kolmapäev, 12. september 2007
Teadvuseteaduste Seminar alustas
Jah - aeg Teadvuseteaduste Seminariks oli küps - avaüritus kinnitas seda igast otsast. Teemaks oli "Mis on teadvuseteadus? Sissejuhatus metafüüsikasse" (Peeter Liiv) - mis vallandas üpris põneva arutelu.
pühapäev, 26. august 2007
Öökaemus
Kas pole kummaline, millise hooga oleme kaasa haaratud nähtusest nagu „minu (meie) elu”? Kui aga vaadata lähemalt, milles see „elu” siis seisneb, selgub, et põhiliselt asjadest-nähtustest-olenditest, kes „tõmbavad”, ja nondest kes „tõukavad”. Ja siis on muidugi veel terve hunnik siukseid, mis/kes „jätavad külmaks”.
Inimene on nagu üles keeratud vurrkann, kes võib-olla veel mitte nii peagi ei mõtle sellele, kes see „keeraja” on. Kust tuleb selleks energia – kihk, ind, kirg, janu?
Me muidugi teame seda „alateadlikult”, kuid me oleme sellega nii harjunud, et küsimust ei teki: muudkui „paneme edasi” selles sümpaatiate-antipaatiate lõputus karussellis.
Paljud põrutavad niimoodi terve elu – kuni alles surm neile jala taha paneb ja „rajalt maha võtab”. Nii täienisti on nad haaratud kinofilmist, mida ekraanil nimega „minu elu” parajasti näidatakse. Nii tõsiselt võtavad nad iga oma mõtet. Nii sügavalt elavad sisse igasse oma tundesse. Nii januselt tahavad iga oma tahtmist. Justkui polekski vahet – justkui inimene ise olekski see mõte, tunne ja tahtmine.
Ometigi juhtub igaühega – varem või hiljem - , kui ta on niimoodi piisavalt kaua läbi une käsi ja jalgu liigutanud (no silmamune muidugi ka), et ta äkitselt peatub. Otsekohe võib-olla ta isegi ei tea, miks. Aga ta märkab, et imestab: Mida ma ometi teen? Ja – kui kaua ma olen seda niimoodi juba teinud? „Sada miljonit elu” – vastab seepeale kohe mõni tark tädi. Jah – aga…?
Nojaa…Ühesõnaga ta pidurdab ja vaatab ringi. Kõik ei virvendagi enam silme ees ega kostu ka kuskilt tavapärast kisa. Asjad on korraga asjad, inimesed – inimesed. Korraga on ei tea kust kaela sadanud aega seda vaadata – lihtsalt vaadata. Justkui vaataks vaikselt sipelgapesa või mesilastaru. Kõik toimub isegi justkui aegluubis. Ja värvid on korraga kirkad.
Aga see hetk möödub ja – mis imelik tunne – ME NÄEME, kuidas uuesti langeme sinna, kust just äsja olime pinnale kerkinud. Me näeme, et unenägu jätkub, ainult selle vahega, et nüüd näeme korraga nii pilti kui ka projektorit. See võib olla üpris naljakaski tunne – nagu oleks meid nüüd kaks: üks, kes askeldab oma meeles ja kehas, ja teine, kes „lihtsalt vaatab”. Ja kui ta seda niimoodi „vaatab”, muutub askeldaminegi kuidagi teistsuguseks. Selles poel enam „fataalsust”, raudset Tormi ja Tungi, vaid mingi… vabadus. Liikumis- ja liigutamisruum. Ja siis veel – valikuvabadus. Võin valida, mida tahes, jäädes aga ise sellest kuidagi „alla neelamata”. Jah, ma lähen küll kaasa parajasti valituga – aga mingi osa minust jälgib seda põnevusega otsekui kuskilt „ülalt”. Umbes nagu täiskasvanu jälgib lapse mängu liivakastis – olles samal ajal ka toosama laps. Ja me teame, et just laps naudib oma mängu enim.
Võib-olla umbes selliseid asju mõlgutasin oma teadmuses kümme aastat tagasi.
Mis on tänaseks muutunud?
Selgub, et mind üha rohkem huvitab too Mäng ise. Kuhu ta viib? On tal piire? Milliseid uusi kogemusi pakub? Millised on „trahvid” ja „karistused” võimalike eksimuste eest? Ja kumb on suurem võit – julgusest johtuv „valearvestus” või mõni üllatav edu? Sest eks toimu see kõik nüüd ju „sealpool Head ja Kurja”?
Mida see õigupoolest tähendab?
Mulle tundub, et ennekõike tabude lõhkumist. Tabud – need ongi piirid oma hirmuäratavuses. Mis murduvad alles vabaduse survel.
