neljapäev, 17. mai 2007

What the Bleep do we know!

Absolut nothing!

Muidugi - kogu Olemine seisabki püsti teadmatusel (avidya pluss samastumine alati vaid ühega poolustest - sümpaatia või antipaatiaga).

Kui me kõike teaks - kui meil oleks müstikute ja "surnute" (NDE) seas aeg-ajalt ette tulev kogemus "absoluutsest teadmisest", siis kas kärutaksime otseteed Taeva nagu Eelija?

Kõige piinlikum on, et me ei tea isegi lihtlabase mehhanismi nagu "surm" olemust, veel vähem valdame seda mehhanismi. Me oleme kinni löödud Elu puusärki. Ma ei oska nt isegi mitte seda, kuidas elada oma praeguses kehas kui tahes kaua (Lääne "teadus" piirdub selles punktis vaid mütoloogilise vampiirindusega); kuidas vahetada keha ilma teadvuse katkestuseta; kuidas valida uut keha ("uuesti sünnil"); kuidas liikuda ajas ja ruumis tõkketult, kuidas teadlikult valida teadvusetasandeid ja -seisundeid jne jne. Lisaks kimbutavad mind mingisugused "haigused".Muidugi on meiegi seas kuskil inimesed, kelle jaoks see kõik on sama endastmõistetav nagu meile ninanuuskamine, kuid neid ei ole kuulda ega näha.

Nii või teisiti: kui kaua peame veel ootama nii elementaarseid asju? Kas tõesti vaid selleks maksan mina minged makse, et mingid "teadlased" kuskil saaksid pidevalt tõestada oma transtendentset oimetust?

4 kommentaari:

Unknown ütles ...

Võimas!

Nii südamest tulev jalgade trampimine tekitab heldimust. Umbes nagu siis kui laps jalgu trampides teatab, et ta tahab just seda palakest, mille keegi teine pereliige juba ära sõi.

Mis küll paneb inimest tahtma seda, mis pole kättesaadav?! Ja veel kõigest väest!
Samas on ometi ju midagi, mis on kättesaadav. Kust tuleb see dissonants?

Ometi on lapsi, kellel pole vaja saada palakest, mis kellegi teise seedetraktis on juba oma käiku alustanud.
Nad on rõõmsad ja rahul,
päikeselised ja kreatiivsed,
ja lohutajad
kui keegi kõrval trehvab jalgu trampima.

No mitte üha, eks neilgi ole oma jonnimise päevad.

Anonüümne ütles ...

no jah mina olen nüüd omadega sees ja loen Ken Wilberi " Arm ja meelekindlust" ja hetkel on mul palju asju selgemad...sinu süü, et Wilber mind nüüd vallutanud on (loomulikult heas mõttes)

Peeter Liiv ütles ...

Miks pole kättesaadav - kindlasti on. Peaaegu käes juba. See loominguline pinge, see passioon ego-Ise teljel on mulle täitsa suupärane. See ei tähenda üldsegi rahulolematust. See on pigem liikumine sügavast rahuolust, isegi vaimustusest veel sügavamasse...

Ega see Wilber nüüd eesti keeli ole? Sellest olen palju kuulnud, "Ühe Maitsest" lugejate kirju selle kohta lugenud...

Aga pärast Wilberit tuligi - JUNG.

Unknown ütles ...

jung on tõesti hea

wilber justkui kannax su kuhugi,
kuid jung inkrusteerub sinu hetkesse,
avades uksi (parasjagu, mitte parinaga)
sinu enese juurde ja tuues kõik siia
sinusse endasse,
nüüd ja praegu ja taas -
ikka paras ports korraga