskätt "introverte", sest "ekstraverdid" on - nagu ütleb Jeesus - "oma osa juba kätte saanud". Esimesed ju tahaksid sukelduda "ürgideede", arhetüüpideni välja. Peaküsimus on, kuidas leida sellisele taipamisele nö praktilisi väljundeid - mis "ekstravertegi" huvitaks. Ma mõtlen muidugi - lisaks maagiakunstile, mida õpetab näiteks "The Secret": kuidas hõlvata objekte tundes-mõttes-visioonis sedavõrd, et need materialiseeruks? Sest see oleks osa nö puhtast ekstravertsist. Aga kui mind ei huvita maja-auto-suvila-armuke-raha, vaid "Jumal" - millele kõik eelloetletu vajadusel justkui "pealekauba antakse", siis vajaksin mingit teatud mõttes vastupidist filmi.

Ehk õnnestuks seda "vändata" Teadvuseteaduste Akadeemias...?

Carl Gustav Jungi nõidus

Jung on mind ikka lummanud. Sattusin taas lugema tema "Psühholoogilisi tüüpe". Karm kirjandus, kuivõrd selgub, et "liialdused" (mida autor värvikalt kirjeldab) on tundub et mõlema põhitüübi puhul kerged tulema. "Intuitiivne ekstravert", kes alustab aina uut ja huvitavat, kuid kellel endal sellest vaid piskut kätte jääb (kui sedagi). Introvert, kes ajab oma Mina segi Isega (ennast "jumalikustades"), võõrdudes objektidest sedavõrd, et nood teda - kompensatoorselt - majandusliku jms surutisega üha rängemalt "ahistavad" (eriti kui ta jutt nö absoluutselt elukaugeks muutub) jms.

Liiga sügav mudel, et siinkohal seda hõlvata - mis seeläbi mõjub "deemonlikuna". Aga ehk õnnestub sedagi ajapikku "ära seedida"...?

Reede, 16. veebruar 2007

Hansu napisõnalisus

Mind veidi üllatas Hans H. Luige napisõnalisus "Päevalehe" viimatises kultuurilisas ilmunud vestluses Marju Lauristiniga von Krahli seminarilt "Mis tuleb pärast kapitalismi?"

Marju iga saja sõna kohta oli Hansul öelda ehk vaid üks. Ma polnud ise kohal (jõudsin kuulmas käia vaid Uexkülli), aga jäi mulje, et Marju rääkis Hansu surnuks. Mis on ka mõistetav, kui teada, et oli ta ju Hansa õpetaja - Juhan Peegli õpilane? - auväärt ülikoolis. Siis respekt vaatamata hilisemale "taevasse saamisele"...?

Teine võimalus: Hans polnud teemaks piisavalt ette valmistunud, mistap "tal ei tulnud mõtteid". (Mõtteid, muide, "antakse" (so ilma igasuguse ettevalmistuseta) ainult minusugustele paadunud introvertidele - õpetab Carl Jung.)

Igatahes oli kiiduväärt meie Hansust ajakirjandusmoguli poolt (kes vist ainus Eesti suurkapitalist selles vallas, kes ju pool aktsiapatakatki sveedidelt tagasi ostis) meeliskleda marksistlik-anarhistliku üldteema raames nimega "Mis tuleb pärast pärast kapitalismi?" - justkui olekski tal oma rikkusest villand. Nüüd küll meenub mulle tema salaunistus Kultuuri ja Elu jalgrattapoisi päevilt rajada mõni külakommuun kesk kaunist loodust. Mis siis, et nüüdseks löönud endale üles hoopiski postmodernse villa (kuhu mingisugused neandertaallased (justkui filmist "Tulnukas") läbi kuulikindla klaasi süütepudeleid püüavad loopida).

Mis Hansust edasi saab, on isegi minusugusel raske prohveteerida. Tema asemel lööks mingi superkommuuni - nii umbes kümne Lilleoru suuruse "riigi riigis" - püsti küll. Umbes nagu Hannes T. seda parajasti oma kolmes mõisas teha tahab (Esimene kommunaar - Tõnu Õnnepalu - ongi juba sellesse küllap tulevasse Räniorgu või Hollyvoodi sisse kolinud.)

