Neljapäev, 28. veebruar 2008

Naljakas futuroloogiasaade

Sattusin poole silmaga vaatama: Heidmets, Terk, Veidemann ja Mister X (kes rõhutas, et "asjale tuleb süsteemselt läheneda") püüdsid ennustada Eestit 10 aasta pärast.

Olin pettunud: ei mingeid erilisi visioone, kõik näis jätkuvat "seespool vanglat", justkui ei käikski USAs "Ron Pauli revolutsioon" ega koputaks üha tungivamalt uksele priienergia; justkui peaksime jääma igaveseks "mittetervikliku ego" tasandile, kus pole integreeritud isegi oma Varju mitte; justkui ei võikski kunagi ka eesti kultuuris sündida kaalukat müstilis-metafüüsilist kihti/kogemust/kaemust; justkui...

On see nüüd ratsionaal-teadusliku ja postmodernse teadvuselaine visiitkaart siinmail...?

Kõige hullem oli vist (ja seda võib kanda osalt ka saatejuhi kraesse), et polnud vähimatki pühendumist üksteisele ja teemale, mis lasknuks asjal voolama minna; pigem kramplik igaüks omaette ponnistamine ilma igasuguse tõelise toetuseta, rääkimata siis veel sünergiast - üsna väsitav ja seeläbi masendav vaatepilt, nii et lausa kahju hakkas.

Aga võibolla olen ära hellitatud, harjunud särav-erutavate, vastastikku vaimustavate dialoogide, koosloomega...? Ja kerkib meelde kunagi, 90ndate alul Eesti Ekspressi kirjutatud lugu "Uus ja vana intelligents". Tollal oli see alles ähmane aimdus, täna aga juba tõeliselt revolutsiooniline jõud, mis tõenäoliselt juba lähiaastatel vallutab areeni... Ja siis selgub, kui hambutu on kõik see, mis pole tõeliselt spirituaalne.