Eile lugesin, kuidas Tõnu Talimaa käis kursusel „Kool Mängud Maailmas”, mis oli pühendatud iseendalt õppimise kunsti omandamisele. Tõnu ütleb:
"Maailm on minu jaoks elusolend, kellega saab suhelda, nagu meie praegu suhtleme. On võimalik olla maailma jaoks kanal, temalt küsida. Maailm inimkeeles vastata ei saa, kuid ta teeb seda läbi meie. Ta räägib nende mõttevormide, tunnete ja kehareaktsioonide kaudu, mida minu mõistus, tundemaailm ja keha suudavad mõista, tunda ja väljendada. Kui sa küsid, tekib minus vastusena mingi mõttevorm. Mul on vaja vaid sellest kinni võtta, seda kogeda ja kirjeldada, anda ideele sõnaline vorm."
See meenutab klaveril improviseerimist: sa võtad mingi teema ja lased „maailmal vastata”. Su mälu on täiesti tühi, puhas – kõik, „mis tuleb”, tuleb vahetult, ettearvamatult. Pole vaja isegi dialoogipartnerit – sinu Ise asendab teda täienisti. Proovige! Algul võib-olla tiivad ei kanna ja „midagi ei tule” – peale juba teadaoleva. Proovige uuesti- see on üks hämmastavaid mänge. Niimoodi on loodud kogu kultuur. Nii kui see hakkab õnnestuma, oletegi kohe kultuurilooja. Müttategi eesliinil.
Ka selles on – vabadus. Vabadus antud juhul uutlaadi mõttekogemuseks – mõttelennuks.
Muidugi võib öelda, et enne tuleb õppida klaverit mängima – alles siis saab improviseerida. Aga ma tean vähemalt üht inimest, kes ei osanud mängida, kuid tema improvisatsioon oli lummav. Nii et kes teab, kuidas ja kus „Vaim pudelist välja pääseb”.
Aga mis ma tahtsin öelda: ühel päeval paistab Mäng läbi – ja siis oleme maailmast priid. Pole enam vanglat – on „Las Vegas” tuhandel eri moel. „Uued mängud” pole võrreldavad „vanadega” oma kogemuse sügavuselt ja ilult. Kusjuures neid pole kelleltki õppida – Mängumeistrid alles puuduvad – peale iseenda. Kui aga lõpuks näeme Mängu Allikat, võib see ületada mis tahes Mängugi, mis temast sünnib.
Mis siis saab, seda ei oskagi ma öelda. Vähemalt praegu mitte.
Kohtumiseni kümne aasta pärast?
Inimene on nagu üles keeratud vurrkann, kes võib-olla veel mitte nii peagi ei mõtle sellele, kes see „keeraja” on. Kust tuleb selleks energia – kihk, ind, kirg, janu?
Me muidugi teame seda „alateadlikult”, kuid me oleme sellega nii harjunud, et küsimust ei teki: muudkui „paneme edasi” selles sümpaatiate-antipaatiate lõputus karussellis.
Paljud põrutavad niimoodi terve elu – kuni alles surm neile jala taha paneb ja „rajalt maha võtab”. Nii täienisti on nad haaratud kinofilmist, mida ekraanil nimega „minu elu” parajasti näidatakse. Nii tõsiselt võtavad nad iga oma mõtet. Nii sügavalt elavad sisse igasse oma tundesse. Nii januselt tahavad iga oma tahtmist. Justkui polekski vahet – justkui inimene ise olekski see mõte, tunne ja tahtmine.
Ometigi juhtub igaühega – varem või hiljem - , kui ta on niimoodi piisavalt kaua läbi une käsi ja jalgu liigutanud (no silmamune muidugi ka), et ta äkitselt peatub. Otsekohe võib-olla ta isegi ei tea, miks. Aga ta märkab, et imestab: Mida ma ometi teen? Ja – kui kaua ma olen seda niimoodi juba teinud? „Sada miljonit elu” – vastab seepeale kohe mõni tark tädi. Jah – aga…?
Nojaa…Ühesõnaga ta pidurdab ja vaatab ringi. Kõik ei virvendagi enam silme ees ega kostu ka kuskilt tavapärast kisa. Asjad on korraga asjad, inimesed – inimesed. Korraga on ei tea kust kaela sadanud aega seda vaadata – lihtsalt vaadata. Justkui vaataks vaikselt sipelgapesa või mesilastaru. Kõik toimub isegi justkui aegluubis. Ja värvid on korraga kirkad.
