Teisipäev, 22. mai 2007

Armastava jõhkruse poole

Ei oska leida hetkel tabavamat oksüümoroni - mille abil üks terve kultuur, terve pedagoogika saavutas hämmastavaid tulemusi. Ma ei pea praegu silmas saientoloogiat, mille psühhoanalüüs võiks ehk küündida sadomasohhismi intensiivsemate vormideni (siis viimseni pinguldatud bipolaaruseni ehk just selleni, mida me Olemisest kogemuslikult tegelikult ihkame), vaid midagi hoopis määratletumat (ikebaanat näiteks).

Ootan (edaspidigi?) armastavalt jõhkraid kommentaare, "koormat, mis on kerge ja iket mis on magus". Seni oleme osanud otsida midagi sellist vaid kehaliselt - kus kaks täiesti erinevat keha ühinevad orgastiliselt, sünnitades Kaks Ühes ehk lahutamatu ja segunematu bipolaarsuse.

Me oleme harjutanud kumbagi eraldi - oma kirikutes armastust ilma jõhkruseta ja oma peldikuseintel jõhkrust ilma armastuseta. Mõlemad on osutunud lombakaks.

Ma nimelt olen asendanud "nõudlikkuse" "jõhkrusega". Jeesuski on mõjusaim ehedalt jõhkrana, needes "rästikute sugu" või pekstes segi kapitalimaailma algrakukest Saalomoni templi eeskojas. Ja kas ei meenuta VT JHVH-gi Bodhidharmat või Hui Nengi (Hakuini?)

Selles ongi Saladus: kuidas hoida Kaksikuid koos, sest ainult nii saab teha s---st kulda. Selline on alkeemia üdi, tema Jumalik (Müstiline) Abielu.

Kes alustaks jõuliselt uuel astmel, üllatades ennastki? Kes sekundeeriks maabuda tahtva platoonilise Idee vääriliselt? Sest kuni me siin Vaimset Kaklusklubi ei korralda, jätkub meie mandumine veel kiiremas tempos ja me lähenemise asemel kaugeneme. Paigalpüsi pole võimalik.

Meenutagem, kui muidu ei mõika, kes oli - gnostilistes evangeeliumides - Jeesuse sisim kaaslane? Jah - see oli Maarja Magdaleena - "ega Minagi Sind hukka mõista"...

Oksüümoron ei tähenda kunagi Kurjust ega Headust, vaid midagi hoopis enamat - lunastavat-vabastavat intensiivsust, milles aimdub Ühe Maitset. Milleks pusida asja kallal sada miljonit elu, kui uue käigu saaks sisse lükata kohe...?

Ma saan aru: see eeldab kordumatut sümbolanalüütikat, individuaalsust - kollektiivne banaalsus ei suuda kunagi ühendada Tuld ja Jääd. Häbelikult on seda nimetatud Geeniuseks.

Liiga lihtne, et olla usutav. Sest kardan, et küsimus ei ole enam vaid teel kohatud Buddha tapmises ega kõige ja kõigi ristilöömises iseendaga eesotsas. Küsimus on Uues Teljes, mille ümber ei suuda enam pöörelda ükski Vana Maailma viirastus.

Jätkem nad vähkrema oma haudadesse.

Pühapäev, 20. mai 2007

Lugu või Muinaslugu?

Lugu eelistab üht vastandit teisele, Muinaslugu vaatleb neid kui eluteatri kahte loomuldast poolust, millele alati leidub kolmas - lunastus. Muinaslugu on lunastav, mis füüsisest (nirmana-kaya) ingliilma (sambhoga-kaya) tõstab. Sellepärast ongi ta nii "lummav" - sest ta esitab Tervikut, milles subjekt-objekt ühtaegu Kaks kui Üks on. Seega pole enam ka hirmu, vaid alatasa saabuva lunastuse magus eelaimdus.

