ja nad jooksevad teile tormi. Lubage neile verd, seksuaalsust kogu selle peadpööritavas mitmekülgsuses ja täielikku unustust, eriti aga Surma vaatemängu - ja nad on teie innukad järgijad.
Lubage neile Maailm - ja nad haaravad sellest jäägitult.
Lubage neile võimu ja nad tajuvad erutavat väljakutset.
Seda kõike pakkus Saatan kõrbes Jeesusele.
Ent lubage neile Jumalat ja nad on nõutud, nagu keegi, kes on kõrvale juhitud Teelt.
Sest deemonid ja inglid juba elavadki neis oma täit elu.
Sestap jättiski Taevas Jeesuse Viimsel Hetkel maha: Jumal tahtis olla Maailmas, olla Maailm ja Maailmana.
Ärge minge laserkiirega läbistama miraaže, milles Looja mängleb iseendaga tuhandel kujul. Olgem pigem kaasaloojad, lisades Olemisele hoogu - mitte kustutades seda Olematusse. Kui tahate olla koos kõigiga - lisage hoogu sellele, mis niigi on, eriti aga sellele, mis just tahab sündida. Unustage Olematus kui Jumala Painajalik Uni, millest Ta on ärganud - ja kütke Teda endas veelgi üles. Las Tema kirg kasvab, las Tema kogemus põrkub tagasi oma põhjatuse kuristiku servalt - et seejärel end sinna vastupandamatust soovist kukutada.
Te kardate kurja? Ärge kartke, sest siis kardate ka head. Maitske nii seda kui teist - kuid maitske kasvavas mõjus. Sest kui maitsete sügavamat kurjust, pakutakse teile kohe ka sügavamat armastust. Ja kui maitsete sügavamat armastust, antakse teile sealsamas kogeda ka sügavamat kurjust endas.
Toitke mõlema hundi alatuüllast aplust - ja Teie hing joobub.
Aga kui kohtate pühakut, kes levitab Taevast, ajage teda mööda tänavat vitsaga taga. Ärge kannatage Olematust, sest selles on salakaval surm. Seepärast öeldaksegi: kui kohtad oma teel Buddhat - tapa ta! Kui kohtad Jeesust - löö Ta risti! Ta on äärmus, Kuristiku äärel - kes karjub tagasikiskumise järele Olemisse. Päästa Ta! Sest ühes Temaga päästad ka ennast. Päästes Päästja taastad tasakaalu. Ja saad suunduda järgmistesse taevastesse ja põrgutesse, mida Looja me jaoks loob ülimas helduses ja külluses - tänutäheks.
Sellega pälvid Sa tema tänu, et Sa ei põlga ära Tema poolt loodut, vaid tõded koos Temaga: "Hästi tehtud?" Sest alles nüüd saad alustada Mängu, pakkudes Eevale õuna Olemise puust.
Ärgem igatsegem tagasi Taevasse, kui Taeva Isand ise igatseb tagasi maailma - taastulles.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
11 kommentaari:
Sestap jättiski Taevas Jeesuse Viimsel Hetkel maha...
17 aastat on Suure Reede viimne tund mind täitnud kartuse ja värinaga, nagu ilmselt tuhandeid, kes ikka ja taas on teadmas, et kriitilisel, kõige valusamal hetkel pead vaatama, kuis ise hakkama saad, mahajäetuses ustav olema...
ja nii on piir vastas- 1, 2, 3... 30 aastat vbl kogu elu;
ok, sa oled nõus olema fännklaabis, aktsepteerima kohalikku kultuurikonteksti ja üldhumanistlikke aktseptaablusi, kuid sa keeldud minemast edasi, sest kõige kriitilisemal hetkel oled sa üksi ja pead siiski ustav olema nagu tema oli
no ei, see ei kutsu, teps mitte
ja siis äkki, pärast 17 aastat, on lõpuks juhus rekollektsioonil rääkida preestrile, kuidas sa alati nõrked Suure Reede peale mõeldes ja et sa ei suuda ilmangi sellist mahajätmist aktsepteerida...
ja siis ta ütleb lahkelt ja isalikult, et oi, see pole üldse nõnda, Jeesus lihtsalt viitab ps 22 tõotusele, et nüüdsest on see täide viidud:
25Sest ta ei pannud halvaks
ega põlanud viletsa häda
ega varjanud oma palet tema eest,
vaid kuulis, kui ta kisendas tema poole.
