Katoliiklik moraaliteoloogia õpetab meile, et Kurjus (das Böse) pole "mitte midagi muud kui" headuse puudumine. Kollektiivne teadvustamatu (objektiivse psüühe) uurijad jõudsid hoopis teisele tulemusele: Tanatos (surmatung) on niisama fundamentaalne ja taandamatu kui Eros (elujanu, Armastus). Jung nimetas selle - isikliku ja kollektiivse Varju kõrval - arhetüüpseks Varjuks.
Mis on nt Kiriku kollektiivne Vari? Sellest oli juba juttu ühes minu kommentaaris.
Tänases Jungi-seminaris erutas just das Böse enim inimeste meeli. Ka minus vallandas see loomepuhangu numinoossusele kalduvas "Oodis Kurjusele". See pole küll veel kirjas, aga minus on ta valmis - ülevaade surmatungi rikkalikest vormidest meie igapäevaelus.
Pole vist kellelgi märkamata, et ka kogu maailm on sellest täna vallutatud rohkem kui kunagi varem.
Ka UT-st leiame mõnevõrra "saatanliku Jeesuse" (ehkki Luther tahtnuks selle välja jätta) ja VT-st mõnevõrra süütu Saatana - muidu poleks kumbki terviklik.
Kas Sina oled tundnud tungi taldrikut puruks visata? Aga oma toa akent sisse lüüa? Autoga suures vihahoos pimesi kihutada ei tea kuhu? Otsustaval hetkel oma lähedase kõiki lootusi ühel hoobis purustada ("Justkui mingi kuri vaim oleks peale tuld...").
Kas jätkan?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Surma tung on sünnitung, sest surm elab tänu sünnile ja sünd tänu surmale. Surma hirm on sama sünnihirmuga.
Ei oska öelda, ei oma kogemust sünnihirmuga - aga küllap nad tõesti kuidagi vastastikku tingivad teineteist. Üks on tung Olemisse kui Kogemissse (olgu Hea või Kurja) selle vastuolude mustmiljonis (loomis)võimaluses, teine tung Olematusse ära Kahest tingitud kannatusest (mõelgem prints Sidharta ehmatusele ja kuus aastat kestnud põgenemistungile).
Postita kommentaar