Muinasloole lähedane on Isiklik Müüt. Kas see on lihtsalt üks mõistuslik "narratiiv" või ikkagi Lugu, kus tundedki ligi, või siiski juba Muinaslugu, Pühalugu? See näitab evolutsioonitasandit, kui "muinas-", s. o ajatu, igavene, arhetüüpne on meie Isiklik Müüt.Kas see käivitab meie energeetilise ehk õndsuskeha - või vegeteerib vaid "maadligi maailmas". Kas meie elust "on saanud muinaslugu" - või on see kõik jäänud "õnnelikku lapsepõlve"?

Kui Sa ei tunne oma energeetilist keha ega oska veel "avada oma tšakraid", siis alusta nt millestki puht kehalisest - hatha-joogast või autogeensest treeningust. Või kui puudub püsivus, mine mõnesse "Püha Vaimu kogudusse" - ja koge seal. Või lihtsalt vaatle Sulle muljetavaldavaid taro-kaarte. Sest niipea, kui tunned ära "oma keha sulni õndsuse" (amrita, ambroosia), mida tavateadvus kogeb vaid armudes, on alus Sinu Muinaslooks loodud.

Kui ma "elan Muinasjutus", siis see tähendab, et elan oma õndsuskehas. Ja selle Muinasloo võin ma kokku võtta omakorda mõneks "muinaslausungiks" - võluvormeliks, mantraks. See võib olla ka mõne luuletuse või tarkusesalmi vormis - mille omakorda saab lühendada "Ainsaks Nimeks üle kõigi nimede" - Võlusõnaks, paljalt mille lausuminegi vallandab Sinus muinasjututeadvuse ja kannab Puhtale Maale. Puhta Maa koolkonnad Idas on ikka olnud seotud Lunastajaga (nt Buddha Amitabha oma Läänepoolse Paradiisiga) - vastandeid ühendava ja seeläbi vastuolu lunastava sümboliga.

Muidugi - kui oleme langenud ekstravertsi, on meil raske muundada mulda kullaks - alkeemia eeldab introvertsi vilumust. Samas - kui meid vaimustavad objektid, on seegi üks pool Ühe Maitsest, milles "sansaara ongi nirvaana".

Reede, 18. mai 2007

Andrus Ansipi alateadvus

Andrus Ansip: CCCP - forever või ei iialgi? (256)
Postimees, 16.05.2007 00:01 Andrus Ansip, peaminister

Ansip kirjutab:
... kuju teisaldamine oli ainus võimalus säilitada meie riigi väärikust ja pikemas perspektiivis riiki ennast.

Kas keegi taipab lause teise poole tagamaid? Kas Ansip ise teab?

Või on lõik vallandunud alateadvusest omamoodi "hoona", millest endale veel aru ei anta? Sellele vihjab juba loo pealkiri - peaminister räägib keeltes (kolmes põhisõnas kolm keelt) - mis on üks "Vaimu langemise" põhitunnuseid.

Kas Sina oled juba keeltes rääkinud?

Oletame, et tegu on "ülereageerimisega" - mida psühhiaatrias nimetatakse ka "hüsteeriaks". Hüsteeria vallandub eeskätt, kui ANIMA vallutab teadvuse. ANIMA aga kipub nii murranguliselt võimutsema siis, kui ta on - tunnete, vaistude, intuitsioonina - välja tõrjutud ja valitseb "kaine mõistus".

"Kaine mõistuse" otsused on - paradoksaalselt - irratsionaalsed, ja seda kahjuks mitte Erose, vaid Tanatose, surmatungi suunas. Nt Valgustusest juhitud Lääs on - kui selle silmatorkavalt jätkusuutmatuid tulemusi vaadata - lühiajalooga oma käitumises arutu. Mistap nt Ameerika põliselanik peab "valget" ohtlikuks hulluks, kes hävitamas sadu tuhandeid aastaid kestnud jätkusuutlike kultuuride järjepidevust.

