esmaspäev, 9. aprill 2007

Kristlus kui ohver

Saame teada, et kristlus ohverdab vähemalt pool inimest - mõtlemise ja meelelisuse (sh eriti seksuaalsuse). Selgub, et mõelda pole millegi üle - kõik on sätestatud. Saame vaid järele mõelda.

Kui aga puuduvad isiklikud fantaasiad, oma "jutuajamised Jumalaga", ongi alateadvus alla surutud. Hüppevalmis tiiger, kangastumas kord ristisõdade, kord inkvisitsiooni, kord nõiajahi, kord möödavaatamisena "Kapitalismi Mustast Raamatust". Loovust leidub, kuid selle tipphetked osutuvad pahatihti äraspidiseiks. Headus teadvuses tähendab paratamatult kurjust teadvustamatus. Vaid mõned üksikud väljapaistvad mõtlejad ja - rohkem küll kunstnikud. Intuitiivsed või tundelised introverdid.

Sest intuitsioon ja tunne - sentiment, eufooria, vähemasti mikrotranss - on lubatud.


Sellisena on kristlus väga naiselik - nagu gnoosis on üdini mehelik: mõtlev introverts, analüüsiv vaatlus kui kontemplatsioon, intellektuaalne intuitsioon.

Pärast Jungi asetuvad paljud asjad oma hämmastavatele kohtadele: kristlus on oma headuses ja kurjuses tunginud vägagi sügavale.

Kui ta vaid ise seda teaks.

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

http://tartu.postimees.ee/080407/tartu_postimees/arvamus/253667.php

Anonüümne ütles ...

http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=371

Anonüümne ütles ...

... ohverdab vähemalt pool inimest - mõtlemise ja meelelisuse (sh eriti seksuaalsuse)

Ei saa kohe kuidagi sellega nõustuda.

Teoloogia on suurepärane mõtlemise arendamiseks ja liturgia (eriti just katoliiklik ja ilmselt ka õigeusklik) meelte tundlikkuse
edendamiseks.

Vahetult sooritatud "inimkatsed" (loe: isiklik 18.a kogemus) on selle kinnituseks.

Peeter Liiv ütles ...

Suuresti nõus nii teoloogia kui liturgia osas (niisamuti ligi 12-aastase isikliku "inimkatse" põhjal). Kuid theodiike ja "intellektuaalne ausus" kummitavad kristlust edasi - nagu "Saatangi" ja kiriku verine ajalugu. Kaks miljardit kristlast - kolmandik inimkonnast - pole 2000 a. jooksul suutnud luua Tuhandeaastastki Rahuriiki.

Milles on viga?

Kui me dogmatiseerime ja seeläbi "jäigastame" konkreetsed arhetüüpsed sisud, on edasine religioosne loovus piiratud ja pärsitud. Kristlus piiras kriitilist mõtlemist ja meelelisuse nö madalamid vorme vaimsuse nimel (ja vähemasti viimast teevad kõik religioossed askeesid). Sest kui eesmärk on tunnetus, pole vaja riskida sattumisega "pähe" - millisesse lõksu algaja vaim - nagu "Mina täispuhutussegi" - kergesti komistab. "Mõelda" religioonist ei saa nii, nagu mõtleme (loodus)teadustes - diskursiivselt. Religiooni ilmselt ühes kõrgemas vormis - kontemplatsioonis ehk "uurivas vaatluses" on mõistus rakendatud otseselt hinge ja Vaimu "ehituse" vaatlusse - "intellektuaalsesse intuitsiooni" - mis on pigem transratsionaalne kui ratsionaalne toimus. Ehk siis - ilmselt on kristlus kaitsnud end ette ära mõtlemise madalamate vormide viljatuse vastu - mida võib ju täiesti mõista. Ega teisteski religioonides eriti vaielda "igavese psühholoogia" põhitõdede üle - need on rohkem taipamiseks, mitte "targutamiseks".

Kuid nt naiseliku allasurumisel on kristlus saavutanud teatud edu ülekande abil, kus konkreetne, kehalis-hingeline Naine on projitseeritud nö puhtvaimsele Neitsile - ja seega "madalad tungid" sublimeeritud ehk peenendatud.

Jung kirjutab, et üks kahest gnostikute põhivoolust oli orgialik - küllap kompenseerimaks keha äralõikamist Vaimust...

Peeter Liiv ütles ...

Mis "lunastusse" puutub, siis Jungil on see nn transtsendentse funktsiooni põhisisuks: kaks vastandit (antud juhul maine - taevane) lahendatakse-lunastatakse "kolmandas" - mis ühendab ja ületab mõlemad. Kristoloogilises dogmas: Kristus on ühtaegu NII inimene KUI KA Jumal. See saavutatakse elujõu tagasitõmbamisega vastanditelt, misjärel liibido "suundub" kollektiivsesse alateadvusse, kust "äratab" nn transformatsioonisümboli - antud juhul uue, "elusama" juamalapildi - Kristuse, millega samastumise läbi ka usklik kogeb vabanemist nimetatud vastanditest.