Strandbergi geniaalne vastus

Keegi imestleb Anastasia-listis Stranbergi vastust küsimusele, mis juhtub siis, kui KA "roheliste" riigikogusaadikud ja erakonna Juhatus lähevad hulluks? (noh - nagu see kõigi teistega "on juhtunud"). Strandbergi vastus old a la : "Kui nood lähevadki hulluks, siis ikkagi ei lähe - loodetavasti - hulluks nood 1400 erakonna lihtliiget, kelle käes on tegelik võim..."

Jah - EER on tänases Eesti "poliitikas" ainus, kus "võim antud rahvale". See valmistaks suursponsoritele muidugist ületamatuid raskusi operatiivse "tagatoa" kujundamisel - kui nood 1400 just püsti oinad pole.

Ja mis siis veel juhtub, kui eeskuju nakkab (nagu juba on nakanud keskkonnakaitse vallas)? Minu kaastunne kõigile tublidele-hakkajatele tagatoalistele, kellele tänu tänane Est Onia on just sellne, nagu tahtsime.

Aga Juhanil, meie rahva eelmisel suurlootusel, on oma bloggi. Muus jääb ta muidugist Marekist kaugele maha. Umbes nagu meteoor Kuust (kui nüüd Päike Messiale reserveerida).

Ei rahu, vaid tuld ja mõõka...II

Saatsin Jurele - Poola päritolu transaktsionaalse (psühho)analüüsi õpetajale Inglismaalt - lõpetuseks ühe arvamuse ja kaks küsimust ühtekokku kolmelt oma "subpersonaalsuselt". Ta ei pea muidugi vastama, kuivõrd see ei pruugi kooskõlastuda tema vajadustega. Igalühel oma liivakast. Probleem pigem selles, et minu oma on alles ehitamisel. Kas see valmib "Teadvuseteaduste Akadeemiana" või mingis muus vormis, näitab aeg.

Kas SACH-ESTONIA on siis nüüd "sekt"? Jah ja ei. Kusjuures väga hästi taipavad vastust need, kelle jaoks see on "ei" ja väga vaevaliselt nood, kelle pärusosaks langeb "jah". Siis valgustuslik ja messiaanlik pool.

Aga Jumalapoja kuju on hästi avanud Carl Jung - millest ehk kunagi hiljem.

Ei rahu, vaid tuld ja mõõka... I

Siis järjekordne sõda Taevaaluses Valgete ja Mustade Inglite vahel, sedakorda SACH-Estonia kirjatoas. Pole isegi vahet, kelle poole kaldub kuraator, kuid tavapäraselt Mustad võidavad, kuna nemad moodustavad siinmail Karja Enamuse kõigi oma seejuurde kuuluvate ülieluliste vajadustega. Nemad, kes vajavad Lunastajat - mitte Lunastust...?

Esialgu võib tunduda isegi hämmastav, et inimesed, kes justkui õpivad Tunnete Väljendamist, ehmuvad kohemaid, kuid neis tunnetes peitub mõni Mõte. Kuid kui seejärel kogeda nende haprust kogu selle haavatavuses, taipad, et probleem pole mitte selles, et "siin on infolist" (kuhu "filosoofia ei sobi"), vaid et siin on "kergesti haavatavate inimese list". Õrnade kui õhk. Nii õrnade, et alles puudub julgus ja tugevus uurida selle haavatavuse põhjuseid ja järke - nt meie elu "kaheksat identiteedikriisi" kõigis nende võimalikes "arengupatoloogiates".

Vonnegut ütles "selliste" kohta väga halvasti (mäletate küll - see ninanuuskamise lugu) - mina ei ütleks.

Neid tuleb alles hoida emaüsas või -süles.

Kellelegi naisele piisab kolmest sõnast - "metafüüsilis-arhetüüpse struktuuri teadvustamiseks" - ja juba ta ongi Enese Piiril. Olen kuidagi tabanud ta Hella Kohta. Loomulikult ma siis ei jätka - tahtmata olla Liblikate Talluja. Küll aga jätkan Suhtlemise otsinguid.




Esmaspäev, 12. veebruar 2007

Mitte religiooniõpetus, vaid...