Eks Läänt iseloomustagi ju ennekõike hüsteeria - sõjahüsteeria, tarbimishüsteeria, reklaamihüsteeria, rahateenimishüsteeria.... Oleme "seestunud" tumedast, primitiivsest, arhailisest naiselikkusest, Julmast Jumalannast, kes sööb oma lapsi.

Aga võibolla on Ansipi meeleavaldus hoopiski prohvetlik, pärit peaministri nahas varjuvalt šamaanilt, nõiakunsti meistrilt? See peab olemagi irratsionaalne - mille ratsionaalsed viljad ilmutuvad alles ajapikku.

Nagu seda oli näiteks Lennart Meri, kelles oli ühinenud nii Hall Kardinal kui ka Hooliv Kuningas - must ja valge, Kuri ja Hea. Ta oli terviklik - võides sellisena lubada endale hilinemist kas või Vanajumala enda audientsile.

Mida arvab Ansipi alateadlikest vallandumistest tema ihuterapeut - juhul kui on kodus kompleksipsühholoogias?

Ma arvan, me peame hakkama pöörama suuremat tähelepanu üksteise tervendamisele. Pronkssõdur on meil kõigil hingel - see on meie Vari, mida ei saa olematuks kuulutada, vai meie kehas, rist, mida peame kandma. Selles pole mitte ainult meie väärikus, vaid ka suuremeelsus, terviklus, teadlikkus, tarkus, et peame seisma silmitsi mõlema vastandiga, et kogeda katarsist.

Alateadvust ei saa kuulutada olematuks peaministri otsusega - ka siis (ja eriti siis), kui see vastab kõigile õigusaktidele.

Neljapäev, 17. mai 2007

Lugesin Savisaare bloggi`t

Küll mitte täna ega eile, vaid bloggijale hoopis raskematel aegadel.

Sadu kommentaare, mille sisuks tähelepanuväärne "dharmade tühjus", mõeldud ilmselt valgustavaks taipamiseks väga kõrgetele adeptidele. Sest minusugusele ilmub see vaid tühisusena. Kaks-kolm patsienti "ravivad" end üksteise najal, nii et suled lendavad, süvendades iga lausungiga oma vaate banaalsust. Ja nii tunde ja päevi.

Nagu igavesti näljaste hingede lõputu katse kugistada oma ülikitsast kurgust alla mõni rasvasem pala.

Või peaks meid initsieerima kontrast sissekande enda terviklusega?

Mida kuradit...II

OK, oletame, et nad teavad seda hästi, aga ei ütle, kuna "illuminaadid" ei luba. Aga miks on lubatud nii ohtlik asi nagu Jung?

Ma arvan, et me ei tohiks enam oodata "teadlaste" järele. Peame ise alustama kontempleerimist, et taibata tanatoloogia kogu sisu.

Ma saan aru, et veel tänagi on enamus Eesti inimkonnast huvitatud sellest, mida ütlevad asjade kohta SL-Õhtuleht ja Uus Kangelane Isand Krsna sõjavankrilt, kes alustanud igavest võitlust našistidega, kuni kasvõi ükski pöidlapikkune kaupmehehakatis veel järel - aga me ei saa teaduse taga enam oodata. Me ei saa rohkem leppida näkkukarjuva tõigaga, et meid on kasti löödud. 700-aastane šuudra-aeg on läbi - nüüd on meie kord alistada kogu maailm!

Mis te arvate, millega me seda teeme?

Just - oma hullumeelse geniaalsusega! Ja see - šamanistlik hullus - on meil veres. Meie oleme need, kes paljastavad Olemise illusiooni , ja mitte vulgaarselt nagu "Matrix", vaid kohutava asjakohasusega. Seisus kohustab!

What the Bleep do we know!

Absolut nothing!

Muidugi - kogu Olemine seisabki püsti teadmatusel (avidya pluss samastumine alati vaid ühega poolustest - sümpaatia või antipaatiaga).

