pühapäev, 10. juuni 2007

Sise- ja välisinime

Ma ei usu enam Jungi mõnda mõtet. Jung, viibinud aastaid hullumeelsuse piiril, uskus ja taotles tervikut - ta oli veidike idealist, arvates, et kõik poolused on mõningase vaevaga ühendatavad. See oli tema suur lootus.

Ent Olemine püsib kahel mitte kunagi täienisti kokku saaval poolikul - justkui Koit ja Eha, mida eristab Pime Viirg. Nõnda ka inimliike on maailmas kaks, uskumatult erinevat - nagu on kaks ka uskumatult erinevat sugu. Nimetagem neid nt sise- ja välisinimeseks (Jungil: introvert ja ekstravert). Jung väidab, et loomulik on nende tasakaal igaühes. Aga ma ei näe kuskil selliseid "liha ja kala"-inimesi, see oleks kui kakskeelsus, millest kumbagi ei oska tõeliselt.

Me maast madalast keskendume eeskätt kuhu? - ja see määrabki meie tüübi. Ei saa teenida kaht jumalat korraga ega istuda kahel toolil ühtaegu. Süvimas suundume kas sisse või välja - Katedraali või Hüpermarketisse (Panka), saades meistriks selles. Kui taotlen rikkust ja võimu kogu hingest, siis saan ka selle - aga kaotan rikkuse ja võimu enese "sees". Sest iga asi kasvab ja õitseb vaid harjutledes, pühendudes. Mida ei kasuta, käib alla, kängub ja "kukub otsast ära". On ainult erandid, mis kinnitavad reeglit. Nt Lennart Meri - sakraalkuningas (sh Hall Kardinal) ühes isikus. Küllap väheseid introvertseid tipp-poliitikuid kaasaja maailmas.

Välisinimene ei saa olla seesmiselt sügav - nagu siseinimene ei saa olla väliselt edukas. Kui seesmine rikkus tagaks enesest välise rikkuse ja väline vaesus seesmise vaesuse - aga elus näeme küll vastupidist. Isegi Jeesus näikse pajatavat teistpidist oma elule, nõutades otsima esteks siseriiki, et seejärel saada kõike välist. See väline oli teatavasti Rist - seesmiselt tõusis Ta Isa Paremale Käele. Asi ka selles, et Seesmuse leidnu ei vajagi enam "kõike muud (pealekauba)" - tal kaob kihkki selle järele. Ta ei tahagi enam istuda teisel toolil, piirdudes kõige algelisemaga.

Nood kaks inimliiki on pikk ja põnev teema, kutsudes parandama Jungi sügavat eksitust.

Kumb oled Sina? Arvesta ka, et siseinimesi on ehk vaevu kümnendik kõigist.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

mnjah... hetkel tundub oma elu kulgemist vaadeldes, et Jungil võib õigus olla - mida sügavamale sissepoole rändan, seda eredamaks muutub ka välisilm. Ka marketite suunal. Kuigi tahtlikult ei pinguta mitte selle nimel, et kaht poolust ühendada. Kõigepealt on Sees ja siis on Väljas...

Unknown ütles ...

ei ole dualismi ja bipolaarsuste jünger,
enam mitte, a vbl üldse mitte.

ok, alati on mingeid perioode kui yx poolus aktiveerub enam, kuid pikas plaanis ei saa kuhugi kuulutud. ehkki formaalselt, emotsionaalselt, sotsiaalselt, spiritualselt on selgepiiriline määratlemine võimalik -
soe ja väga südamlik, ühtekuuluvust ja turvalisust andev.

ühesõnaga kalduvus elada konventsionaalset elu - peab ju elukorraldus olema selline, et "mitte olla tülinaks väiksemale vennale" - niivõrd, kuivõrd see vähegi õnnestub.

kui selle taustal vaatan armsaid inimesi,
kes ajavad taga "deep"-i, yxkõik kas intellektuaalset või esteetilist;
või järgmisi vaimseid tasandeid;
või eksides eskapismi-
taas armudes, (töö)narkomaanitsedes ja/või pappi kokku ajades, olles ometi samas üksildased ja juues õhtuga lahedasti 8 õlut, siis tundub kaunis kuritegelik ajaliku lihtsa elu alavääristamine.

nojahh,
armumise seisund on ju eriline!
iseenesest on see suurepärane,
eriti kui see transformeerub,
laienedes ühelt kindlalt isikult edasi, nagu kevadine päike paistab pööninguurgastesse katuses olevast naelaaugust...

Peeter Liiv ütles ...

Ka mulle muutub EREDAMAKS välisilm, seda küll - kuid kas ka "edukamaks"...? Aga nagu öeldud, mida selgemini tunnetan enese "liiki" (noist kahest), seda olematumaks muutub vajadus välisilmas millegi nimel pingutada - sealsed tegevused muutuvad loomuldaseks, eneslikuks, rõõmu ja rahuldustpakkuvaks. Ehk ongi sünkroonsus, wu wei "rahunenud introverdi" loomulik olek - ehkki kindlasti töötab see võimsalt ka paljude ekstravertide edukuses.