"igavene psühholoogia". Tõelusega kooskõlastuvad baasuskumused. Õpetus evolutsioonist - nüüd juba ka inimest puudutavalt. Kust tuleme ja kuhu läheme? Muidu kukub nii välja, et loodusteadustes küll usaldame kultuurikogemust, kuid inimteadustes käitume, nagu poleks neid olemaski. Või nagu nad oleksid lubatud vaid teatud maani - edasi algab "hullumeelsus". Just see "hullumeelsus", mis järgneva-ülejärgneva põlve poolt avastatakse kui "geniaalsus".

Kui "suured" me siis õigupoolest eelistaksime olla? Meil on "valida": kas olla nii "väike", et saavutada koheselt populaarsus, kaotades ent "õndsuse määras"; või "lüüa laineid" alles aastakümnete pärast, kuid olla juba täna mitte "esimeses", vaid vähemasti "kolmandas taevas"?

Muidugi "lüüa laineid" ka täna, kuid kultuurišoki mõttes - raevukat, psühhootilist vastumeelsust sünnitades.

Tegelikult meil muidugi sellist valikut pole - pole meie valida, kui palju "antakse".

Pühapäev, 11. veebruar 2007

Milles seisneb "filosoofia lõpp"?

"Filosoofia lõpp" - see on "mõistuse lõpp", olukord, kus "targutav mõistus" oma eneseküllastes spekulatsioonides saab otsa. Ja algab arhetüüpika - müstika. Albert Schweitzergi on selle Loo üksvahe täpselt taibanud: mõistusemõtlemine päädib kunagi ja kuskil alati müstikas.

Jah - ka mõistus võib olla "müstiline", Tõde tabav - ennast ületanud, "transratsionaalne" mõistus, kes toob teadvusse ja mõistestab nüüd juba hingeseadused.

Sealtpeale algab "elufilosoofia" kui elutarkus.

Metafüüsika E-Akadeemia

Idee käis välja Jakob Saks. Filmis "The Secret" torkas silma ühe esineja staatus - metafüüsik. Tõepoolest, palju siis Eestis üldse "sellenimelisi" oleks? Ühe käe sõrmedel üles lugeda? Aga juba nemadki võiks selle "akadeemia" luua. Sest kõik muu siinses "inimpotentsiaali liikumises" on meil juba olemas - kursused, seminarid, nõustajad, õpetajad... Aga koondunud kese, mis käsitleks kõige põhjapanevamat meie isiksuses - nn alususkumusi - alles puudub. Püramiidi tipp. Jäämäe süvim osa.

Kusjuures lõviosa metafüüsikast hõlmaks arhetüüpika - hingeseadused kui - teadvustatuina - elutarkuse tuum. Täna lugesingi jälle üle pika aja Jungi - kui pealispindne, kui "ratsionaalne" tundus sellega võrreldes korraga kõik muu! Jung on haruldane müstik küllap just selles mõttes, et temas on ühinenud Teadja ja Tundja - Filosoof ja Poeet. Mäletan, kunagi - mu "Wilberi vaimustuse" aegu - vaidlesime kellegagi Wilberit ja Jungi võrreldes. Paraku oli õigus temal.

Täna hakkasin tasapisi taipama minugi elus hiljuti toimunud introverdi-ekstraverdi terava kokkupõrke arhetüüpset olemust. Kui see veelgi selgineb, saadan asjaosalistele oma "uuringu" tulemused, säästmata ei ennast ega oponenti.

Neljapäev, 8. veebruar 2007

Kui puudub alusturvalisus

Alusturvalisuse saame - mulle sümpaatse Erik Eriksoni põhjal - esimesel eluaastal, mil selle kujunemine sõltub ema poolt pakutava füüsilise ja emotsionaalse läheduse piisavusest.

Kui seda pole küllalt või seda "lõhuvad" mingid ekstraordinaarsed, "traumaatilised kriisid" (nt raske haigus koos piinarikka ravi ja emast eemale kiskumisega mitmeks ajaks), jääb baasturvalisusest ilmajäämine suure tõenäosusega kallutama patoloogilise poole ka kõiki hilisemaid lapse kuni noorukiea arengukriise (sünnitades terveks eluks - lisaks ängile - sõltuvuslikkust, süütunnet, alaväärsust, rollioskamatust ja üksildust (kui võimetust lähisuhteks).