Kui me kõike teaks - kui meil oleks müstikute ja "surnute" (NDE) seas aeg-ajalt ette tulev kogemus "absoluutsest teadmisest", siis kas kärutaksime otseteed Taeva nagu Eelija?

Kõige piinlikum on, et me ei tea isegi lihtlabase mehhanismi nagu "surm" olemust, veel vähem valdame seda mehhanismi. Me oleme kinni löödud Elu puusärki. Ma ei oska nt isegi mitte seda, kuidas elada oma praeguses kehas kui tahes kaua (Lääne "teadus" piirdub selles punktis vaid mütoloogilise vampiirindusega); kuidas vahetada keha ilma teadvuse katkestuseta; kuidas valida uut keha ("uuesti sünnil"); kuidas liikuda ajas ja ruumis tõkketult, kuidas teadlikult valida teadvusetasandeid ja -seisundeid jne jne. Lisaks kimbutavad mind mingisugused "haigused".Muidugi on meiegi seas kuskil inimesed, kelle jaoks see kõik on sama endastmõistetav nagu meile ninanuuskamine, kuid neid ei ole kuulda ega näha.

Nii või teisiti: kui kaua peame veel ootama nii elementaarseid asju? Kas tõesti vaid selleks maksan mina minged makse, et mingid "teadlased" kuskil saaksid pidevalt tõestada oma transtendentset oimetust?

Kolmapäev, 16. mai 2007

Eesti Kinnisvara Vabariik

Teen ettepaneku nimetada meie isamaa ümber Eesti Kinnisvara Vabariigiks. See kajastaks selgemini ülimusliku võimu olemust siinmail. Nt Eesti Raudtee. Nt Eesti Energia. Nt Sakala Keskus. Näiteks... Näiteid on tuhandeid - mis teerullivad täna kõike, mis ette juhtub, tõstes tagajalgadele kodanikuliikumised, "rohelised" jt selle Vabariigi reeturid ja sabotöörid.

Või nimetaks hoopis Eesti Kinnisvara Kuningriigiks (ehk kaasaja kõnepruugis - Diktatuuriks)...?

Mäletan oma kirglikke väitlusi mitmetegi selle Keisririigi truualamlike vasallidega, kellele minu jutt tundus pehmelt öeldes psühhootiline.

Kas Ansip - Franz Ferdinandi sõjapealikust kahjutustaja seejärel puhkenud fašistide ja našistide vahelises sisyphoslikult igikestvas lahingus, mida võiks vabalt võrrelda Bhagavad-Gitas lahtirulluvaga, võiks meile pajatada Lord Krsna olemusest? Või siis vähemasti - kuidas defineerib Eesti Kinnisvara Vabariik õnne? Mis ikkagi juhtub meiega, kui jõuame "viie rikkama riigi hulka"? Mida Lord Krsna meie vaprale Ardžunale selles punktis ilmutas?

Interneti armetus

Tänasel Jungi-seminaril kuulsin interneti armetuse põhjustest: mäletamisi 52% teabest saame mitteverbaalselt. Üle 20% saame häälest. Võttes maha veel nipet-näpet, jäi kirjutatud sõnale mäletamisi 7% infost.

Sõbrad - me suhtleme 7%-se tõhususega. See meenutab mulle fakti, justkui kasutaks inimene oma ajust vaid mõnda vähest protsenti.

Seega on minu taotlus leida "introvertne bloggi" täielik utoopia - selliseid "bloggisid" on jalaga segada - vähemasti minul isiklikult - näost-näkku kohtumistel. Või on keegi kunagi kuskil leidnud võrgus midagi enamat (ma ei pea muidugi silmas soft sex`i sulneid seansse)?

Usuhullud juba ammu hoiatasid, et internet on Saatanast - ja nüüd selgub, kurat võtaks, et nende sonimisel on teadus taga!