Aga see hetk möödub ja – mis imelik tunne – ME NÄEME, kuidas uuesti langeme sinna, kust just äsja olime pinnale kerkinud. Me näeme, et unenägu jätkub, ainult selle vahega, et nüüd näeme korraga nii pilti kui ka projektorit. See võib olla üpris naljakaski tunne – nagu oleks meid nüüd kaks: üks, kes askeldab oma meeles ja kehas, ja teine, kes „lihtsalt vaatab”. Ja kui ta seda niimoodi „vaatab”, muutub askeldaminegi kuidagi teistsuguseks. Selles poel enam „fataalsust”, raudset Tormi ja Tungi, vaid mingi… vabadus. Liikumis- ja liigutamisruum. Ja siis veel – valikuvabadus. Võin valida, mida tahes, jäädes aga ise sellest kuidagi „alla neelamata”. Jah, ma lähen küll kaasa parajasti valituga – aga mingi osa minust jälgib seda põnevusega otsekui kuskilt „ülalt”. Umbes nagu täiskasvanu jälgib lapse mängu liivakastis – olles samal ajal ka toosama laps. Ja me teame, et just laps naudib oma mängu enim.
Võib-olla umbes selliseid asju mõlgutasin oma teadmuses kümme aastat tagasi.
Mis on tänaseks muutunud?
Selgub, et mind üha rohkem huvitab too Mäng ise. Kuhu ta viib? On tal piire? Milliseid uusi kogemusi pakub? Millised on „trahvid” ja „karistused” võimalike eksimuste eest? Ja kumb on suurem võit – julgusest johtuv „valearvestus” või mõni üllatav edu? Sest eks toimu see kõik nüüd ju „sealpool Head ja Kurja”?
Mida see õigupoolest tähendab?
Mulle tundub, et ennekõike tabude lõhkumist. Tabud – need ongi piirid oma hirmuäratavuses. Mis murduvad alles vabaduse survel.
Eile lugesin, kuidas Tõnu Talimaa käis kursusel „Kool Mängud Maailmas”, mis oli pühendatud iseendalt õppimise kunsti omandamisele. Tõnu ütleb:
"Maailm on minu jaoks elusolend, kellega saab suhelda, nagu meie praegu suhtleme. On võimalik olla maailma jaoks kanal, temalt küsida. Maailm inimkeeles vastata ei saa, kuid ta teeb seda läbi meie. Ta räägib nende mõttevormide, tunnete ja kehareaktsioonide kaudu, mida minu mõistus, tundemaailm ja keha suudavad mõista, tunda ja väljendada. Kui sa küsid, tekib minus vastusena mingi mõttevorm. Mul on vaja vaid sellest kinni võtta, seda kogeda ja kirjeldada, anda ideele sõnaline vorm."
See meenutab klaveril improviseerimist: sa võtad mingi teema ja lased „maailmal vastata”. Su mälu on täiesti tühi, puhas – kõik, „mis tuleb”, tuleb vahetult, ettearvamatult. Pole vaja isegi dialoogipartnerit – sinu Ise asendab teda täienisti. Proovige! Algul võib-olla tiivad ei kanna ja „midagi ei tule” – peale juba teadaoleva. Proovige uuesti- see on üks hämmastavaid mänge. Niimoodi on loodud kogu kultuur. Nii kui see hakkab õnnestuma, oletegi kohe kultuurilooja. Müttategi eesliinil.
Ka selles on – vabadus. Vabadus antud juhul uutlaadi mõttekogemuseks – mõttelennuks.
Muidugi võib öelda, et enne tuleb õppida klaverit mängima – alles siis saab improviseerida. Aga ma tean vähemalt üht inimest, kes ei osanud mängida, kuid tema improvisatsioon oli lummav. Nii et kes teab, kuidas ja kus „Vaim pudelist välja pääseb”.
Aga mis ma tahtsin öelda: ühel päeval paistab Mäng läbi – ja siis oleme maailmast priid. Pole enam vanglat – on „Las Vegas” tuhandel eri moel. „Uued mängud” pole võrreldavad „vanadega” oma kogemuse sügavuselt ja ilult. Kusjuures neid pole kelleltki õppida – Mängumeistrid alles puuduvad – peale iseenda. Kui aga lõpuks näeme Mängu Allikat, võib see ületada mis tahes Mängugi, mis temast sünnib.
Mis siis saab, seda ei oskagi ma öelda. Vähemalt praegu mitte.
Kohtumiseni kümne aasta pärast?
pühapäev, 22. juuli 2007
Lõpp hea, kõik hea
Võtame elulise näite: kas oled kunagi kohanud mõnd E-tüüpi, kes oleks ümber sündinud I-tüübiks? Võib-olla oli see Saulus?
Ma olen küllaga kogenud vastupidist: I-tüüp on elu käigus osutunud E-tüübiks - selgub, et see oli lihtsalt noorukile omane ideaaliotsing. Aga see möödub - ja alles siis selgub, kes on kes.
