Loodus sureb – Inimloodus sünnib

Kumb on imelisem – Loodus või Inimloodus? Võimalik, et viimane, kuivõrd ta on evolutsiooniliselt hilisem. Loomulikult ei pea ma seeall silmas armunute-armastajate suhteid, mis alati loomuldaselt juhtunud Teisel Kaldal.

Ei – ma pean silmas seda, mida vist Armen Tõugu nimetanud sünergiarühmadeks.
Samas täiesti usun, et 90% meist ühtuks Jean-Paul Sartre`iga: „Põrgu – see on teised inimesed!”

Et oimata Inimlooduse ennenägematut olu, vajaneks ehk eeldada järgmist:

1) Oma enesekesksuse läbinägemine ja selle muutmine funktsionaalseks, tõeliselt tõhusaks (seejuures ei mingit muutumist „heaks inimeseks”!). See eeldab mh loomuldase „kurjuse” äratundmist endas. Asi selles, et seda sügavamalt tunneme endas ära ka tõelist armastust. Ülim armastaja kannab endas alati ka ülima kurjuse seemet (millesse libastumist kujutabki Lugu Lutsiferist).

2) Isikliku elumüüdi tuumuskumused, mis põhinevad inimkultuuri tippesindajate piiritul vabadusekogemusel. Vabadusekogemuse ainsaks tõeliseks eelduseks on piiritult avarduv teadvelolu. Ainult piiritult avarduv teadvelolu juhib meid piiritu, tingimusetu rõõmu sisse – alles pärast mida saame kogeda piiritut rahu.

Mis meid selles takistab?

Armen ütleks selle kohta küllap, et võimetus mõelda omaenda mõtteid, tunda omaenda tundeid ja tahta omaenda unikaalset, varemkujuteldamatut tulevikku. Omaenese mõtete, tunnete ja tahte leidmine ongi „eneseleidmine”, „mina ise”.

Kuidas neid leida ja mis on nende tunnus?

Neid leiab küllap piisavalt sügavas janus, „kriisis", ja nende tunnuseks on energia võimas juurdevool. Nad on kirglikud, ehedad ja vaimustavad. Kusjuures pole juttugi enam sellest, on nad „head” või „kurjad”.

3) Võime näha tervikut: igaühe täiust ja armetust ühtaegu: ka kõige hiilgavam pühak on milleski kõige haletsusväärsem patune - ainult siis on meie suhe loomulik ja inimlik. Nõnda on imetlus ja kaastunne alati koos. Olemise juurde kuuluv „tragöödia” muudab pühimagi elu komöödiaks, eriti kui seda võetakse surmtõsiselt (ükskõik kas „valgustunu” enda või tema jüngrite poolt). Või kas ei ärata meis siis kaastunnet Jeesus, kes kunagi ei naera, ei tantsi ega armatse? Kel kunagi pole olnud lapsi?

4) Totaalne tundlikkus iga pisimagi hingeliigutuse suhtes endas ja teises – mis ongi „selgeltnägelikkus”.

Kui meis on Need Neli, ilmneb igaühes midagi „orgastilist”, so on „kõrgeimale võimalikule võnkele” ainuomast.

Ja siis me mitte kunagi enam ei vaheta Inimloodust Looduse vastu. Meil pole vaja muretseda selle pärast, et „Loodus sureb”, vaid rõõmutseda sellest, et „inimloodus sünnib”. Üks kui teine viib meid üha sügavamasse pöördesse, ilma et kaotaksime teadvust.