pühapäev, 20. mai 2007

Lugu või Muinaslugu?

Lugu eelistab üht vastandit teisele, Muinaslugu vaatleb neid kui eluteatri kahte loomuldast poolust, millele alati leidub kolmas - lunastus. Muinaslugu on lunastav, mis füüsisest (nirmana-kaya) ingliilma (sambhoga-kaya) tõstab. Sellepärast ongi ta nii "lummav" - sest ta esitab Tervikut, milles subjekt-objekt ühtaegu Kaks kui Üks on. Seega pole enam ka hirmu, vaid alatasa saabuva lunastuse magus eelaimdus.

Muinasloole lähedane on Isiklik Müüt. Kas see on lihtsalt üks mõistuslik "narratiiv" või ikkagi Lugu, kus tundedki ligi, või siiski juba Muinaslugu, Pühalugu? See näitab evolutsioonitasandit, kui "muinas-", s. o ajatu, igavene, arhetüüpne on meie Isiklik Müüt.Kas see käivitab meie energeetilise ehk õndsuskeha - või vegeteerib vaid "maadligi maailmas". Kas meie elust "on saanud muinaslugu" - või on see kõik jäänud "õnnelikku lapsepõlve"?

Kui Sa ei tunne oma energeetilist keha ega oska veel "avada oma tšakraid", siis alusta nt millestki puht kehalisest - hatha-joogast või autogeensest treeningust. Või kui puudub püsivus, mine mõnesse "Püha Vaimu kogudusse" - ja koge seal. Või lihtsalt vaatle Sulle muljetavaldavaid taro-kaarte. Sest niipea, kui tunned ära "oma keha sulni õndsuse" (amrita, ambroosia), mida tavateadvus kogeb vaid armudes, on alus Sinu Muinaslooks loodud.

Kui ma "elan Muinasjutus", siis see tähendab, et elan oma õndsuskehas. Ja selle Muinasloo võin ma kokku võtta omakorda mõneks "muinaslausungiks" - võluvormeliks, mantraks. See võib olla ka mõne luuletuse või tarkusesalmi vormis - mille omakorda saab lühendada "Ainsaks Nimeks üle kõigi nimede" - Võlusõnaks, paljalt mille lausuminegi vallandab Sinus muinasjututeadvuse ja kannab Puhtale Maale. Puhta Maa koolkonnad Idas on ikka olnud seotud Lunastajaga (nt Buddha Amitabha oma Läänepoolse Paradiisiga) - vastandeid ühendava ja seeläbi vastuolu lunastava sümboliga.

Muidugi - kui oleme langenud ekstravertsi, on meil raske muundada mulda kullaks - alkeemia eeldab introvertsi vilumust. Samas - kui meid vaimustavad objektid, on seegi üks pool Ühe Maitsest, milles "sansaara ongi nirvaana".

6 kommentaari:

Unknown ütles ...

erinevaid bipolaarsusi siit lugedes, meenub mulle enamasti muiste kursusel kuuldud lause, omistatud Eriksonile:

vertikkaallinen ja horisontaallinen
kehitys täyttyy olla tasapainossa

ammu olen võimetu soome keelt pruukima, kuid see lause kõlab soome keeles nii armsasti ja kõnekalt

nagu ka see seletus, mis räägib kehtestavast käitumisest alternetiivina agressiivsuse ja passiivsuse vahel pendeldamisele

eks ole vast igale vastandpaarile olemas kolmas sõna, ja asi ise ei asu bipolaarsusi ühendava mõttelise joone keskel, vaid hoopis sellest joonest eemal, kõrgemal kui soovite, ehkki see kõrgem ja madalam on eksitav, hinnangulise alatooniga pealegi

olen kohe väga rõõmus ja tänulik, et võin siin käia aegajalt lobisemas

see tähendab mulle palju
aitähh

ja muide, jungi lugemine on väga kosutav ja tasakaalustav

piinlik kohe, mis ma kuu tagasi siin tema "olematute" eesti keele tõlgete kohta küsisin

Peeter Liiv ütles ...

Eile just, kuulates KUKUst Merike Kahjut, mõtlesin isegi kehtestava (vägivallatu) käitumise üle alternatiivina sado-masohhismile, maniakaal-depressiivsusele jms-le.

Ka Jung kirjutab sellest, et Kolmas ehk "lunastus" on Kahest kõrgemal, ühendades-lunastades - sümboli vormis - mõlemad.

Mina loen Jungi nüüd vene keeles, kuna eesti keeli "sai otsa".

Eriksoniga seondub Wilber, kes räägib evolutsiooni kahest faasist - transformatsioonist (hüppest, katkestusest) ja translatsioonist - enese laiendavast taastootmisest tasandil, kuhu "hüpati" - otsekui uue maailma läbiuurimisest.

Aga "tugeva ego" korral vist pole "vägivallatus" enam kohane pedagoogika...? Siis tuleb ikka juba kõvasti "pihta anda".

Unknown ütles ...

mm

pedagoogika??

kui üldse mingist õpetamisest rääkida,
siis mina kuulun sellesse sihtgruppi,
kes õpivad aktsioonis -
selline käsitöölise tüüp, noh

või stanislavski tüüpi artist
kui elu näitelavaks pidada

et kohe on vaja läbi elada:
unistada, avastada, lennata,
kukkuda, ahastada, surra,
otsast edasi alata...

seetõttu edeneb iga raamat ka aeglaselt


meistersellõpipoiss

nii et roll on rotatsioonis, vat seesugune õppimine on mu meelest see ihaldatav ja õpetav

nojah, raamatu lugemisest ju ei pääse,
see on ilmne

pealegi mõnus

Unknown ütles ...

sansarast saab nirvaana, kas see ongi alkeemia?

Peeter Liiv ütles ...

Alkeemia on see, kui sansaara osutub nirvaanaks.

Anonüümne ütles ...

Sansaara osutub nirvaanaks -kas ka see nt,
kui koduteel kõndides keset juunikuiseid värvierksaid niitusid ja metsasalu- äkki nagu komistad-märgates, KUI täiuslik ja kirkalt eriline, uus , nagu värskelt pestud ja Püha näib kõik ümberringi, ja sama tunne on sees, pisarateni,... ja tänulikkus...


Või see:
Su pilgust voogavas valguses
Looja puudutust tundsin.
Kas tõesti aegade algusest
Selle hetkeni tulin ja jõudsin

See valgus minu sees helises
Kui kannel tasases tuules
Ajatu hetke täiuses
Kõik üle ja ümber kui luule

Need hetked tunduvad igavikulised ja ei unune.
LM