Ma ei pea I all silmas E-massikultuuri nö "vaimset osa", mis lihtsustab ja lamendab asju oluliselt, levides kümnetesse keeltesse tõlgitud bestsellerites. Seda enamasti väga pragmaatilistel eesmärkidel. Võtame riigikiriku rajamise näite ajaloost (mäletamisi aastal 390) kui tüüpilise E-projekti. Kui jätta kiriku juhtkond kõrvale ja vaadata kogudust, siis mis juhtub, kui sinna saabub E-tüüp? Sünnib eduteoloogia - ja usk rakendatakse ühemõtteliselt rikkuse, karjääri ja tervise vankri ette (Ameerikas korraldavad miljonäriks saanud Usu Sõna liikmed kokkutulekuid). Samal ajal I-tüüpi huvitab see vaid elementaarse elatise piires - rohkemaks ei taha tema loomus lillegi liigutada.
Samas, kui ta siiski suudab mõneks ajaks pühenduda, osutub ta heatihti - tänu oma loovusele - hoopis nutikamaks kui E-kolleegid. Just I-tüüp on see, "kes oleks võinud teha hiilgavat karjääri" jms.
Samasse rubriiki kuulub ka nn ärilise suunitlusega eneseabikirjandus, kus rakendatakse kõikvõimalikke vaimseid saladusi. Selle kaudu püüab E-tüüp õppida saavutama asju nii, nagu see I-tüübile loomuomane - pingusetult. Sest kuni I pingutab, ei saavuta ta miskitki; hetkest, mil taipab, aga hakkavad asjad liikuma.
"Nemad on oma osa juba kätte saanud!" Kui vähesed neist jõuavad tõelise vaimuni, mis loob "eimillestki", mitte ei tuleta ega kopeeri?
Nemad on oma osa juba kätte saanud - ja nad ei vaja arsti. I-tüüp aga jääb E-maailmas "raskelt haigeks" ja vajab Teda. Sest Tema avab talle ukse maailmast temasse endasse.
Miks I-tüübi elu "algab neljakümneselt"? Sest selleks ajaks on ta avastamas oma I-olemust ja kohanenud piisavalt E-maailmaga (enamasti käsitöölisena).
Calvin rääkis neist, kes on "predestineeritud" Põrgusse, ja neist, kes Taevasse. I elu algab E-ilmas Põrgus, kuid lõpeb Taevas (sõltumata ühiskonnatüübist). E elu algab Taevas ja lõpeb Põrgus.
Lõpp hea, kõik hea!
Ma olen küllaga kogenud vastupidist: I-tüüp on elu käigus osutunud E-tüübiks - selgub, et see oli lihtsalt noorukile omane ideaaliotsing. Aga see möödub - ja alles siis selgub, kes on kes.
Ma ei pea I all silmas E-massikultuuri nö "vaimset osa", mis lihtsustab ja lamendab asju oluliselt, levides kümnetesse keeltesse tõlgitud bestsellerites. Seda enamasti väga pragmaatilistel eesmärkidel. Võtame riigikiriku rajamise näite ajaloost (mäletamisi aastal 390) kui tüüpilise E-projekti. Kui jätta kiriku juhtkond kõrvale ja vaadata kogudust, siis mis juhtub, kui sinna saabub E-tüüp? Sünnib eduteoloogia - ja usk rakendatakse ühemõtteliselt rikkuse, karjääri ja tervise vankri ette (Ameerikas korraldavad miljonäriks saanud Usu Sõna liikmed kokkutulekuid). Samal ajal I-tüüpi huvitab see vaid elementaarse elatise piires - rohkemaks ei taha tema loomus lillegi liigutada.
Samas, kui ta siiski suudab mõneks ajaks pühenduda, osutub ta heatihti - tänu oma loovusele - hoopis nutikamaks kui E-kolleegid. Just I-tüüp on see, "kes oleks võinud teha hiilgavat karjääri" jms.
Samasse rubriiki kuulub ka nn ärilise suunitlusega eneseabikirjandus, kus rakendatakse kõikvõimalikke vaimseid saladusi. Selle kaudu püüab E-tüüp õppida saavutama asju nii, nagu see I-tüübile loomuomane - pingusetult. Sest kuni I pingutab, ei saavuta ta miskitki; hetkest, mil taipab, aga hakkavad asjad liikuma.
"Nemad on oma osa juba kätte saanud!" Kui vähesed neist jõuavad tõelise vaimuni, mis loob "eimillestki", mitte ei tuleta ega kopeeri?
Nemad on oma osa juba kätte saanud - ja nad ei vaja arsti. I-tüüp aga jääb E-maailmas "raskelt haigeks" ja vajab Teda. Sest Tema avab talle ukse maailmast temasse endasse.
Miks I-tüübi elu "algab neljakümneselt"? Sest selleks ajaks on ta avastamas oma I-olemust ja kohanenud piisavalt E-maailmaga (enamasti käsitöölisena).
