Loor, milles elame, mähib meid ajapikku metsiku ilu lummusse. Kui märkame seda ilu Looduses või Muusikas, pole veel hullu, aga kui märkame seda Teises Inimeses... Alles siis ehk tunneme, milline õndsus "üksolemises" varjuda võiks. Milline regressioon tagasi lapsepõlve, otse emaüska (ongi see ehk tõeline "Oidipus"), et - sedakorda - justkui orgastiliselt ühineda tollega, kes meid endast kunagi välja paiskas. Kas ei peitu selles sümboolikas midagi otseselt psühhosomaatilist - kuivõrd keha väljendab hingeigatsusi samavõrd kui hing keha igatsusi (nt kui põeme astmat, siis miski meis "matab hinge"; ühtume armatsedes, justkui tahakski igaveseks sinna jääda, kus kunagi olime jne).
Selle metsiku ilu lummuses avastame ka, kui käestlibisev on Elu, kui õrn ja habras, peaaegu olematu on Olemine. Me justkui kaeks terendusi, millest enamus pudeneb peost enne, kui neid maitstagi oleme jõudnud. Need põgusad kokkupuuted kesk igavikku, mida kaeme oma pühast üksindusest, täidetud ikka ja jälle üksolekuga...
Kuni keerleme eraldi, lummus jätkub oma tabamatus valu ja rõõmu ühteheitmises, Elu väljakannatamatus kerguses. Alles kui tuulispask peatub, kaovad piirid ja pinged ja jääb vaid Kogemine, mis juskui sõõmaks igal hetkel Olemise põhjani.
Aga siin ma vist tõttasin oma Muinasjutus endast liiga kaugele ette...?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
On neid, kes äratavad meie sügavamaid igatsusi. Paraku oleme vaid teelised, kes mingil hetkel lähevad oma teed? Iga kord kui koged seesugust kõrvuti minekut, tekib illusioon päralejõudmisest. Ometi on minna ikka veel, ja veel... ja veel.
Ja siis tuleb keegi (keda sa eluaeg tead ja vaikimisi austad) ning ütleb: ole 22 aastat abielus ja siis tule imestama, miks abielunaised (ennast ja meest alandades) meest seltskonnas näägutavad?!
Oo milline jumalik kontrast - mil kukume Taevast Maa peale...
Postita kommentaar