Mõnikord öeldakse, et "inimene on krussis". Aga inimene ei saagi olla muud kui krussis, kuivõrd kõik näiliselt omaette olemasolev on "energoinformatsiooniline" keeris, pööris - iga Meel, iga Mina. Vaadakem oma pealage - juustepööris on seal iseäranis selge. Ja kõik elusloodus on täis "spiraale", alates teokojast ja lõpetades sellega, kuidas rohulible end läbi asfaldi "puurib"...
Kui inimene pole parajasti krussis ehk depressiivne, on ta vähemasti pöördes ehk maniakaalne - kolmandat seisundit subjekti puhul pole (see on ainult meele ületanul - valgustunul). Kannatus ja vaimustus kuuluvad olemise juurde, olles selle kaks põhivormi, mis annavad kogemust (mida ükskõiksus ei anna). Sest pööris - nt veekeeris jõel - on ajuti eristunud muust voolust, sellest omaette, mõnikord vastugi. Nii ta kaotab oma "üksoleku" taju ja hakkab võitlema iseendaga, keda peab "teisteks".
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
oh mis õnn on liuelda elu voolus,
ka neelukohtadelt leebelt üle libisedes,
ehkki tehes sääl mõned tiirud
(kohati üpris äkilised ja ähvardavad),
ometi meelitades endaga kaasa libisema...
usaldusega
Ilona, kas Sul endal kah mõni bloggggi on?
ei ole ja pole must ka selle tegijat
algatajana on dialoogi ärajäämise võimalus suurem. kuid just dialoog mulle meeldib...
kui kipun siin liiale minema ja üle ujutama, kustuta lihtsalt ära, eks
Ma ei tea küll keskit, kes mind mu enda marjamaal üle oleks ujutanud...Pigem kipun ise torme veeklaasis tekitama ja iniseid kirglikult kahte lehte lööma (millele traditsionaalselt järgneb "ristilöömise riitus")...
Aga ma ootaks küll sellist...
See eeldaks vist väga kõrget, lausa transsi kukkuvat afektiivsust, turnimist maniakaalse psühhoosi piiril...
Aga Sa oledki mu juba üle ujutanud.
Postita kommentaar