kolmapäev, 16. mai 2007

Interneti armetus

Tänasel Jungi-seminaril kuulsin interneti armetuse põhjustest: mäletamisi 52% teabest saame mitteverbaalselt. Üle 20% saame häälest. Võttes maha veel nipet-näpet, jäi kirjutatud sõnale mäletamisi 7% infost.

Sõbrad - me suhtleme 7%-se tõhususega. See meenutab mulle fakti, justkui kasutaks inimene oma ajust vaid mõnda vähest protsenti.

Seega on minu taotlus leida "introvertne bloggi" täielik utoopia - selliseid "bloggisid" on jalaga segada - vähemasti minul isiklikult - näost-näkku kohtumistel. Või on keegi kunagi kuskil leidnud võrgus midagi enamat (ma ei pea muidugi silmas soft sex`i sulneid seansse)?

Usuhullud juba ammu hoiatasid, et internet on Saatanast - ja nüüd selgub, kurat võtaks, et nende sonimisel on teadus taga!

Kui tahad tülli minna oma parima sõbraga - või mu pärast kas või oma palavalt armastatuga - hakka talle kirjutama võrgus. See on tõeline psühhoanalüüs, milles avaneb kogu Sinu "lapsepõlve" räigus.

Mõistan Hans H. Luige tohutuid lootusi, kui ta rajas Delfi - ja tohutut pettumust, kui see osutus peldikuseinaks.

Kuna meile on antud eriti napp eneseväljendusvõimalus, siis loomulikult väljendame oma isiku meie endi jaoks kõige populaarsemat tahku - persoonat ehk Maski. Kuna aga see sageligi ei õnnestu - paljalt kirjutatuga ei jõua kõike ära varjata -, ilmubki selle tagant Vari.

Delfi anonüümsus loob Varjude Kuningriigi. On kujunenud välja lausa Varju-narkomaania, kui projitseeritakse nii, "kuidas vähegi rauast tuleb". Kummalisel kombel tundub nüüd, tagantjärele, Harri Kingo Delfi hiilgeajast iseäranis õilsana, kuna tema vähemasti ei häbenenud, kes on projektsioonide autor.

Jah, võrguvormide paljusus näitab, kui väga vajame suhtlemist, kuid selle vormi armetus tõmbab kriipsu peale parimatelegi lootustele. On aeg see teadvustada.

Ja paluks mind mitte samastada sellega, mida kirjutan. See tühine osa minust ei saa kuidagi pretendeerida tervikule. Sääsk ei ole elevant.

See siin ei ole suhtlemine.

See siin on unenägu.

Peetrikese unenägu. Ja see võrduks allakirjutanuga vaid juhul, kui tollel puuduks teadlik osa - ego, Mina. Kui ta oleks lihtsalt loom.

10 kommentaari:

Unknown ütles ...

Tänasel Jungi-seminaril kuulsin interneti armetuse põhjustest: mäletamisi 52% teabest saame mitteverbaalselt. Üle 20% saame häälest. Võttes maha veel nipet-näpet, jäi kirjutatud sõnale mäletamisi 7% infost.

Mm

Samu protsente esitati avaliku esinemise koolitusel, kus 7 prossa jäi esitatu verbaalsele osale ja suurima osa võttis visuaalne osa. St kuis sa paistad. Sealt siis lüümikute ja powerpointi suur võidukäik.

On ju keskkondi, kus kommunikatsiooni aluseks on pilt, ja sellele nr-te panemine. Sellest lustist pole ma kunagi aru saanud, kuigi jah, vbl on asi lihtsalt selles, et mul endal puuduvad tehnilised võimalused. Ilmselt jah.


Miskipärast arvan, et võrgus kirjutades on see protsent sõnade jaoks suurem...

Või täidame automaatselt puuduva osa sõnade taha jäävaga, mis meis juba olemas. Igas tekstijupis on ju kord juba kogetu, äratuntu äratusvõimet, uuesti ülevaatmisest võib sünidada ümberstruktureerimisi...

Mõnes enam, mõnes vähem...

Unknown ütles ...

Jah, enneöeldu kinnituseks, internetil on omad eelised.

Öeldud sõna ju lipsab huulilt. Võta sa kinni, mis kommunikatsioonist saab juttu olla särava imidzhi või halli kampsuni nägemise (ok, esprii muidugi teeb oma töö) ajel.

Aga net: vaatad vana teksti, kuid kontekst on vahepeal teisenenud - tekst saab uue elu, ja ennäe - saad hõlpsasti anda tagasisidet oma rännakust... olgu see mis tahes, kuid see mõjub virgestavalt.

Kõigi minatoimetuste sekka.

Juba Platon ütles: "Me peame kõrvale heitma hariduse kontseptsiooni, mille pooldajad tahavad panna õpilase meeltesse teadmisi, mida seal enne polnud..." Platon uskus, et kõik teadmisväärne on juba teada ning hingel tuleb see meelde jätta ja meelde tuletada. Õpetaja roll on olla vaid mälestuste ämmaemandaks."


