Subjektiivne objektiivsus

Kui kuulame inimesi, tajume varem või hiljem nende piire - samastumisi hirmu ja himuga.

See ongi subjektiivsus.

Kuid kui kohtame subjektiivsust, mis on piisavalt objektiivne, tajume kummalist vastuolu. Ühtpidi see riivab meid sügavalt - kuna puudutab ja "paljastab" me piiratust; teistpidi see erutab ja kütkestab meid, kuna puudutab meie Iset, pannes ta kaasa väreleme. Meie Kese ärkab.

Olles nende kahe vahel, kogedes "rahustavat hirmu" või "hirmsat rahu", peame justkui langetama valiku - kuid tavanisti ei suuda me seda. Kuulatav justkui neelab meid endasse, lõhestades meid üha sügavamalt, valusmagusamalt. Oleme lummatud meisterlikkusest, millega keegi justkui avab meie hinge, nii et tahame seda ikka ja jälle. Tahame veel sügavamalt maitsta seda vastuolu ajaliku ja igavese, piiratu ja piiritu vahel, sest tunneme, et selles peitubki elusamus. Kogemuse lõputu süüvimus.

See on rohkem kui Paradiis või Põrgu eraldikogetuna - see "paradiislik põrgu" tõstab, ülendab meid sinnapoole kummatki, aga oma jumalikus kogemisjanus ihkame, et see ei lõppeks eales, ei päädikski Taeva lõpmatus rahus. Tahame tunda end lõhkikistuna üha magusamas pakitsuses.

Upanišaadidki tõdevad, et Jumala olek Olemises (mitte Olematuses) on Olemine-Teadvelolu-Õndsus. Ehk põhjani käristatu lõpmatu teadvelolu lõpmatumagusast rõõm-valust- millest loomuldasa kerkib ja neelab meid endasse õndsus.