esmaspäev, 9. juuli 2007

Südasuises unenägemises

Vahepeal vaatab igaüks oma unenägu, olles „kuskil ära”. Nii et hetkel, mil kerkid pinnale oma unepildiraamatust ja vaatad ringi, tundub, et kedagi muud polegi – ainult sina üksi selles sumedas maailmas, kus vaevutabatav tuuleõhk kiigutab õrnalt südasuviseid õisi. Ent ses üksinduses on midagi püha – mingi nimetu tõotus või aimdus või teadmine, et kuigi sa tahad kogeda kõikvõimalikku ja see pole võimalik kohe, on see ometigi tulemas.

Märkad lähemaid ja kaugemaid mõistatusi, keda oma unedes nii harjumuslikult ”inimesteks” nimetad, liikumas sujuvalt sinust mööda, palgeil Suure Sfinksi ajatu mõistatus.

On suur vahe, kas kohtud nendega unes või ilmsi – ehk siis unes, millest Sa veel kunagi pole ärganud. Esimesel juhul on nende energia peenemalt, jõulisemalt tajutav, nad justkui kattuksid sinuga, nende soojus, nende saladus on sulle ligemal, nii et aistid selle sulnist magusust.

Ja on suur vahe, kas kohtud nendega muidu või mõnel riitusel, kus ojad korraga vulinal voolavad, taustaks eriliselt seatud rütmid või helid otsekui võtmed – vahel ka Sõnad, mis tungivad läbi liha ja luu ja keedavad sinus nõiasuppi, mille väest veel pikka aega takkajärgi toibud.

Sest Sa ei kannata korraga liiga paljut, ehkki ihkaksid.

Samas tead, et ükski sedasorti asi ei käi otse, vaid kaardu, sattudes mõnda pöörisesse, mis sind endasse imeb, mõnikord unustuseni. Siis oledki sügavas, unenägudeta unes. Ilmsesti sa ei näe seal midagi, mida mäletada mõne tundemeelega (sest seda polnud), küll aga koged, et sinus on toimetatud asju, mis justkui nihutanud sind Suure Pildi suhtes järgmisse ruumipunkti. Võimalik, et nüüd on Su mõtted lennukamad, tunded joobuvamad, teod tõhusamad. Võib-olla saadab Sind nüüd mõnes asjas ootamatu edu või kingitakse sulle mõni elu süvim kogemus, mis juhib sind surmaski…

Aga üle kõige selle lasub Taeva sumedus – kord lugematuis tähis, kord küllani päiksevalgust, tuul puhumas, kust tahab, lennutades pilvi ja linde…Kui näed lindu lendamas kuskilt kuhugi, mitte alati aimates seda koheselt kui Märki, kumab sellegi tagant ometigi vastu tähisse peidetud tähendus.

Nii palju jõgesid voolab pilvitu, kirka avaruse all. Neid tulvab lainetena kõigist kaartest, tuues kaasa tohutut rõõmu või kurbust. Või rahu. Või igatsust. See teebki sind sõnatuks, nii et suudad veel vaid sumiseda mingit seosetut suva, Kaost kui osakest suuremast Korrast, mida sa veel ei tunne. Selles pole suunda, kõik on kummaliselt keerdus, tunned vaid, et see kisub kaasa, ehkki mõistus ei võta enam ammu miskitki… Ja kas peakski?

Kui igaüks räägib korraga „keeltes” ja ometigi tõmmatakse rääkijad kaasa…? Ei, see pole mõni võõras keel ega ka pudikeel mitte. See on justkui suur selgus ja uus unenägu ühteaegu, milles pole midagi käegakatsutavat, kuid kus just seoste määramatus annab ehmatav-kütkestavat avardumust. Nii et miskistpeale tunned end tuule endana – mis armastab oma tippudel minna sedavõrd pöördesse, et pillutab laiali kõik oma teelt. Näed langemas eneses torne ja müüre, nii et korraga polegi enam toetuspunkti – ainult lend, selle keskel tohutu vaikus kontrastina ümberringi toimuvaga.

Selles vaikuses tajud kõikide toimuste juuri, siin on nende sünnitusmaja, kõige läte. Ja sul on tunne, justkui oleksid astunud sammukese lähemale Sünnitajale Endale. Ei, sa pole Tema, aga tajud olevat Talle nii ligi, et iga su sõna, sõnatud sosinalgi, jõuab Temani hämmastava hooga – nii et ta ei saa jätta seda sünnitamata. Justkui Sina oleks seemendaja ja Tema - üsk, mis viljastub ja sünnitab lapse.

Aga sa ei malda lõputult viibida selles süles, vaid tahad sündida tagasi sinna, kus kõik tiirleb tormilises tantsus. Oled uuesti valmis kogema mis tahes kirge või iha ja maksma sellest kõrgegi valu hinna. Oled valmis tegema kurjagi – et sügavamalt ära tunda head. Oled valmis end kaotama – et uuesti leida. Oled valmis kõige hullemaks, ja kõige paremaks – kas see pole siis pöörane!

Oled valmis olema pöördes, või siis „ära keeranud” – mitte enam „keravälgu tuum”. Oled valmis sööstma unustusse – ja Sul on vaid kaks valikut, mida valid vaheldumisi – nõrkemiseni, surmanigi.

Aga see kõik sünnib selle ajatu kesksuvepäeva sumedal taustal.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

tule(d) kui leebe tuul

Unknown ütles ...

kui hea on käia seda siin aegajalt lugemas

eriti kui oled lausargiseks muutunud-muutumas või jalgu trampinud: tahan selgust ja lihtsat inimlikku õnne...

Anonüümne ütles ...

mõelda vaid, mitu kuud on möödas ja endistviisi on seda teksti siin lugeda imeline