Viimsel ajal mu meel mässab selle "kordamise" vastu. Kes on tundnud loovust, teab, et loovus on ettearvamatu. Umbes nagu "Püha Vaim" - nagu tuul puhub, kust tahab. Kui me aga "meenutaksime" juba olnut, siis mis on selles loovat? Kas tõesti Looja rahulduks sellise enesekordamisega meis?

Ei - olen surmkindel, et Loojagi liigub oma "teisitiolekus" Tundmatusse. Isegi Temal pole aimu, mis seal ees ootab. Ei mingit enesekordamist - "meenutamist"!? Ainus, mida võime mu meelest tõesti meenutada, on meie lõpmatu potentsiaal - mis on otsekui Looja enne loomist, "Jumal iseeneses". See on tõesti kõikseaeg ükssama. Aga see, mis sealt igakord esile plahvatab, ei mahu mingitessegi senistesse raamidesse. Miskit muud polegi meil meenutada, sest kõik alles tuleb.

Meenutagem siis, et meil pole midagi meenutada...!?


Tekstid on erakordselt lummavad, nagu aknad, mis avanevad erinevatel lugemistel erinevatesse maailmadesse; vbl hoopis prillid, ainult ühel hetkel on prilli +/- su silmale sobivam kui teisel hetkel. Kunagi nägid uduselt, nüüd selgemini... selgemini.

Jah - olen üpris kindel, et Loojagi liigub oma "teisitiolekus" Tundmatusse.

Ingrid ütles ...

See siin ei ole suhtlemine.

Hmm! Milleks siis see kommentaaride lahter avatuks on jäänud?

Anonüümne ütles ...

Kirjutan kõigele siin alla.
Sa jõudsid sellele arusaamisele alles nüüd?
Mina sain sellest juba vähemalt aasta eest aru.

Peeter Liiv ütles ...

Otsija, on rõõm kuulda,. et ma polegi esimene. - et meid, Interneti naelutajaid ja kukutajaid on üha rohkem. Kas tõesti paljud ei tajugi vahet?

Muidugi, me püüame sellesse 7% pressida kolm korda suuremat tervikut - ilmselt mäletades, et kunstiliik nagu kirjandus jääb alla vaid muusikale ja filmile...

Peeter Liiv ütles ...

Ilnona, see tekst tuleb kuidagi tuttav ette. Kas Via`st? Delfist? Mõjub värskelt.

Peeter Liiv ütles ...

Mõneti kadestan Juret. Inimesed, kes internetitsi on sügavalt Varju võimuses, on vahenditult igati armsad ja kommunikaablid.

Aga võibolla ongi internet Kalevipoja Põrgus-käik, seejuures massiline? Üldrahvalik initsiatsioon, puurist väljapäästmine?

Anonüümne ütles ...

Peeter.

Värskelt mõjuv, tuttav ette tulev osa tekstist on ilmselt see osa, mis on kopipasteeritud Sinu enda tekst siitsamast, kargest 16. jaanuarist.

Anonüümne ütles ...

me suhtleme 7%-se tõhususega.

Numbritele pole vaja sellist tähelepanu osutada. Vaatleks näiteks söömist. Mitu tundi päevas pühendab inimene söömisele? Mitte sellele kaua keegi süüa teeb, vaid sellele kui kaua kulutab ta toidu manustamiseks suu kaudu. Jätaks söögilauas seltskondlikele vestlustele kulutatud aja välja ja ... Selgub, et kuidagi ei saa päevas isegi poolt tundi kokku. Seega kulub meil söömisele alla 2% oma elust. Ja ometigi peame selle 2% najal ülejäänu 98% hakkama saama.

Nii on ka selle kirjutatud sõna 7%-ga. See võib näida väiksena, ent olulisem on see, kuidas keegi meist ise seda tähtsustab. See 7% võib täita pikemaks ajaks kogu meie mõttemaailma, ent samas võime selle sootuks kõrvale tõugata.

Numbrid sellisel kujul nagu nad eespool toodud, on hinnang. Aga hinnang on alati subjektiivne. Selliste arvude põhieesmärgiks on meie emotsioonidega mängimine. Kui tunnistada, et kirjutatud sõna osakaal on 7% ja see teadmine lihtsalt teadmisena jätta, ilma et sellega emotsioone kõigutada, siis ei ole see number mingil moel erilisem teistest.

Ja kui tulla pealkirja juurde tagasi, siis internet on palju võimsam inimesi mõjutav vahend kui mitteverbaalselt saadud 52%.

Peeter Liiv ütles ...

No nii. Ja Sa tõestad seda otse oma tegudega - kus on kaugelt rohkem kui 7%. Nagu teistelgi.

Ma täitsa usun, et ta võib saada võimsamaks. Selle nimel ma siin mehkeldangi.

Selleks tuleb liikuda sügavamale objektiivsesse psüühesse.

Eesmärk on uurida Väge.