Kui tahad tülli minna oma parima sõbraga - või mu pärast kas või oma palavalt armastatuga - hakka talle kirjutama võrgus. See on tõeline psühhoanalüüs, milles avaneb kogu Sinu "lapsepõlve" räigus.

Mõistan Hans H. Luige tohutuid lootusi, kui ta rajas Delfi - ja tohutut pettumust, kui see osutus peldikuseinaks.

Kuna meile on antud eriti napp eneseväljendusvõimalus, siis loomulikult väljendame oma isiku meie endi jaoks kõige populaarsemat tahku - persoonat ehk Maski. Kuna aga see sageligi ei õnnestu - paljalt kirjutatuga ei jõua kõike ära varjata -, ilmubki selle tagant Vari.

Delfi anonüümsus loob Varjude Kuningriigi. On kujunenud välja lausa Varju-narkomaania, kui projitseeritakse nii, "kuidas vähegi rauast tuleb". Kummalisel kombel tundub nüüd, tagantjärele, Harri Kingo Delfi hiilgeajast iseäranis õilsana, kuna tema vähemasti ei häbenenud, kes on projektsioonide autor.

Jah, võrguvormide paljusus näitab, kui väga vajame suhtlemist, kuid selle vormi armetus tõmbab kriipsu peale parimatelegi lootustele. On aeg see teadvustada.

Ja paluks mind mitte samastada sellega, mida kirjutan. See tühine osa minust ei saa kuidagi pretendeerida tervikule. Sääsk ei ole elevant.

See siin ei ole suhtlemine.

See siin on unenägu.

Peetrikese unenägu. Ja see võrduks allakirjutanuga vaid juhul, kui tollel puuduks teadlik osa - ego, Mina. Kui ta oleks lihtsalt loom.

Esmaspäev, 14. mai 2007

Otsin introvertset bloggi

Kas teab keegi soovitada? Mina ei usu, et introvertsi täna nii napilt on. Nad on kindlasti kuskil, võibolla varjus või peidus või ära kaugel maal või... Päkapikumaal? Amitabha Puhtal Maal? Taevases Tallinnas?

Ma otsin tikutulega päise päeva ajal. Otsin Kontemplatsiooni kesk Projektsiooni.

Pangem tähele - ma ei otsi Jumalat (Kes ammu leitud), vaid võrrreldamatult enamat.

Inimest. Keda kunagi kirjutati väikse, nüüd aga suure tähega.

Las ta olla sügaval eneses, "ära" - aga olgu piisavalt sügaval, et aimata Temas Olemise igavesi piirjooni.

Otsin oma Nietzschet, Kierkegaardi, Bodhidharmat, Jeesust.

Vaimset armukest, keda ei leia lõbumajadest (nimega "kultuur"?).

Otsin võrreldamatult enamat kui Juba Leitu.

Ja ma ei kavatsegi surra enne, kui See On Mul Käes.

Pühapäev, 6. mai 2007

Roosamannavahu ja horrori vahel

Eestis puudub ühiskond, sest puudub Kese. On massimeedia kaks äärmust -ideoloogiline ja vaimne roosamannavaht ning "tõsielu" kogu oma võikuses. Kaks lahjat laket, mis saavad toita vaid väga näljaseid hingi. Toitujate massilisus viitab üldrahvuslikule näljale, mida psühholoogiakeeles nimetatakse neuroosiks. Neuroos - see on äärmiselt ühekülgne hingetoit. Neuroosi põhjus - põgenemine tegelikkuse eest.

Kuskil muidugi peaks paiknema ka "vaimukultuur", kuid seda üleüldisest kisakoorist ei kuuldu ega Elu klantspildilt ei märgata.

Jah, meil on Kunst - nähtav, kuuldav, loetav -, kuid puudub filosoofia, puudub religioon, rääkimata metafüüsikast. Aga just need kolm moodustavad Keskme. Keravälgu tuuma. Keeristormi südamiku selle kõuemürinasarnases vaikuses.