Mida sel juhul teha? Kas sellist inimest kuskil või kunagi on üldse võimalik "taastada" või jääbki ta - kogu eluks - "predestineerituks" Põrgusse?

Minu senise kogemuse kohaselt väärivad tähelepanu kaks võimalust.

Esiteks - nn "usuline pöördumine". Siin inimene loobub oma isiksuse depressiivsest poolest, valides maniakaalse poole sihikindla kultiveerimise. See vajab pidevat pingutust "püsimaks usus". Puudunud "emaarmu" võib ta nüüd leida "isaarmus" - mis omakorda võib kallutada tervenemise poole ka kõiki hilisemaid arenguhälbeid. Tavaliselt teostab religioon - reeglina "lunastususund" - siin "teadvuse ülekande", kusjuures maniakaalne pool sisestatakse peaaegu et psühhootilisena (siit ka sõna "usuhull"). See ei pruugi mitte alati olla"enesereetmine" - see võib olla ka vajalik tuimestus, et valu ei tapaks, "oopium", mille najal taastada tasakaal - et sealt siis suuta edasi minna. Ka läbi "usuhulluse" võib valmida isiksus.

Teiseks - teadlikkus, teadvelolu, teadvuse "tugevus" - mida ei suuda üle ujutada alateadvuse "deemonlikud lained". Siis kujuneb iga kriis, iga ebaõnnestumine inimesele üha selgemaks ja viljakamaks õppetunniks. Tuimestust pole vaja, küll aga pühendumist, siirust, motivatsiooni tervenemiseks/valgustumiseks.

Rohkem ma ei tea.

"Materialistliku" poliitika võidukäik

Vaatasin täna (õigemini nüüd juba eile) valimisdebatti ETVs, teemaks kaitsepoliitika. Kõigi nende tarkade, asjatundlike, kogenud poliitikute juures oli ometigi midagi, mis meenutas vanglat. Ma ei tea isegi, kuidas seda nimetada. "Füsioloogilisus"? "Vulgaarmaterialistlikkus"? "Lamendikulisus"?

Mingi ennast lõputult kordav triviaalsus, raamidessesurutus - mille taustal isegi "roheliste" Alex Lotmani viide ökoloogia- ja energiaprobleemidele mõjus kuidagi avardavana.

Vaimust aga mitte üht mõtet, sõna - rääkimata lausest.

Mu jaoks üha kurioossem.

Laupäev, 3. veebruar 2007

Metafüüsika põhiprintsiipe

Laskumata siinkohal metafüüsika ajalukku Läänes ja Idas tooks välja mõningad universaalse arhetüüpikaga (arhetüüpika universaalsuse avastas Läänes teatavasti Jung - Pärast Platonit muidugi) kooskõlastuvad alusmõtted.

1. Holism - Olemine on orgaaniline, ilmselt holograafiline, "energo-informatsiooniline" Tervik (ja religioon taassidestumine - religare - selle Tervikuga). "Nagu all, nõnda ka üleval", "Maailm peegeldub veetilgas", "Kõik on seotud kõigega" jms

2. Paljune Olemine on emaneerunud Ühest - ja pöördub oma evolutsioonis sinna paratamatult tagasi, võimalik et uuel spiraalikeerul. Evolutsiooni ("elukestva arengu") käigus süveneb inimese ühtsuskogemus (perpersonaalsed astmed>>> personaalsed astmed (varajane, keskmine ja küps ego, tervikisiksus)>>> transpersonaalsed astmed (subtiilne ja kausaalne).Vrdl Wilberi "Atmani projekt".

3. Loojal on (vähemalt) kaks "olekut": "ilmutatud" ja "ilmutamata" (Luther), Loov Intelligents ja Intelligents (Mahariši Maheš Yogi), esmane ja teisene olemine (Hegel), "Jumal Ise(eneses)", Olematuna, ja Jumal Olemisena (sh Looduse,sh inimesena), Brahma öö ja Brahma päev (hinduism) jne. Nii et "õige" oleks öelda: "Jumal on nii olemas kui ka olematu".