26Sinu kohta käib mu kiituslaul
suures koguduses,
ma tasun oma tõotused nende ees,
kes teda kardavad.
27Vaesed saavad süüa
ning saavad kõhud täis;
Issandat kiidavad, kes teda otsivad.
Teie südamed elagu igavesti!
28Kõik maailma ääred tuletavad teda meelde
ja pöörduvad tagasi Issanda juurde;
ja sinu ette kummardavad kõik rahvaste suguvõsad.
29Sest Issanda päralt on kuninglik võim
ja ta valitseb rahvaid.
30Kõik ilmamaa võimsad
kummardagu tema ette;
tema ette vajugu põlvili kõik,
kes lähevad alla põrmu
ja kelle hinge ta ei jäta ellu.
31Tulevane sugu teenib teda,
Issandast jutustatakse tulevasele põlvele.
32Nad tulevad ja kuulutavad tema õigust,
vastsündivale rahvale jutustades,
et tema on seda teinud.
ühtäkki saab kõik auliseks ja lihtsaks
siit lubatud miljoni juurde tagasi tulles, julgen karta, paljuke neid on, kes vaevata miljooni vastu võtavad; ikka ise peab kangesti osav olema, vaeva nägema, nojahh, vähemalt trikitama, vähemalt loteriipileti ostma... sest tasuta lõunaid ju ei ole ja see, kes midagi muidu jagab, olgu või raha või muud maiust, see on kahtlane
jah tõesti, teda tuleb vitsaga taga ajada ja risti lüüa, sest nagunii on ta pakkumises mingi konks
Sest mis on vaim üldises tähenduses, sellest me saame järeldada vaimu inimesele antud võimete piirides. Vaim on väljaspool loodud maailma, pole piiritletud rajatud seaduste poolt ja seega ilmneb vaimne seadustele allutatud maailmas otsekui teistmoodi võimalus, lahendus uue ja huvitava nurga alt. Vaim üldises tähenduses on kogetav läbi elu, on kui elu keskmes, on elu ise. Vaimu kutset elule saab kirjeldada läbi romantiku pilgu loodusele, mis kihiseb kaunist ja mitmekesisest ja kutsub realiseerima oma võimalusi esmaste kevadiste tunnete kaudu. Seal on palju enam muidugi nagu ka elu sisaldab palju rohkem.
Romantiliselt vaadeldes kutsub vaim realiseerima oma võimalusi, kutsub olema täiuses, täitma maailma mitmekülgsusega. Mis vaimust on sündinud on vaim. Neid inimesi juhivad karjainstintide kõrval üha enam eripalgelisus, huvi maailma asjade vastu, hoolimine kellestki/millestki. Neid tunneb ära. Nad paistavad oma eripära tõttu kuidagi eriliselt silma. Võib-olla ka kuna nendes on vähem ükskõiksust, nad ei võta elus toimuvat kuidagi suvaliselt. See on see vaimus ärganuks olemine. Mingi asi kumab inimeses läbi.
Paljudel oleks vaja tulla tagasi ellu. Kus on nende jaoks reaalsed tunded, reaalne iseendaks olemine, oma võimete kasutamine. Nagu kadunud poeg pöördus isakoju. Sel teekonnal hakkab inimese maailma tagasi tulema tema jaoks arusaadav, kütkestav ja huvitav. Niikaua kuni süüakse sigadega, on raske vastu võtta või leida paremat toitu, peakatet jpm.
Oleks kahju kui üks koht selles tõelises elus jääb täitmata.
Miks jätab Projektsioon meid maha? Kuhu ta kaob?
Ja milleks?