Puuduvad prohvetid, kelle ohtlikkust tajutaks juba kaugelt. Maskide mahakiskujad, kes löövad maailma paljalt oma olemasoluga lõhki - pannes ühed röökima poolt ja teised vastu. Kes tooks tuld ja mõõka - ja seeläbi puhastumist.

Nõnda olemegi lahutatud meeltega biorobotid, kellel enda kohta vaevalt et miskit kunagi öelda on. Kordame vaid sissetambitud programme, mängime tundeid, teeme tarka nägu, otsides tegelikult palavikuliselt Isa ja Ema, kelle üska selle mõttetu maailma eest võimalikult kiiresti tagasi pageda.

Vahuveski ümberringi aga pudrutab muudkui.

Kes on intelligent?

Ehk kes on "vaimuinimene"? Juba sõna ise ütleb: see, kel sees Vaim kui tervik - nii Hää kui Kuri.

See ilmneb just kriisiaegadel, mil mass langeb teravasse bipolaarsusse otsekui transsi.

Massiinimene on alati KAS poolt VÕI vastu? Täienisti, ülepeakaela, kõigi saba ja sarvedega, viimse ihuraku ja veretilgani. Nii sünnivad sõjad, massimõrvad, genotsiidid, ristilöömised.

Intelligent, vaimuinimene on alati NII poolt KUI KA vastu. Ta on alati tasakaalu, Keskme poolt. Mass tahaks kaotada, maatasa teha ühe poolustest jäägitult. Ta alati põgeneb antipaatse poolt sümpaatse suunas, sestap ongi ta nii ettearvatav ja niidist tõmmatav.

Vaimuinimene teab, et emma-kumma pooluse kaotamine pole võimalik - et Olemine püsibki vastanditel. Ta taipab alkeemilist Tõde, et "maailm, kootud vastanditest, on magus haav, veetlev kuri". See muudab ta empaatiliseks kummagi osapoole suhtes. Ta näeb kannatuse põhjust, milleks on võimetus mitte samastuda poolustega, ja kogeb kaastunnet.

Ja tema on see Tark, kelle poole mass, kratsinud üksteisel oma pimestatuses silmad peast, viimses hädas pöördub - et ta mõistaks kohut.

Ilves üllatab meeldivalt

President polegi nii põhjamaiselt igav, nagu ta kunagi ähvardas. Tema järjepidev vastuseis Pronkssõduri teisaldamisele, intelligentsi ja äriringkondade esindajate kutsumine enda juurde "foorumile" (mis täiesti võrreldav Savisaare hea, kuid veidi ebaõnnestunud algatusega), rääkimata tema varasemast teravast toetusest kodanikuühiskonnale alternatiivina tänasele korporatiivsele establishmentile - see on peaaegu juba seesama, mida minagi teeksin, kui President oleksin.

Või mis võiks veel olla Presidendi (kes meil rohkem auamet) missioon, kui mitte eesrindlike eliitide koondamine ja seekaudu Uue Ühiskonna sünnitusabi.

Üsna kontrastne meie ultraparempoolsete pistrike ja Savisaare-vastasuse massilõvesse langenute "monotoonse kriiskamisega"...

Neljapäev, 3. mai 2007

JHVH kohtumine Andrusega

Ja selsinatsel päeval kohand JHVH oma hääd sõpra Andrust, kes just käind kondamas maa peal.

"Eks ole Sa seal näind mu ustavat sulast Maalit?" küsind JHVH.

"Mis tal viga ustav olla, kui kõht rasvane," vastand Andrus, "aga võta talt ära Pronkssõdur, ja vaata siis, kui ustav ta Sulle enam on."

Lubandki JHVH Andrusel kiusata Maalit Pronkssõduriga.