Calvin rääkis neist, kes on "predestineeritud" Põrgusse, ja neist, kes Taevasse. I elu algab E-ilmas Põrgus, kuid lõpeb Taevas (sõltumata ühiskonnatüübist). E elu algab Taevas ja lõpeb Põrgus.
Lõpp hea, kõik hea!
Loodus sureb – Inimloodus sünnib
Kumb on imelisem – Loodus või Inimloodus? Võimalik, et viimane, kuivõrd ta on evolutsiooniliselt hilisem. Loomulikult ei pea ma seeall silmas armunute-armastajate suhteid, mis alati loomuldaselt juhtunud Teisel Kaldal.
Ei – ma pean silmas seda, mida vist Armen Tõugu nimetanud sünergiarühmadeks.
Samas täiesti usun, et 90% meist ühtuks Jean-Paul Sartre`iga: „Põrgu – see on teised inimesed!”
Et oimata Inimlooduse ennenägematut olu, vajaneks ehk eeldada järgmist:
1) Oma enesekesksuse läbinägemine ja selle muutmine funktsionaalseks, tõeliselt tõhusaks (seejuures ei mingit muutumist „heaks inimeseks”!). See eeldab mh loomuldase „kurjuse” äratundmist endas. Asi selles, et seda sügavamalt tunneme endas ära ka tõelist armastust. Ülim armastaja kannab endas alati ka ülima kurjuse seemet (millesse libastumist kujutabki Lugu Lutsiferist).
2) Isikliku elumüüdi tuumuskumused, mis põhinevad inimkultuuri tippesindajate piiritul vabadusekogemusel. Vabadusekogemuse ainsaks tõeliseks eelduseks on piiritult avarduv teadvelolu. Ainult piiritult avarduv teadvelolu juhib meid piiritu, tingimusetu rõõmu sisse – alles pärast mida saame kogeda piiritut rahu.
Mis meid selles takistab?
Armen ütleks selle kohta küllap, et võimetus mõelda omaenda mõtteid, tunda omaenda tundeid ja tahta omaenda unikaalset, varemkujuteldamatut tulevikku. Omaenese mõtete, tunnete ja tahte leidmine ongi „eneseleidmine”, „mina ise”.
Kuidas neid leida ja mis on nende tunnus?
Neid leiab küllap piisavalt sügavas janus, „kriisis", ja nende tunnuseks on energia võimas juurdevool. Nad on kirglikud, ehedad ja vaimustavad. Kusjuures pole juttugi enam sellest, on nad „head” või „kurjad”.
3) Võime näha tervikut: igaühe täiust ja armetust ühtaegu: ka kõige hiilgavam pühak on milleski kõige haletsusväärsem patune - ainult siis on meie suhe loomulik ja inimlik. Nõnda on imetlus ja kaastunne alati koos. Olemise juurde kuuluv „tragöödia” muudab pühimagi elu komöödiaks, eriti kui seda võetakse surmtõsiselt (ükskõik kas „valgustunu” enda või tema jüngrite poolt). Või kas ei ärata meis siis kaastunnet Jeesus, kes kunagi ei naera, ei tantsi ega armatse? Kel kunagi pole olnud lapsi?
4) Totaalne tundlikkus iga pisimagi hingeliigutuse suhtes endas ja teises – mis ongi „selgeltnägelikkus”.
Kui meis on Need Neli, ilmneb igaühes midagi „orgastilist”, so on „kõrgeimale võimalikule võnkele” ainuomast.
Ja siis me mitte kunagi enam ei vaheta Inimloodust Looduse vastu. Meil pole vaja muretseda selle pärast, et „Loodus sureb”, vaid rõõmutseda sellest, et „inimloodus sünnib”. Üks kui teine viib meid üha sügavamasse pöördesse, ilma et kaotaksime teadvust.
Ei – ma pean silmas seda, mida vist Armen Tõugu nimetanud sünergiarühmadeks.
Samas täiesti usun, et 90% meist ühtuks Jean-Paul Sartre`iga: „Põrgu – see on teised inimesed!”
Et oimata Inimlooduse ennenägematut olu, vajaneks ehk eeldada järgmist:
1) Oma enesekesksuse läbinägemine ja selle muutmine funktsionaalseks, tõeliselt tõhusaks (seejuures ei mingit muutumist „heaks inimeseks”!). See eeldab mh loomuldase „kurjuse” äratundmist endas. Asi selles, et seda sügavamalt tunneme endas ära ka tõelist armastust. Ülim armastaja kannab endas alati ka ülima kurjuse seemet (millesse libastumist kujutabki Lugu Lutsiferist).
2) Isikliku elumüüdi tuumuskumused, mis põhinevad inimkultuuri tippesindajate piiritul vabadusekogemusel. Vabadusekogemuse ainsaks tõeliseks eelduseks on piiritult avarduv teadvelolu. Ainult piiritult avarduv teadvelolu juhib meid piiritu, tingimusetu rõõmu sisse – alles pärast mida saame kogeda piiritut rahu.
