neljapäev, 21. juuni 2007

Lollikese müsteerium

Kes meist ei teaks Lollikest võlumuinasjuttudest...

Jungi tõlgendus sellele sümbolile räägib inimesest, kellel see funktsioon, mis ühiskonnas valdav (nt mõtlemine), on nö alaarenenud, mistap Lollikest läheb vaja kriisiolukorras, mil avitab mingi teine funktsioon (nt intuitsioon). Seal Vanemate Vendade tarkus enam ei aita.

Ma pakuks põnevama tõlgenduse: Lollike on inimene, kes pidevalt liigub enese piiridele, komistades, kukkudes heatihti "normaalsega" harjunud ühiskonna silmis. Sest kunagi ei tea, mis "vaim" talle peale tuleb. Nt "üles puhutud Mina" - veidrus, maniakaalsus, kohatus jms - võiks Lollikese puhul olla tavanähtus. Seda muidugi ajutiselt. Sest riskiga kaasub alati ka võit - uued avarused psüühikas. Just seetõttu saab Lollikesest kunagi Kuningas - tippavar Tervik, kes liigub vabalt seal, kuhu enamus kiigatagi ei söenda. Just seeläbi mõjub Kuningas nii "enesliku", "endastmõistetevana".

Õigupoolest on Lollike vaid arhetüübi rahuarmastav pool - puhas, süütu, lapsemeelne, siiras ja just sellega läbistav ja piirile viiv hingeolend. Dostojevski Idioot.

Raevukas pool on Lohe - maniakk. Hitler. Stalin. Maniakist ei saagi Kuningat - vaid Türann, hirmuvalitseja (Kuningas = armuvalitseja).

Kuningapoeg - Mina-teadlikkus - tapab Lohe, stiihilise, arhailise, tungidest kantud alateadvuse, Raevuka Jumaluse; ja Lollikegi - Rahuarmastav Jumalus inimnahas - saab Kuningaks.

Hoidkem Lollikesi - nemad on maa sool, meie tulevased Kuningad.

Sestap polegi ükski prohvet kuulus omal maal - sest kõik nad peavad läbima Lollikese staadiumi. Enne tuleb murda müürid, alles seejärel saab Lossis hakata end tundma vabalt ja õnnelikult. Lollikese Tee - see on kiireim tee tõelisele õnnele.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tõsi ta on, et mis Targana kinnitatud ja kinni pitseeritud - see kivistubki säärasena ja peagi peab Lollikese Näoga Tarkus tema Teelt Tõstma...et kogu areng ei pilastuks...
Aga kes ikka julgeks olla Lollikese Näoga Tarkuse Kehastus...?

Peeter Liiv ütles ...

Ma vist julgeks küll - mõeldes enese "reputatsioonile"...Mõnikord häirib hirmsasti (on piinlik), kuid ajapikku olen hakanud aru saama, et see on hind, mid tuleb maksta.

Lollikesega on see huvitav asi, et mõnes olukorras ja mõne asja kohta võib ta väljendada "üllatavalt tarku asju". Temagi siis justkui ühendaks vastuolusid ja kunagi ei tea, tuleb sealt toorest või küpsemat vaimutoitu. Kui Mina käib üle, siis viimast, kui mitte (enamasti kiirustamise tõttu), siis esimest.

Anonüümne ütles ...

Eesti oludes on ometi koht, kus lollikesed on aktsepteeritud - see on Tartu.

Anonüümne ütles ...

Ilona,kas võiksid täpsemalt piiritleda?
Tartus, kus alleedel praegu hullab ja hullutab vanade pärnade lõhnapõõris!