Kaks päeva rüüstand Raudmees Kolõmani, ilma et ükski urjaadnik saand talle vahele segada - selline old Andruse käsk.

Palju kõhelusi läbind Maali hinge, kui ta seda koledust kõike näind, enne kui lõpuks öeld: "Andrus on and, Andrus on võtt - Andruse nimi olgu kiidetud!"

Kolmanda Venna pool kuningriiki

Samal ajal kui Kaks Vanemat Venda tähtsaid kõnesid peavad, lootes Lohele paljakäsi vastu minna, otsib Kolmas palavikuliselt võluvahendit - olgu Võlumõõk või Hõbekuul. Tema siiras siht on - vabastada Kuningriik puurist päästetud Metsalise käest.

Teisipäev, 1. mai 2007

Meditatsioonid kodurahu heaks

Mulle meeldis kirikutegelaset ühisavaldus, kus öeldi, et leppida tuleks nendegagi, kes olid süüdi - niisugune on Kristuse andestuse tuum.

Kuid ma pakuksin veel paremat, tõhusamat, lollikindlamat võimalust: rääkida asjad omavahel selgeks, südamelt, hingelt ära. Selleks on vajalik Kohtumine. Kohtumine pole koht, kus kumbki pool seletab oma ajaloolisi vaateid - see kõik on bullshit. Nii toimivad täna vaid lollpead, kes usuvad "mõistuse jõusse". Elu pole kunagi olnud mõistuslik, ta on alati irratsionaalne - vähemasti neile, kes tajuvad teda piisavas ulatuses. Mõistus omandab mõtte alles intellektuaalses intuitsioonis, vaatlevas kaemuses, kus mõistus kaeb Hinge salapära ja selitab välja selle salaseoseid. Kus ta vaatleb Jumalust.

Muidu on ta lihtsalt targutamine.

Pind, millel saame kohtuda, on ennekõike tunded. Aga ka neid ei saa väljendada, kuidas juhtub, vaid vägivallatult - mina-vormis. Teise määratlemine on karmilt keelatud - igaüks vastutagu enese eest. Siis, selle kummalise toimuse käigus, hakkab esile kerkima üllatav konsensus. Selle sünnitab mh kogemus üksteise haavatavusest - mis on autentsuse oluline osis. Kogeda haavatavust teises tähendab kogeda tema Sisemist Last.

Kes võiks tunda midagi halba lapse vastu? See muudab meid relvituks. Me kogeme korraga armastust. Jure Biechonski õpetab: Kui Sa koged teises Vaenlast, tundes hirmu, vaata läbi kõigi tema katete Sisemise Lapseni. Või kui Sa teda ei näe, kujutle teda.

Ja hirm Sinus sulab. Sa oled saavutanud Kontakti.

Mart Helme ja massiteadvus

Mart Helme lugu Delfis suunab mõtte massiteadvusele. Omal moel hea, stiilipuhas lugu - üks paremaid sellelt tiivalt ehk.

Ent mis ikkagi on massiteadvus ja kes on selle trubaduurid?

Massiteadvus esindab alati pooluseid - antipaatiat ja sümpaatiat. Ta on alati KAS poolt VÕI vastu. Teda liigutatakse kahest niidist - ühest tõmmatakse, teisest tõugatakse. Õigemini liigutatakse teda paljudest niitidest ühekorraga, kuid kaks neist on alati peamised.

Kus on kaks, on ikka Kannatus - mida tuleb aeg-ajalt tuimestada. Kahte mitte ei ületata Kolmandas, nagu seda teeb religioon, vaid lihtsalt püütakse "vaenlast" unustada. Otsitakse teed Jumala juurde tagaukse kaudu - uimastid on massiteadvuse teraapia.