Näeme, et Kristus ohverdab endas mõlemad vastandid - inimese ja Jumala (Anselmus Canterburyst: Jumal ohverdab ennast inimeses, oma Ainussündinud Pojas) - "andes kokku" Jumal-Inimese kui sünteesi: "Võta ona rist ja järgi mind" on üks selle uue "keskse sümboli" poolt toodud lahendusi.

Anonüümne ütles ...

Neil päevil ilmnes ühes seltsis edenenud vestlusest, et ohver ja ohverdamine on täiesti võõrad mõisted.

Väljaspool religioosset kõne, igapäevaselt, on sõna küll pruugis, kuid tähenduses- teeme teatud valikuid; nt ohverdades oma karjääri, pühendas ta end lastele.

Kirikukeelne Kristuse ühekordne ja piisav ohver toimib, ilma et miljonid sellele mõtleks või selle kohta arvamust avaldaks, veel vähem seda usuks või taipaks, mis on selle sisu.

Ka kristlaskonna enamus käib pühapäevast pühapäeva (või ka kord paar aastas) osa saamas Kristuse ohvrist, teadvustamata, mis see on.

Jumal ise suri meie eest, et meil oleks igavene elu. See lause paneb
/vahel ei pane/ sees midagi helisema,
annab lootust ja lohutab. Ja kõik?

Eks leeris/katehheesis üritata pikemaid seletavaid lauseid omandada. Eri kirikute erinevus dogmaatikas siin omajagu segadust ja lahknemist lisamas - justkui võiks üks lause olla õigem kui teine.

Lutheri: "ehkki küll midagi ei muutu, on Kristus ise vahetult ligi", kõnetab, soojendab emotsionaalselt. Keegi, kes armastab, on ligi - selles sõnas on väge.

Lootusrikkad, inimlikke igatsusi paremast elust ja paremast endast, kosutamas on ka sõnad muutumisest.
Ehkki, kuidas muutumine toimub, on saladus - usu saladus.

Väljast vaadates tundub see ilmselt pehmelt öeldes kummaline. Vahetult vastavaid konventsioone siiralt järgides - aja jooksul läbi elades, koged,
et mingi värk armulauaosadusega on. Aastast aastasse saad enam aru, et ei jaga matsu - no mitte sugugi.

Kuidas ka eksiõpetuste välistamise ajaloo vältel kogunenud usulauseid ei korda, ikka jäävad nad üksnes mingiks põgusaks viiteks.

Alles isiklikus kogemisjulguses, usalduses ja uudishimus täituvad sõnad eluga.

Ometi see, mida saab kuulutada, on ikka seesama: Jeesus armastab Sind, mis kõlab paraku kaunis leierdatult ja ahvatleb pigem vaikima.

Lootuses, et tunnistab elu ise.

Anonüümne ütles ...

Ma ei ole kindel, et sellest jutust täielikult aru saan, kuid ehk võiks pigem leppida sinisele meemile omase võimu ja teadmise hierarhilise jagunemisega. Sel on oma koht.

Ühesõnaga -- hoiatus õela rohelise meemi eest!

Peeter Liiv ütles ...

(Ise) arhetüübi poolt sünnitatud sümbol on, mis osutab (mõistusega)hõlvamatule ja/või ületab vastandid, muutes nad suhteliseks võrreldes uue, kõrgema vaimustusega. Kui teemantid ilmuvad, pudenevad kivid käest (OSHO) - märkamatultki. Järjepidev viibimine taevalikus, numinoosses, tervendavas - Pühas Vaimus - mis loevad selle kõrval enam mingid "maised probleemid" - mis nüüdsest osutuvad pigem arengulisteks väljakutseteks. Kuna Ise annab eesmärgi, muutub elu arenguliseks - taustal tiivustav Arengu Issand.

Tegelikult oli Feuerbachil õigus: Jumal - see on inimese alles teostumata jumalikkuse projektsioon, tema "lootused ja igatsused". Nimelt iga arhetüüp, mida inimese Mina pole assimileerinud, ilmub kõigepealt projektsioonis (iseäranis ekstravertidel). Ainus, mida Feuerbachil polnud veel aeg teada, oli, et need projektsioonid on aprioorsed, instinkiivsed, inimtahtest ja kultuurist sõltumatud inimese tahtest ja käibivats kultuurist. Tõenäoliselt ei teadnud ta täpselt ka ka arhetüübi toime kolme astet egole: 1) psühhoos (>>> "usuhull") 2)dialoogipartner (väeloom, isikuline Jumal jms) 3) omaenda teadvuse funktsioon (nt ANIMA kui loovus, intuitiivne võimekus, tundesügavus jms) - Meister Eckharti "Jumal hinges", mitte "Hing Jumalas" (ainult esimeses on kadumatu õndsus).

Lugesin huviga, eret