Mis meid selles takistab?
Armen ütleks selle kohta küllap, et võimetus mõelda omaenda mõtteid, tunda omaenda tundeid ja tahta omaenda unikaalset, varemkujuteldamatut tulevikku. Omaenese mõtete, tunnete ja tahte leidmine ongi „eneseleidmine”, „mina ise”.
Kuidas neid leida ja mis on nende tunnus?
Neid leiab küllap piisavalt sügavas janus, „kriisis", ja nende tunnuseks on energia võimas juurdevool. Nad on kirglikud, ehedad ja vaimustavad. Kusjuures pole juttugi enam sellest, on nad „head” või „kurjad”.
3) Võime näha tervikut: igaühe täiust ja armetust ühtaegu: ka kõige hiilgavam pühak on milleski kõige haletsusväärsem patune - ainult siis on meie suhe loomulik ja inimlik. Nõnda on imetlus ja kaastunne alati koos. Olemise juurde kuuluv „tragöödia” muudab pühimagi elu komöödiaks, eriti kui seda võetakse surmtõsiselt (ükskõik kas „valgustunu” enda või tema jüngrite poolt). Või kas ei ärata meis siis kaastunnet Jeesus, kes kunagi ei naera, ei tantsi ega armatse? Kel kunagi pole olnud lapsi?
4) Totaalne tundlikkus iga pisimagi hingeliigutuse suhtes endas ja teises – mis ongi „selgeltnägelikkus”.
Kui meis on Need Neli, ilmneb igaühes midagi „orgastilist”, so on „kõrgeimale võimalikule võnkele” ainuomast.
Ja siis me mitte kunagi enam ei vaheta Inimloodust Looduse vastu. Meil pole vaja muretseda selle pärast, et „Loodus sureb”, vaid rõõmutseda sellest, et „inimloodus sünnib”. Üks kui teine viib meid üha sügavamasse pöördesse, ilma et kaotaksime teadvust.
esmaspäev, 16. juuli 2007
Uus salaorganisatsioon sündimas
Loomisel on uus salaorganisatsioon enneolematult kaasahaaravate eesmärkidega. Milline ja kelle poolt, see jääb loomulikult saladuseks. Ainsaks kriteeriumiks on pühitsetus - nii tihe kokkupuude Pühaga, et see eneslikult kannab Sind uue kogukonna rüppe. See kogukond revolutsioneerib juba lähematel aastatel kõik ühiskonnaelu valdkonnad - majandusest poliitikani, seadusandlusest ärini, kunstist religioonini. Organisatsioon toimib sünergial, mis sünnib ennekõike mõlema inimliigi (E&I)kokkupuutest. Suhtlemine toimub salakeeles.
laupäev, 14. juuli 2007
Ühe kosmilise invasiooni viljust
Tormiliste diskussioonide käigus E-Klubis (mis koondab noort poliitilist ja majanduseliiti) korduvalt küsiti, millised on E- ja I-tüübi tunnused nö kaugvaates ja kuidas need tüübid üldse tekkisid?
Tollal puudus sellele ammendav vastus, kuid täna võib öelda: E- ja I-tüüp siirdati Maale erinevate tsivilisatsioonide poolt erinevatel aegadel. Miljoneid aastaid valitses Maal I-tüüp, v.a. arvatud vähemad siirded, mis ei osutunud elujõuliseks ja surid välja. Umbes 3000 aastat tagasi aga tabas Maad invasioon, mis suutis püsima jääda, asudes tormiliselt arendama meeltetegelikkust muundavaid tehnoloogiad. Kuna E-tüübil oli I-kaemus ära lõigatud, st tema energiamehhanism oli häälestatud meeltekogemusele, siis tulenes selline suundumus juba tema „ehitusest”. See ongi
I-tüübi teine üldtunnus on – vanurite kirgastatus. I-tüüp on, nagu nüüd öeldakse, „elukestvalt arenev”, tulemuseks mitte ainult Vanad Targad Mehed ja Naised, vaid ka nende otsustav sõna Kogukonna asjades. E-tüübi puhul vastupidi: keegi isegi ei tule selle peale, et volitada kibestunud, oma elus pettunud ja surmapelglikku vanurit võimuasju ajama. Nii ongi seda sunnitud tegema lapspoliitikud, lapspankurid jt „lapskultuuri” tegijad.
Niisiis – „tehnoloogilise arengu” puudumine ja massiline elutarkus.
Sellele võiks lisada, et kui E-tüübil „elu lõpeb 50-selt”, siis I-tüübil see alles „algab neljakümneselt”. Viimast muidugi E-ühiskonnas, millega I-tüüp püüab esialgu kramplikult kohaneda, kuni leiab lõpuks oma autentiteedi.