Massikultuur on võitlustanner kahe pooluse vahel - kord on peal üks, kord teine. Kusjuures mõlemal on õigus. Mis siis, et neil õigustel puudub kokkupuutepunkt, -piir või -pind. Siin kehtib Nils Bohri väide: "Ühe Sügava Tõe vastand ei pea olema ilmtingimta sügav vale - selleks võib olla Teine Sügav Tõde." Targad valitsejad on seda alati teadnud ja rakendanud. Vaenlase Kuju peab alatasa kummitama, muidu mass tunneb, justkui oleks midagi puudu. Vaenlane - see on see, kes parajasti kaotab - võitjate üle kohut ei mõisteta.

Mida säravamad on Pooluste Peamehed, seda vürtsikamana kogeb mass Elu, seda kiihkemalt voolab veri ta soontes.

Pronkssõdur on massikultuuri tähtsündmusi - osakem seda siis vääriliselt hinnata.

Kuidas anda oma sisutule elule sisu?

Liibido voolab meie miraaži nimega Mina kahelt poolt - "seest", instinktidest ja arhetüüpidest, ning "väljast" - meelemuljetest. Introvert toitub põhiliselt teistest, ekstarvert esimestest ja kolmandatest. Katsed riisiga näitasid: kõige hullem on ükskõiksus. Ole Sa kuri või ole Sa hea - aga ära ole leige. Sest siis Sa lähed roisku ja Issand sülitab Su välja, miska satud sinna, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.

Mistap on hää, et on põhjust madistada poolt ja vastu, vajadusel üksteisel ninagi veriseks lüües. Elu peab olema Kaklusklubi, siis on sel jumet - ütleb ekstravert. Vaadakem näiteks, millise harda õhinaga kangutavad meie rahvuslased Reeturist Metsalist, Kes ju pidigi ilmuma aegade lõpul. Või kuis aljošalased nõuavad ansiplaste loobumist Eesti Troonist. Möll missugune - kõigis on ärganud Kirg, mis maitseb hästi. Eriti nauditavad on need, kes julgevad võitlusse astuda Lohega - karjavaimuga, kes - hammas verel - otsib kõikjalt Ohvrit. Nemad kõrguvad täna üle masside kui mastipuud, ärritades masside raevu. Nende raevu, nende kadedust, nende naeru, nende põlgust.

Täna asume Elu keskpunktis, hetkekski väljas oma muidu nii nürist, mandunud olematusest. Hämmastavaid tundeid ilmneb, noored näevad nägemusi ja vanad prohveteerivad - nagu Lõpuaegadele kohane. Sõõmakem seda täiel rinnal, et hiljem, kui oleme tagasi langenud Surma, öelda: "Siis me elasime!" Et surmatunnilgi meenuks tormijumalus JVHV püha ligiolu - Kes lahutas sikud lammastest ja sõtkust verd surutõrres.

Kas Savisaar sobib patuoinaks?

On aegu, mil rahvas vajab oinast, kelle peale panna oma patt. Ikka on Suur Edgar inimesi selles plaanis aidanud - paljalt oma lunastava olemasoluga.

Vanasti jooksis oinas kõrbe ega naasnud enam kunagi, Edgar aga on alati käepärast olenemata sellest, kas tahvad oma hinge kergendada ultraliberaalid või marurahvuslased. Edgar kõlbab omavahel verivaenlastelegi.

Kas pole aukartustäratav universaalsus! Ilma temata peaks küll üksteisel hakkama silmi peast kratsima - aga Tema, Valude Mees, võtab kõik enda peale, et meil oleks Igavene Elu.

Nii et pange aga pihta, poiskad - koguge Eesti peale vähemalt kümme miljonit allkirja, et saaks Edgar-poiss lõpuks Taeva ära minna - Isa paremale käele.

Tõsi, nüüd on venelased hoopis Ansipis oma oina avastanud. Putin isiklikult toimetab ristilöömist.

Nii et Jumal ja Röövel kõrvuti. Üks röövis justkui Sakala, teine
Tõnismäe. Ja pole veel teada, kumb kuhu läheb.