Et leiduda iseendana? Jumal Taevas peab surema (meid "maha jätma" - aga Ta ehk ei jäta maha, vaid sureb), et Jumal meiena/meis ilmutuks?
Venemaal pühamees nimega Vissarion peab end tõsimeeli Jeesuseks. "Ajalooliseks Jeeuseks". Tal on Sajaanides maailma suurimaid kommuune.
On see diagnoos vene rahvale - kes alati olnud psühhoosi- ja inflatsioonialdis (vene leidurid-teadlased alati maailma teaduse esirinnas)?
Ustav kellele? Millele?
Lootusele? Usule? Sest teadmisele ustavolek ei vaja ju pingutust.
Ma ei pea pingutama, et uskuda gravitatsiooni, kui mulle päevas sadu õunu pähe potsatab? Või kui adun igas hetkes ilma igaikupalet otsekui Suurt Sfinksi?
Kuis saab tekkida ahastust, kui vaimustus on nii täieline, toetatud kõigist Neljast Tuulekaarest minus? Kui keskne mägi kõrgub vähemalt Taevani?
Mis jutt see olgu!
Mis võiks olla veel suurem "päästetus" kui jõudmine kaemusliku teadmise, Logose kõikumatule kaljule Mythose alles sogastest keeristest...?
Kui oled oimanud Kristallmäge, ei pajata Su suu enam Habemikust.
See vaimulugu on väga õdus. Ega Sa osundand nt Uku Masingut vms? Endale anti?
Vaimuloos on viimase aja ilmutused. Me oleme kui realiseerimatu ühiskond, milles kõik teineteist välistav on diktatuuri ajal esile kerkinud, soodustades vaid üksikute karjääri ja võimalusi (isegi üks sarnane uuring on avaldatud diktatuuride mõjust ühiskonnale). Ideoloogid rajasid vaimse teadmisele vaid ühe rahva kultuuri ja haridussüsteemi. Sedagi kuuleka keskklassi jaoks.
Vaim kutsub uuesti olema, täitma maailma oma eripäraga, mis on siit jupp aega tagasi kaduma läinud. Siin ei ole "elu ja kõike ülirohkesti" ja see tahaks tagasi tulla.
Muuseas, vaim annab korraga mitmele. Või on tegu intensiivse kogemusega, mis kandub sarnaselt mõtlevatele inimestele kohe üle? Igal juhul peab küsima, mida üks või teine asi tegelikult tähendab ja niipalju kui me aru saame, niipalju me kogeme.
Nautisin seda kaunist vastust täiega... Ma vist üldse langen liig hõlpsalt Ilu kütkesse. Eriti lummab Tõe ilu - nagu see kellestki parajasti välja voolab. Nagu ojavulin või kõrisev linnulaul (punarind ehavalguses noore männi tipus)...
Lähtepunkt vaimust üldises mõttes on võetud ühelt mitte meie filosoofilt. Teisiti ei oskaks vaimsele dimensioonile läheneda. Edasi saab hakata midagi juba järeldama, mis läheb huvitavalt paljude asjadega kokku. Ka intuitsiooniga.
Tolle pajatab reedest kui kannatuse võrdpildist - ainult läbi kannatuse kogeb ego kirgastust. Jeesus näitas ette äärmuslikult, kuidas see käib. Kusjuures muidugi on üllas kannatada teiste, mitte omaenda apsakate pärast. Sestap rõhk ka Jeesuse patutusel, Ohvritalle veatusel (Jumalale anti ikka parim).
Üllas Tõde: Elu on kannatus - kuni elame, seni kannatame. Nii on ego vallas. Ise vallas osutub kannatus lihtsalt kogemuseks, seikluseks, osaks Mängu Ilust.
kummaline kogemus on vabalt juttu veeretada, liikudes ühest paradigmast sujuvalt teise
kommunikatsiooniambitsiooni eirates
tekib kummaline mõistmine
nagu jasmiinilõhnaline tuulepuhang lükkaks kardinad lendu
Postita kommentaar