Veel tunnuseid:
Kuna E-tüübil „on alateadvus suletud”, iseloomustab E-ühiskonda massiline alkoholism, narkomaamia, ülekaalulisus ja muidugi kuritegevus kui kõige meeleheitlikum katse midagi olulist enda kohta ometigi teada saada.
Vaatamata välisele teokusele on E-tüüp oma saatuse ees hämmastavalt jõuetu ja loid. Selleks piisab pilgust kolinal Maailma Lõpu poole kihutavast E-tsivilisatsioonist.
Ilmselt koos sellega lõppebki E-tüübi hegemoonia. Või siis pärast vabaenergiate massilist kasutuselevõttu, kui langeb kokku kogu E-ühiskonna majandus- ja võimusüsteem ja energia ammutamine parasiitvormis kahaneb nullini, mis tähendab, et E-tüübil „pole enam süüa”.
Aga sellest kollapsist üksikasjalikumalt mõni järgmine kord.
Ja veel: ainult I-teadvus saab rääkida tegelikkusest kui fiktsioonist a priori. St rääkida hinge ehitusest niisama endastmõistetavalt, nagu E-ekspert kirjeldab nt seksuaalvahekorra füsioloogiat.
Nagu me ei saa naljalt vahetada oma sugu, nõnda ei saa me vahetada ka oma tüüpi ehk rassikuuluvust. On „välised” ja „seesmised” rassid, kes lähenevad Ühele eri külgedest, ainult selle vahega, et E-tüüp ei jõua kunagi pärale (ta on alateadlikult võtnud endale ahnusest liiga kõrge ülesande), I-tüüp aga on päral algusest peale. Kui valgustunud üksteise järel löövad suu pihta küsijale, kes küsivad: „Kuidas saavutada valgustatust?”, vastusega: „Sul pole vaja midagi saavutada – see juba on sul!”, siis nad kinnitavad seda oma rassikaaslasele lootuses, et selsamal hetkel leiab too läbi E-kultuuri monotoonse kriiskamise oma olemuse.
Tollal puudus sellele ammendav vastus, kuid täna võib öelda: E- ja I-tüüp siirdati Maale erinevate tsivilisatsioonide poolt erinevatel aegadel. Miljoneid aastaid valitses Maal I-tüüp, v.a. arvatud vähemad siirded, mis ei osutunud elujõuliseks ja surid välja. Umbes 3000 aastat tagasi aga tabas Maad invasioon, mis suutis püsima jääda, asudes tormiliselt arendama meeltetegelikkust muundavaid tehnoloogiad. Kuna E-tüübil oli I-kaemus ära lõigatud, st tema energiamehhanism oli häälestatud meeltekogemusele, siis tulenes selline suundumus juba tema „ehitusest”. See ongi
I-tüübi teine üldtunnus on – vanurite kirgastatus. I-tüüp on, nagu nüüd öeldakse, „elukestvalt arenev”, tulemuseks mitte ainult Vanad Targad Mehed ja Naised, vaid ka nende otsustav sõna Kogukonna asjades. E-tüübi puhul vastupidi: keegi isegi ei tule selle peale, et volitada kibestunud, oma elus pettunud ja surmapelglikku vanurit võimuasju ajama. Nii ongi seda sunnitud tegema lapspoliitikud, lapspankurid jt „lapskultuuri” tegijad.
Niisiis – „tehnoloogilise arengu” puudumine ja massiline elutarkus.
Sellele võiks lisada, et kui E-tüübil „elu lõpeb 50-selt”, siis I-tüübil see alles „algab neljakümneselt”. Viimast muidugi E-ühiskonnas, millega I-tüüp püüab esialgu kramplikult kohaneda, kuni leiab lõpuks oma autentiteedi.
Veel tunnuseid:
Kuna E-tüübil „on alateadvus suletud”, iseloomustab E-ühiskonda massiline alkoholism, narkomaamia, ülekaalulisus ja muidugi kuritegevus kui kõige meeleheitlikum katse midagi olulist enda kohta ometigi teada saada.
Vaatamata välisele teokusele on E-tüüp oma saatuse ees hämmastavalt jõuetu ja loid. Selleks piisab pilgust kolinal Maailma Lõpu poole kihutavast E-tsivilisatsioonist.
Ilmselt koos sellega lõppebki E-tüübi hegemoonia. Või siis pärast vabaenergiate massilist kasutuselevõttu, kui langeb kokku kogu E-ühiskonna majandus- ja võimusüsteem ja energia ammutamine parasiitvormis kahaneb nullini, mis tähendab, et E-tüübil „pole enam süüa”.
Aga sellest kollapsist üksikasjalikumalt mõni järgmine kord.
