teisipäev, 22. mai 2007

Armastava jõhkruse poole

Ei oska leida hetkel tabavamat oksüümoroni - mille abil üks terve kultuur, terve pedagoogika saavutas hämmastavaid tulemusi. Ma ei pea praegu silmas saientoloogiat, mille psühhoanalüüs võiks ehk küündida sadomasohhismi intensiivsemate vormideni (siis viimseni pinguldatud bipolaaruseni ehk just selleni, mida me Olemisest kogemuslikult tegelikult ihkame), vaid midagi hoopis määratletumat (ikebaanat näiteks).

Ootan (edaspidigi?) armastavalt jõhkraid kommentaare, "koormat, mis on kerge ja iket mis on magus". Seni oleme osanud otsida midagi sellist vaid kehaliselt - kus kaks täiesti erinevat keha ühinevad orgastiliselt, sünnitades Kaks Ühes ehk lahutamatu ja segunematu bipolaarsuse.

Me oleme harjutanud kumbagi eraldi - oma kirikutes armastust ilma jõhkruseta ja oma peldikuseintel jõhkrust ilma armastuseta. Mõlemad on osutunud lombakaks.

Ma nimelt olen asendanud "nõudlikkuse" "jõhkrusega". Jeesuski on mõjusaim ehedalt jõhkrana, needes "rästikute sugu" või pekstes segi kapitalimaailma algrakukest Saalomoni templi eeskojas. Ja kas ei meenuta VT JHVH-gi Bodhidharmat või Hui Nengi (Hakuini?)

Selles ongi Saladus: kuidas hoida Kaksikuid koos, sest ainult nii saab teha s---st kulda. Selline on alkeemia üdi, tema Jumalik (Müstiline) Abielu.

Kes alustaks jõuliselt uuel astmel, üllatades ennastki? Kes sekundeeriks maabuda tahtva platoonilise Idee vääriliselt? Sest kuni me siin Vaimset Kaklusklubi ei korralda, jätkub meie mandumine veel kiiremas tempos ja me lähenemise asemel kaugeneme. Paigalpüsi pole võimalik.

Meenutagem, kui muidu ei mõika, kes oli - gnostilistes evangeeliumides - Jeesuse sisim kaaslane? Jah - see oli Maarja Magdaleena - "ega Minagi Sind hukka mõista"...

Oksüümoron ei tähenda kunagi Kurjust ega Headust, vaid midagi hoopis enamat - lunastavat-vabastavat intensiivsust, milles aimdub Ühe Maitset. Milleks pusida asja kallal sada miljonit elu, kui uue käigu saaks sisse lükata kohe...?

Ma saan aru: see eeldab kordumatut sümbolanalüütikat, individuaalsust - kollektiivne banaalsus ei suuda kunagi ühendada Tuld ja Jääd. Häbelikult on seda nimetatud Geeniuseks.

Liiga lihtne, et olla usutav. Sest kardan, et küsimus ei ole enam vaid teel kohatud Buddha tapmises ega kõige ja kõigi ristilöömises iseendaga eesotsas. Küsimus on Uues Teljes, mille ümber ei suuda enam pöörelda ükski Vana Maailma viirastus.

Jätkem nad vähkrema oma haudadesse.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ilus jutt, väga ilus. A kuhu kole jäi?

Unknown ütles ...

väikese tähega tule ja jää ühendamisel
tekib
vesi
tuli kipub kustuma
ja seni
kuni tuld
tuleb auru


mängu ilu

Unknown ütles ...

Ootan (edaspidigi?) armastavalt jõhkraid kommentaare, "koormat, mis on kerge ja iket mis on magus". Seni oleme osanud otsida midagi sellist vaid kehaliselt - kus kaks täiesti erinevat keha ühinevad orgastiliselt, sünnitades Kaks Ühes ehk lahutamatu ja segunematu bipolaarsuse.

Mu arust on kaks keha olemuselt üks. Kehade ühinemine ei ole Kalkedoni vormeli (mis viitab välistavalt 2 erineva olemuse ühtsusele JK-s) parafraasiga verbaliseeritav. Kui,
siis eksitavalt.

Hingeühtsuski on kahe olemuselt sama ühtekuuluvus.

Vahe tuleb alles me individuaalsusest. Ehk sellest, kuis on personaalselt meis see segamatu, jagamatu, muutumatu, lahutamatu seis.

Igas meis on unikaalne jumaliku ja inimliku vahekord. Muus mõttes oleme me ju üks muld kõik.



Kes alustaks jõuliselt uuel astmel, üllatades ennastki? Kes sekundeeriks maabuda tahtva platoonilise Idee vääriliselt? Sest kuni me siin Vaimset Kaklusklubi ei korralda, jätkub meie mandumine veel kiiremas tempos ja me lähenemise asemel kaugeneme. Paigalpüsi pole võimalik.

Platooniline ühtsus-vastasseis on ju kogetav. Nii elustav.