Tahke ja vedel (vaimu)toit

Apostel Paulus räägib kuskil sellest, et "kristlikele beebidele" tuleb anda tummi - mitte sealiha.

Milles õigupoolest seisneb maailma "illusoorsus"- maya? Jung vastab üheselt: arhetüüpide projitseerimises välismaailmale. Ja see toimub alati, kui me pole muutnud ürgkujusid oma "abivaimudeks" või veel parem - enese selgelt ära tuntud funktsioonideks. Siis saame kõigil oma "loomadel" laste vabalt "joosta". Kas see ehk ongi libaloomaks käimine?

Toon näite: ANIMA tunneb inimene kõigepealt ära oma emas. Kui aga hiljem hakatakse sedasama sisu, "emaga täidetud anumat" projitseerima oma naisele, polegi maailm enam vahetu, vaid näilik. Kõigi selle juurde kuuluvate kannatustega. Suurim illusioon on muidugi omaenese Varju - oma palgi - nägemine pinnuna teiste silmas.

Lihtne?

Üldse mitte. Lihtne saab olla vaid lihtsustus - Elu ise on põhjatult keeruline, täis üksteise järel ilmuvaid Aardeid kui aina suuremaid, s.o objektiivsemaid tõdesid. Näha "asju nagu nad on" tähendab mitte näha välismaailma pähe meid vallutanud omaenese alateadvust. Armastus ei ole armumine. Ja kui hakkame maailma nägema "ilma et...", pole selles enam midagi tuttavat - kõik on kohutavalt uus - mis ometigi sisaldab endas igavest.