Ja veel: ainult I-teadvus saab rääkida tegelikkusest kui fiktsioonist a priori. St rääkida hinge ehitusest niisama endastmõistetavalt, nagu E-ekspert kirjeldab nt seksuaalvahekorra füsioloogiat.
Nagu me ei saa naljalt vahetada oma sugu, nõnda ei saa me vahetada ka oma tüüpi ehk rassikuuluvust. On „välised” ja „seesmised” rassid, kes lähenevad Ühele eri külgedest, ainult selle vahega, et E-tüüp ei jõua kunagi pärale (ta on alateadlikult võtnud endale ahnusest liiga kõrge ülesande), I-tüüp aga on päral algusest peale. Kui valgustunud üksteise järel löövad suu pihta küsijale, kes küsivad: „Kuidas saavutada valgustatust?”, vastusega: „Sul pole vaja midagi saavutada – see juba on sul!”, siis nad kinnitavad seda oma rassikaaslasele lootuses, et selsamal hetkel leiab too läbi E-kultuuri monotoonse kriiskamise oma olemuse.
teisipäev, 10. juuli 2007
Eesti sadofilm "Euroopa parimaks"
Luban endale siinkohal vabalt olla veidi kuri. Mitte et "midagi sellist elus poleks", vaid et mida me sellega peale hakkame - kas võimendame nö absurdini - oksendamiseni (publik oksendab koos peategelasega) või... Ilmar Raag ületab siin kindlalt meie sado-maso-meedia "perverssemadki" standardid - saavutades täiesti uue kvaliteedi inetuse kunstis - "jälkuse esteetika". Ja on küllap sümptomaatiline, et just selline esteetika "lööb laineid" pikalt vägistatud Ida-Euroopa vaimus.
Mis see on? Mingi "viienda seisuse" esilemarss - nüüd ka kunstis? "Seisusetute" meeleheitlik mäss? Järjekordne "vabamüürlik vandenõu", et juba niigi hingetut tarbijat veel jälgimasse somnambuuli paisata?
Ma ei räägi üldse sellest, et peategelase "murdumine" oli ebausutav ega mitte sellest, et meile näidatakse justkui tulnukatest mutante, kelle kõlbelise kohtlusega suudab võistelda ehk vaid David Icke oma reptiilaju projektsioonides - vaid ma räägin ikka sellestsamast: kas läheme igavesti näljaste hingede (poolpõrguelanike) teed, otsides üha rafineeritumaid ohverdamise-ohvriks olemise vorme (justkui Gibsoni "Passioonist" oleks veel vähe) või...?
No ma võin ju kuhugimaani uskuda, et tegu on liiakasuvõtuühiskonna (nn "kapitalismi")tüüpohvritega, "demokraatia" loomulike vesivõsudega - et tapjakapitalism muteeribki kaitsetu teismelise lapsest peale hingetuks kiskjaks...
Noh ja siis?
Kas nüüd hakkame kõik kribinal-krabinal näidatud "väärnähtuste sotsiaalseid põhjuseid" otsima? Korrutama kulunud fraase nagu "kõik algab kodust" (või siiski - "koolist"?), et "kus olid õpetajate silmad" jms?
Milleks näidata asjust, millele ei teata ei põhjust ega lahendust?
Või mille poolest erineb tegija tehtust?
Mis see on? Mingi "viienda seisuse" esilemarss - nüüd ka kunstis? "Seisusetute" meeleheitlik mäss? Järjekordne "vabamüürlik vandenõu", et juba niigi hingetut tarbijat veel jälgimasse somnambuuli paisata?
Ma ei räägi üldse sellest, et peategelase "murdumine" oli ebausutav ega mitte sellest, et meile näidatakse justkui tulnukatest mutante, kelle kõlbelise kohtlusega suudab võistelda ehk vaid David Icke oma reptiilaju projektsioonides - vaid ma räägin ikka sellestsamast: kas läheme igavesti näljaste hingede (poolpõrguelanike) teed, otsides üha rafineeritumaid ohverdamise-ohvriks olemise vorme (justkui Gibsoni "Passioonist" oleks veel vähe) või...?
No ma võin ju kuhugimaani uskuda, et tegu on liiakasuvõtuühiskonna (nn "kapitalismi")tüüpohvritega, "demokraatia" loomulike vesivõsudega - et tapjakapitalism muteeribki kaitsetu teismelise lapsest peale hingetuks kiskjaks...
Noh ja siis?
Kas nüüd hakkame kõik kribinal-krabinal näidatud "väärnähtuste sotsiaalseid põhjuseid" otsima? Korrutama kulunud fraase nagu "kõik algab kodust" (või siiski - "koolist"?), et "kus olid õpetajate silmad" jms?
Milleks näidata asjust, millele ei teata ei põhjust ega lahendust?
Või mille poolest erineb tegija tehtust?
Tellimine:
Postitused (Atom)