4. Ligitõmbeseadus kui maagia alusmehhanism: sarnane tõmbab sarnast (vt nt film "The Secret"), kusjuures kõige võimsamaks resonaatoriks pole mitte Mõte ega Pilt (Visioon), vaid Tunne.

5. Olematuse-Olemise struktuur on ligikaudu järgmine: Puhas Teadvus ("Jumal Ise")>>>jumalused, inglid-deemonid, egregorid, "taevaalused jõud" jms = arhetüübid >>> tavateadvuslik maailmapilt talle omase "vähese energia" ja inertsusega. Vrdl budistlik Trikaya (Buddha Kolm Keha): dharma-kaya kui (informatsiooniline) Kirkuse Keha ("Taevas")>>> sambhoga-kaya kui (energeetiline) Õndsuse Keha ("Paradiis")>>> Nirmana-kaya kui "jäme-materiaalne" füüsis (Kannatuslik Uuestisünniratas).

Täiendagem ja arvustagem!

Usk on oopium rahvale

kuid mitte igasugune usk. Võibolla Marx oma kunagises kuulsas lauses ajas need kaks segi. Ilmselt pidas ta silmas lunastususku, kus reeglina toimub "teadvuse ülekanne".

Mehhanism on lihtne: inimelu koosneb depressiivse ("halvad ajad") ja maniakaalse ("head ajad")rütmilisest vaheldumisest. Terve inimese puhul on need enam-vähem tasakaalus ega põhjusta "endast välja minekut" ("Ega terved arsti vaja..."). Kui aga depressiivne pool on liiga ränk (ja seda "tänu" esimese elupoole identiteedikriiside "patoloogilistele" lahenditele), ei kannata inime seda välja. Nüüd ilmubki lavale lunastusreligioon ("Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise..."), lubades kannatajale ei midagi vähemat kui "puhast maniakaalsust" ilma vähimagi depressiivsuseta. Selleks tuleb vaid "püsida usus" - mis, nagu teada, pole just kerge; ikka keegi "langeb ära", mistap vähesed väljavalitud jõuavad apostel Pauluse rõõmuhõiskeni: "Nüüd mitte mina, vaid Kristus minus..." "Teadvuse ülekanne" on toimunud, inimene on "päästetud" - oma kannatusist, oma Varjust.

Loomulik lõpuküsimus: milline usk ei ole oopium? See, mis ei põgene, vaid läheb kannatusest LÄBI. Kusjuures vägi selleks saavutatakse teadvelolu (enesereflektsiooni) tõusu läbi. See tee on kahtlemata raskem, sarnanedes kohati paraja "šamaanihaigusega". Kuid inimene sellel teel ei lõika enese küljest ära tükki nimega "Saatan".

Eelnev on mõistagi suur lihtsustus.

Kas Sina juba oled vastu võtnud Jeesuse oma isiklikuks päästjaks?

Reede, 2. veebruar 2007

Metafüüsika viletsus siinmail...

paneb mind imestama ikka. Kui sirvida iga 5-10 aasta tagant lahvatavaid väitlusi "usuõpetuse" ümber, piirduvad need ikka veel rähklemisega puusärgis sildiga "Kas Jumal on olemas?" Kaplinski "Usk on uskmatus" paistab ikka veel olevat meie metafüüsilise mõtlemise lagi.

On küll kasvanud mütoloogiahuvi vaimueliidis, ent selle lävepakuks olevast Aristotelese "metafüüsikast" kas või Sri Ramana Maharši omani on veel valgusaastaid. Ratsionalism oma postmodernses kuues kirtsutab müstitsismi peale endiselt nina ja kirikuõpetajad sobravad parimal juhul "kiriku-" või "kõrbeisades". Hegelgi pööraks selle peale teise külje.

Muidugi meil on esimesed arglikud pühendunud metafüüsikud ja mõned ehk tõsiselt võetavad müstikudki (kui nüüd puusärgid siltidega "Vend Vahindra", "Taevaskõndijad", "Uku Masing" jms kõrvale jätta), aga nende hääl ei kaigu vastu mägedelt, vaid alles urgastest.

