laupäev, 9. juuni 2007

Meie maine šamaanirännak

Me miskipärast arvame, et meie olu siinses "keskilmas" on justkui mittešamanistlik, mittevõrreldav all- ja ülailmaga. Kuid tegelikult vahet pole. Nii siin kui seal juhtub kohutavalt hirmsaid ja jube kauneid asju. Nii siin kui seal me ei valitse mängu. Kui me just kuskil ennast hirmsasti ära ei kindlusta, takerdudes olemasoleva külge, on homne täiesti teadmatu.

Üht vist tuleks aduda: see siin on ebatäiuse, korratuse,poolikuse jne maailm - ja sellisena tulebki seda võtta. Kogu Olemine on selline, kahest poolikust koosnev, mis omakeskis igavesti ära sobituda püüavad - muidu meid polekski olemas. Vaat kordaminek on selles segaduses "ainult armust" - mis peaks pälvima meie sügavat tänu. See on nö antud pealekauba võimalusele Olemas üldse ollagi.

Teiseks: mis juhtub "allilmas", kui meil õnnestub siirduda sealsele rännakule? Maastikud on äärmiselt võõrad. Olendid, kes ilmuvad, ettearvamatud. Suur oht eksida. Suur oht kohata mõnd Olendit, kes sind vale käitumise korral lihtsalt "nahka pistab".

Kas siin on miskit teisiti? Loomulikult mitte. Nii kui leiame siin mõne sõbra, sõbratari, venna, õe vms "abivaimu", oleme koos tõelise õnnega. Me tunneme seda aegruumi siin alles niisama vähe kui algaja šamaan "allilma". Tõsi, on "vanu kalu", kes justkui tunnevad end otsekui vees - kuid seegi võib olla näiline. Igatahes on siingi Tohutuid Olendeid (nt tohutut võimu või rikkust omavaid).

Me oleme unes. Ja me ei tohi sellest ka täielikult ärgata - sest siis on oht Olemisest "välja kukkuda". Nagu juhtus Buddhaga.

Aga seda me ju ei taha?

7 kommentaari:

Unknown ütles ...

kordaminek on selles segaduses "ainult armust" - mis peaks pälvima meie sügavat tänu.

Jah tõesti, see sõnastus on nii kohane.
Nii imeline on kogeda, et "ainult armust" kogemisest on veel edasiminekut.
Kas oleks võinud seda varem loota,
uskuda või tahta?!

Huvitav on see, kuis usutunnistuses on maakeeli kaks erinevat versiooni
"pühade osadus" ja "pühakute osadus".

Või see, kuis hingedeajal koged sundi süüa ja juua, et alles läikonnas olev hing saaks osa sinu ja siinsega... ja vast ehk mingit jõudu edasi minna...

... "allilmas", kui meil õnnestub siirduda sealsele rännakule? Maastikud on äärmiselt võõrad. Olendid, kes ilmuvad, ettearvamatud. Suur oht eksida.

Olen ikka mõelnud, et kui ma tavameeltega tajutavas maailmas nii abitu ja eklektiline olen, kuis siis võin kippuda siit veel kaugemale...

Kas siin on miskit teisiti? Loomulikult mitte. Nii kui leiame siin mõne sõbra, sõbratari, venna, õe vms "abivaimu", oleme koos tõelise õnnega.


Jah, kui väga ma vajame teelisi.


Me tunneme seda aegruumi siin alles niisama vähe kui algaja šamaan "allilma". Tõsi, on "vanu kalu", kes justkui tunnevad end otsekui vees - kuid seegi võib olla näiline.

Ilmsel mitte näiline, vaid lihtsalt mitte kõikehõlmav.

... siis on oht Olemisest "välja kukkuda". Nagu juhtus Buddhaga.

Aga seda me ju ei taha?


Jah, ma ei taha istuda üksinda jõe kaldal.

Ma tahan elada ajalikku elu täiel rinnal. Nautida moosi magustust, justkui seda poleks ja ometi täie maitseelamusega.

Peeter Liiv ütles ...

Kui mahe tuulepuhang Poeesia võluvatelt väljadelt...

Ent miks "abitu ja eklektiline" tavamaailmas...? On see Su kaemuselu loomuldane korvus?

Unknown ütles ...

tegelikult

enamused tunnid olnud ajast

olen just istunud "üksinda jõe kaldal"

tegelikult

episoodiline aktsioonisolek, enamasti liidrina, ei tee seda olematuks

Peeter Liiv ütles ...

Ka minu "ekstarvertsus" on tahtnud väljenduda läbi liidriksoleku - mis pole mõistagi tahtnud olla püsiv kohustus - ikka on uut peale tulnud, nagu sise-, nõnda ka välisilmas.

Pean tunnistama: Su emanatsioonid mõjuvad nõnda lummavalt, justkui oleks tegu küpse Poeediga (mis mõistagi võib olla ka elupoeesia).

Aga korvus kaemuselu eest on seesama ebaedu või vähemasti püsimatus meelteilmas...

Unknown ütles ...

jajah, kõigel on hind

Peeter Liiv ütles ...

Ilona, millisest liiderlusest pajatad...?

Unknown ütles ...

lühidalt kokkuvõttes on see erinevates valdkondades "kultuurimaja juhataja"-ks olemine olnud

kusjuures tuleb märkida, et mitteformaalse liidrina on oldud viljakam