Mis mind täna huvitab, on E ja I loomuldane sümbioos, kus kumbki annab oma.

Peeter Liiv ütles ...

Ilona,

Sinu "kontorikannatused" on särav tõendus I tüübist kui sellisest. Mu elus on olnud samati - ühel hetkel "on asjast kõrini", "lämbumiseni" (ehkki mõnes ametis olin ehk üks edukamaid, "ekstravertsemaid") - sisemine jõud lihtsalt paiskab mujale.

Anonüümne ütles ...

Olen kogenud huvitavat asjaolu.
Iga kord, kui jälle istume ja avastame koos kellegi sünnikaardi lugu, avaneb mulle erakordseid arusaamu lihtsatest asjadest.
Inimene, kellega kohtun justkui toob hinnalise kingituse, mida meil on siis õnn koos avada ja selle Saatuse ja kehastumise ja introvertsi ja ekstrovertsi koha avas mulle huvitava arusaama näol, mõni aeg tagasi väga eredal moel üks daam, kelle kaardi peal koos seiklesime.
Ja see tuli nii.
Kehastumisel saab olend korraga kahes suunas toimivaks, sest struktuuril on võime energiaid koondada ja seetõttu algab paratamatult iga kehastunu koondav Teekond oma sügavama olemuse leidmiseks, oma kehastumise struktuurist mõjutatuna - Hingerännak, mida just Keha võimaldab.
Ja samas saab alguse ka avardumine - Kehaline/Mõistuslik/Materiaalne rännak.
Mida samuti just keha võimaldab, sest just tema annab meile eraldatud vormi, mis võimaldab millegi suhtes liikuda ja kogeda sündmusi - sündimine nende hulgas ja esimene Hingetõmme samuti:)
Nii ongi paradoksaalne juba meie esimene samm saades inimeseks.
Me oleme teel leidma oma terviklikkust asudes teele lõhestumise suunas...:)))
Ehk vast see on ka põhjuseks, miks müütides terviklikkuse leidmise ja nn. "noatera kogemuse" märguandjaks on sageli Kahenäolised Jumalused meie unenägudes ja ka paraku sageli ka elukogemustes;).
Siit selgis ka see asjaolu, miks inimesed jagunevad ekstrovertideks ja introvertideks - kogu saladus on tähelepanu pööramises!
Kas struktuuri põhjustatud koondavale mõjule eelkõige - siis hingeotsingule jättes struktuuri väljapoole liikumist võimaldava mõju sekundaarseks või vastupidi - valides tähelepanu esmaseks prioriteediks struktuuri väljendumist võimaldava mõju ja jättes koondava poole nö. kõrvalmõjuna "loori alla".
Samas on mõlemad mõjud alati olemas...ja kus on Su tähelepanu, seal on Su jõud ja looming. Eks seda tähelepanu eelistatud suundumust pöörab tõepoolest sageli alles Surm ise...
Kuid eks ole nii ju hingamisegagi - iga sissehingaja peab ikka ükskord ka välja hingama - vähemalt selleks, et jääda ellu;)

Peeter Liiv ütles ...

Kogu saladus on tähelepanu pööramises...

Oli aeg, mil "pöörasin kogu tähelepanu" majandusliku külluse saavutamisele läbi oma uudsete ideede (aga neid jagub I-l ikka) rakendamise. Selgus, et ma ei suuda seda - lähen hajali, tegelen "oma" asjadega, ei näe asjade ja suhete tegelikku seisu jne - ja kõik kukkus - küll mitte järsult, vaid tasapisi - kokku.

Sestpeale pole selles suunas enam ponnistanud, vaid tegutsenud pigem suunas, milles pühendumine loomuldane - ja ses vallas on kõik läinud justkui vaevatult. Tõsi, see pole toonud ei võimu ega rikkust, küll aga kasvatanud mh enesekindlust, "autoriteeti" - ja muidugi orienteerumist "seesmises maailmas". Jah, nüüd on mul ka "ekstravertne" vald, millele olen tõeliselt pühendunud - ja mis pühendab end ka mulle. Aga isegi seda kogen üha sagedamini kuidagi kaemuslikuna ("Ma toon puid ja ma kannan vett..."). See meenutab mulle "oma templi" ehitamist Jungi poolt elu lõpupoolel. Samas on tohutult teravnenud seesmised vastuolud - nii maniakaalne kui depressiivne pool. Pirrud lõkendavad mõlemast otsast üha kuumemini. Elu amplituud on hoopis suurem, mistap "jumaluse kahte nägu" on koos hoida raskem. Ometigi justkui tõmbab mind veelgi suurema pingestatus - surmatungi ja elujanuga piirpind. Ja teisalt - see pole üldsegi raske, pigem kütkestav... Nagu iga Tervik.