Vähemasti on neid, kes taipavad lugeda Walschi või Wilberit (Rorty&Co asemel) ning taibata, kui suur on Ameerika kogu oma bušilikule väiklusele vaatamata. Või mida tähendab maailmale California (ja ma loomulikult ei pea silmas Silicon Valley`t) - mida ületab oma geniaalsuses ehk vaid tänane Vene.

Jätkem siis meelde vähemalt needki nimed: Jakob Saks ja Ingvar Villido.

Ekstaasipraktika sügavus määrab...

rahvuse kvaliteedi. Laulva revolutsiooni aegu olime kogemata väga kõrge kvaliteediga rahvus. Vabadussõja aegu - juhtumisi. "Jumala armust" rahvusliku ärkamise aegugi.

Poole sajandi tagant korraks vaid "olla unenägemises".

Mis on meiega lahti - miks ikka veel viibib me täiskasvanukssaamine?

Muidugi on meil siis raske ette kujutada rahvusi, kelle küpsuses sedasorti ülendatus järjepidev. Kui selline puudub, püüamegi ilmaolevat korvata läbi õllevine, viina- või uimastiuima, raha- või võimukihu.

Nõnda oleme õnnetumad kes tahes "metslasist", kel ekstaas - seda enam ühine lõve - pea igapäine tippkogemus. Sestap ei tormagi nad pimesi ei tea kuhu, elades sageli kümneid tuhandeid aastaid järjepanu oma Kodupaigas.

Puudub kultuuri tuum - vankumatult tõhus, maiseid samastumisi mäekõrguselt ületav ekstaasipraktika. Kättesaadav meil ehk vaid kitsale vaimueliidile.

Nõnda olemegi kui "hiired tuules"- pealispindse mõtlemise ja veel pealispindsemate tunnetega omanabaimetlejad, kel ligimene, veel vähem maailm harva miskit korda läheb. Mistap bojaaridel on siinmail hää elu.

Pärast meid tulgu või veeuputus.

Või ärgu tulgu?

Helged hommikud Denis Quinniga

Olen hommikuti tütrekest lasteaiaks äratades pannud mängima Denis Quinni, samuti teda magama pannes - on mu jaoks raske leida midagi helgemat, päikselisemat, õrnemat. Ma ei tea, kuidas see on talle mõjunud, aga täna hommikul ta ise korraga palus - "halleluujat" (lugu Hallelujah Sunshine). Ja uksest väljagi minna ei tihanud enne, kui "laul ära mängib". Vist Sufi Dance plaadilt "Päikese ja Kuu abielu". Ja kui välja läksime, palus, et ma talle seda jälle paneks, kui õhtul koju tuleme.

See muusika näib kuidagi resoneeruvat tema lapsepõlveparadiisiga, seda kinnitades ja süvendades. Väikesed tüdrukud on, nagu teada, tehtud suhkrust - õndsusest ja värskusest.

Denis Quinniga puutusin kokku oma "New Age perioodil", enne seda oli mu enda päikesemuusikaks Bee Gees.

Huvitaval kombel läheb 3-aastasele hästi peale ka "101 Classical Greats" - mille järel ta üksvahe kas või tund aega järjest "balletti" võis tantsida (käib balletitunnis) - isegi üksi, kui minust asja polnud. Neist veel pehmem on muidugi Vivaldi - ka küllap sobivam sellele õrnale vanusele (kellele antroposoofid teadupärast nt orelit üldse ei soovita). Ja muidugi Andrea Bocelli.

Laps on kui käsn, mis Ilu kõikjalt endasse imeb - sügavas imetluses ja tänus.

Neljapäev, 1. veebruar 2007

The Secret

Selle filmi Vari jälitab mind veel kaua (ja selline sõnaseade peaks siis justkui väljendama ülimat vaimustust), enne kui miski Uus ja Võimsam selle omakorda varjutab. See on kui lähisuhtega - kui järgmine pole sügavam eelmisest, jäädki põdema. See on see "vana arm", mis "ei roosteta". Et asi omandaks oma loomuldase koha meie Olematus Olemises, peab see - minus küll- läbima ülima tõusu ja hämmastava languse. Peaaegu et kehtib siingi loodusteaduste falsifitseeritavuse printsiip: kui ma ei suuda mingiks hetkeks paljastada enda jaoks millegi "ülima" hämmastavat "armetust", pole see tõeline. Tõeliselt hea on see, millest tõeliselt üle kasvad. Tõeline õpiline see, kes oma Õpetaja ületab. "Müstik on see, kes on Jumalale andeks andnud!" "Kõige rohkem armastab Jumal seda, kes Teda armastab. Järgmisena armastab Jumal seda, kes teda vihkab!" jnt ühesama arhetüübi vormid.

