Pühapäev, 2. märts 2008

Eneseavamisest

See on hämmastav, kuidas eneseavamine "ravib" mõne hetkega kõik nn puudused. Keegi, kes püüdis midagi maksku mis maksab tõestada, on korraga rahunenud, leebunud, avanenud. Nüüd on tal ruumi ja ta ise on ruum teiste jaoks, millesse siseneda. Tema haavatavus sünnitab tohutut sümpaatiat, tema mõtlikkus-tundlikkus imetlust.

Jälgida, kuidas inimesed vestluse käigus järk-järgult erutuvad, olles kaasa kistud otsekui põnevast seiklusest, ja lõpuks vaimustuvad... Selles on sügavat ilu. Selles on uks müsteeriumisse. Selles on eluvett, mida juua, ja eluleiba, mida süüa. See on armulaud - üksteisele. Transsubstantsioon.

Ja siis, teinekord, tajuda inimeste pettumust, kui neile ei antud võimalust, kui keegi hõivas kokkulepitud aja enda jaoks. Nad tulid armulauale, aga "ihu ja verd" ei jagatud.

Millest me elame ja hingame? Argitoimetustest ja -muredest, mentaalsusest või - pühast. Üksteise pühadusest, aukartusest, mis vastastikku sünnib...?

Mis juhtuks, kui sellist suhtlemist sünniks kolm korda nädalas, iga päev! Oleks see ehk liiga suur rõõm, liiga suur vaimustus, et välja kanda! Millega peaksime siis hakkame selle eest maksma - kui teine inimene muutub narkootikumiks?

Igaüks, kes saab sellest kordki puudutatud, on kuidagi kogenud "lihaks saanud Sõna".

Kommentaare ei ole: