Miskipärast tundub osa neojungiaanlusest Jungi endaga võrreldes "lahja". Ehkki on kohatud ka võimsaid väljendusi: Erikson, mütopoeetiline koolkond ("Teekond küpse mehelikkuse lätetele...") jt.
Aga eks lõviosa NewAge`istki ole veidi suvaline ja "lahja", hüplev ja postmodernselt pealispindne, deklaratiivne, "psüühilisele inflatsioonile" viitav (a la "Mina olen Jumal"). Kui esmakordselt avastame kolletiivse alateadvuse kogu selle vaimustavuses (vaimu(de)rikkuses), on see ju mõistetav, et hakkme tundma end "jumalikuna", "tõeteadjana", "väljavalitutena". Ja pälvime sellega varem või hiljem "Jumalate kättemaksu". Nii juhtus Prometheuse ja Kristusega. Küllap minugagi.
Miskipärast on mõni kütkestav õrnolend ennustanud mulle "suurt muutust lähima aasta kestel". Kas või hakkagi uskuma.
Jung isegi vabandab oma mudeli "raskestimõistetavuse" pärast nende ees, kes pole vastavat ise läbi elanud. Kes pole olnud Kangelane või Lohest alla neelatu - mõne Naise hingetu teener. Kes pole olnud "Jumal", Tõest vaimustunud "hull", kohatu oma hüüatustes ja "õpetustes". Kes pole põdenud "šamaanihaigust".
Siiski - olen mitmetel juhtudel suutnud säilitada huumorimeelt.
Olen muutunud veidi leplikumaks oma kohutava kannatuse ja niisama jubeda rõõmuga. Nagu polekski need enam päris minu enda omad.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Siia haakub päris hästi Kierkegaard´-i "SURMATÕBI"
Ilmamaa, 2006
Varem netist leitud tõlkeversioonis oli väljend:
Meeleheide - haigus surmaks.
Ilmselt leidsin tollal selle teksti otsingusõna "meeleheide"-t googeldades.
Kas mu diagnoosist koidub miskit meeleheidet?
Tunnen end elavamana kui eales.
Ei mingit meeleheidet, kindlasti mitte tavamõistes.
Kirjutama ajendas aimatud seos, vbl sõna "sild" on sobivam, "Surmatõbi" lugemise tunde ja dignoosi I, II lugemise tunde vahel.
Postita kommentaar