Purjus Ahv nimega Meel

See meele nimetus Oriendi teadvusetehnoloogiatest hästi tuntud - kuid viimastel päevadel on olnud märgata Seesmise Nägija ärksuse teatud kasvu minus nimetatud hullukese suhtes. See on ikkagi hämmastav, milline müriaad meelolusid, mõtteid, emotsioonikesi, mälestusi, kartusi, igatsusi jne läbistab pea igas hetkes mu teadvusetaevast. Lisagem siia veel samastumise erinevad astmed kogu selle terendusega - ja kannatuse juur ongi alasti kui kuningas.

Meenub Ürikust surmatoimuse see osa, mis ilmneb pärast kehaelementide üksteisesse lahustumist (Maa>Vesi>Tuli>Õhk>Teadvus) ja mis seisneb hingeosiste nagu SÜMPAATIATE, ANTIPAATIATE JA TEADMATUSE (JUHMUSE - avidya) lagunemises. Kui need on kadunud, siis mis jääb meie nn minast järele? Tühipaljas Tühjus? Siiski mitte. Enne peavad veel kokku (südamesse) ja lahku (taas üles-alla) minema Mehelik ja Naiselik Seeme meis, kuni järg Purunematu Seemne lahkumisel kehast. See on siis, mis jääb ja mis "sünnib uuesti".

Kogu mehhanism?

Muide - kui väga see pärdik meis, sigitatud Elujanust, pelgab Tühjust, millest igal hetkel kostub Suur Pauk, näitab meie keelendki- Vanatühi. See on tõesti "vana", "vanem" kogu Olemisest.

Kuid Tunnistaja mõnikordseks ärkamiseks (elik meie identiteedi siirdumiseks minast Tollesse) ei pea ju ilmtingimata 15 aastat zazeni või TM-i harjutlema. Ja see "satori" loomulikult ei tähenda samastumiste lõppu. Kui palju kordi veel peame sukelduma sellesse maniakaal-depressiivsesse, sadomasohhistlikku orgiasse nimega "Olemine", enne kui tunneme: NÜÜD AITAb! Enough! Ja siis ei meelita enam miski meid seda ammujahtund/roiskund suppi sööma.

Pühapäev, 28. jaanuar 2007

Uus Informatsioon

On palju tähelepanuväärset vaimset informatsiooni, ka eesti keeles (koostasin kunagi sellest ca 20-raamatulise "edetabeli") - kuid näib, et siingi on ees üllatusi, "transformatsioone". Kas ehk pean seda nimetama Uusimaks Informatsiooniks, mis räägib sestsamast, mis Uus, kuid kuidagi hämmastavalt mõjusalt, justkui küpsenult, lõplikult äratundnult. Wilber on uue ilmumist vaadelnud astmeti nagu 1) eristumine, esiletõus vana taustal 2) vaekausside kallutamine enda kasuks 3) vana hõlvamine ja integreerimine uude.

Vaat sest Uusimast oskan enda jaoks nimetada hetkel vaid kaht üksust: filmi "The Secret" (mida üleeilsel Spirituaalse Filmilektooriumi avaõhtul vaatas üle 1oo inimese) ja Valgevene arsti, psühhoterapeudi ja leiutaja Konstantin Seltšjonoki rmt-t "Konstruirovanije predstojaštševa. Rukovodstvo po psihhodizainu", Minsk 2006.

Miks ma sellest üldse räägin? Sest sattusin lõpuks kodulehele, kust saab osta raamatus paljukiidetud psühhoprotsessorit "Kljutš v buduštšeje" kui väidetamisi erakordselt tõhusat vahendit kelle tahes loovuse äratamiseks ja isiksuse harmoniseerimiseks. Tegu on värvianimatsiooniga koos muusikaga. Kodulehel on võimalik käivitada proovitükk.