teisipäev, 1. mai 2007

Meditatsioonid kodurahu heaks

Mulle meeldis kirikutegelaset ühisavaldus, kus öeldi, et leppida tuleks nendegagi, kes olid süüdi - niisugune on Kristuse andestuse tuum.

Kuid ma pakuksin veel paremat, tõhusamat, lollikindlamat võimalust: rääkida asjad omavahel selgeks, südamelt, hingelt ära. Selleks on vajalik Kohtumine. Kohtumine pole koht, kus kumbki pool seletab oma ajaloolisi vaateid - see kõik on bullshit. Nii toimivad täna vaid lollpead, kes usuvad "mõistuse jõusse". Elu pole kunagi olnud mõistuslik, ta on alati irratsionaalne - vähemasti neile, kes tajuvad teda piisavas ulatuses. Mõistus omandab mõtte alles intellektuaalses intuitsioonis, vaatlevas kaemuses, kus mõistus kaeb Hinge salapära ja selitab välja selle salaseoseid. Kus ta vaatleb Jumalust.

Muidu on ta lihtsalt targutamine.

Pind, millel saame kohtuda, on ennekõike tunded. Aga ka neid ei saa väljendada, kuidas juhtub, vaid vägivallatult - mina-vormis. Teise määratlemine on karmilt keelatud - igaüks vastutagu enese eest. Siis, selle kummalise toimuse käigus, hakkab esile kerkima üllatav konsensus. Selle sünnitab mh kogemus üksteise haavatavusest - mis on autentsuse oluline osis. Kogeda haavatavust teises tähendab kogeda tema Sisemist Last.

Kes võiks tunda midagi halba lapse vastu? See muudab meid relvituks. Me kogeme korraga armastust. Jure Biechonski õpetab: Kui Sa koged teises Vaenlast, tundes hirmu, vaata läbi kõigi tema katete Sisemise Lapseni. Või kui Sa teda ei näe, kujutle teda.

Ja hirm Sinus sulab. Sa oled saavutanud Kontakti.

7 kommentaari:

Tiiu ütles ...

Töötan algkooliõpetajatega koos ja mind hämmastab nende suhtumine reaalsetesse lastesse: üks näiteks ütles oma ühe 1.kl poisi kohta, et kui ta saaks, viskaks lapse vastu seina.

Anonüümne ütles ...

Kas me peaksime leppima oma ebaeetilisusega ? Leppima ja jätma asjad nii nagu on. Valede Pronkssõdur istub ju igaühes meis, oleme oma ebaeetilisele elule püstanud ausamba, teinud sellest pühakuju ja kui ELU näitab ,et iga asi peab omal kohal olema, hakkab kogu madalam pool selle vastu protsetima - süüdistama, hirmutama, ängi ja depressiooni tootma. See on meie enda solk, rahvana, inimesena, Valede ja Pettuste ausammas, mida äraviiakse ja kas siin saab olla leppimist ? Isegi niikaua aega seda kõike endas toidetud ja hoitud. Tundub , et Jumal ise on tulnud seda pettust paljastama, mis meis igaühes olemas on ja näeme seda siis tänu reageeringutele toimuvale. See mis mind ärritab , on ju minus endas, "teised" on ainult peegliks - kahjuks või õnneks

Olev ütles ...

Kas ise ka usud oma unenägu? Vaata Imbi Paju «Tõrjutud mälestused» siis ehk mõistad paremini kes on homo soveticus. Eriti selle vanglaühiskonna heerosed: dedovshina juurutajad sõjaväes, kukkude tegijad vanglas jms

Peeter Liiv ütles ...

Tiiule

Jung õpetab: siin on kolm astet. Ideaal on, kui õpetaja leiab endas Õpilase ehk Seesmise Lapse, kes kontakteerub õpilase kui välise lapsega ja samas äratab temas oma Seesmise Lapse vastaspooluse - Seesmise Õpetaja - kes ise hakkab õpilast õpetama, st õpilases sünnib tõeline õpijanu, mille õpetaja on temas oma mängulisusega (mille annab Seesmine Laps) äratanud.

Kui ideaal ei teostu, rakendab õpetaja võimu, et sundida õpilast õppima.

Kõige hullem on kolmas: kus tülpinud õpetajal on juba ükstapuha, kas mingit õppimist üldse toimub - tema täidab veel vaid vormi. Soov last "vastu seina visata" näitaks justkui, et õpetaja ikka veel hoolib õpilasest, olgugi läbi vihkamise.

Ole kuum või ole külm - ainult mitte leige!

Peeter Liiv ütles ...

Ebaeetilisus pole ju asjades, vaid meie pilgus neile. Pronkssõdur võib tunduda Jumala või Saatana kehastusena - paremal, terviklikumal juhul mõlemana kokku. Küsimus on, kas suudame selle bipolaarusega silmitsi seista, kogedes seda nii enda kui "vaenlase" vaatevinklist (mis eeldab muidugi temaga samastumise võimet). "Vaenlasega" kui Inimesega kohtume alati Lapse tasandil - kus meie ego tunneb ära oma Varju ja tõmbab tagasi projektsiooni, saades endale selle seni kaitse peale kulunud väe. Siis selgub et pole vaenlasi, on vaid lapsed - väikesed lapsed, noored lapsed, keskealised ja vanad lapsed - kes kõik igatsevad õnne ja armastust. Ja kes kõik on rohkemal või vähemal määral Elujumalanna käes kannatanud.

Miks mitte lasta lastel vestelda isekeskis...?

Peeter Liiv ütles ...

ov,

usun oma unenägu, kuna see tundub "üldinimlik".

Millele me keskendume: minevikule - analüüsile, või tulevikule - sünteesile. Iga Traditsioon tunnistab Sulle - täiustumine on meie põhitunge; indivuduatsioon on instinkt, mille vastu ei saa ükski inimene. Ja Marshall Rosenbergi vägivallatu suhtlemise katsed kõikjal üle maailma osutavad, et inimene on oma loomuselt hea,soe ja mõistev olend. Isegi kõige drastilisemates olukordades võib avaneda või vähemasti aimduda inimese erakordne sümpaatia oma liigikaaslase suhtes.

Anonüümne ütles ...

Selle sünnitab mh kogemus üksteise haavatavusest - mis on autentsuse oluline osis. Kogeda haavatavust teises tähendab kogeda tema Sisemist Last.

Kogeda teist inimest ilma tagasisidet andmata, on komplitseeritud, enamasti me ei valda seda. Eriti kui koged teda oma kogemustest lähtuvalt - valuteel. Sa reageerid ja enamasti haavad, ometi taotledes parimat.
Hea õnne korral öeldakse sulle kunagi hiljem, jah sul oli tookord õigus. Või ütled - oi tookord ma eksisin, reageerisin üle.

Seetõttu, mu viimaste kuude kahetsusväärsele kogemusele tuginedes, on kindlam tee minna pigem endasse - lapse juurde endas - temaga läbi rääkida:

avastades kui erinevaks temast oled sa ise ja sinu kujundatud eluavaldused saanud. Või hoopis, kui erinev ja üha enam, on kõik mis juhtub sellest, millena olid sa elu ette kujutanud...

Seal, selle erisuse juures otsida lepitust.