Mille eest ennast armastada?

Kaasaegne massikultuur on endaga kaasa toonud terve rea uusi trende. Üks neist on: "Armasta iseennast!" Ja inimesed hakkavadki kordama võluvormelit: "Ma armastan iseennast! Ma armastan iseennast!" Sünnib omamoodi mehhaanika, mil justkui polegi tegelikku alust. Samamoodi võime "sundida" end armastama ka teisi.

Arvan, et see on enesepettus. Et ennast - ja teisi - armastada, peab olema põhjus. Peavad olema avastatud mingid väärtused, mida imetleda. Siis sünnib armastus orgaaniliselt, "kõrvalnähtusena". Kui aga neid põhjuseid pole... Loomulikult on nad igaühes olemas, kuid potentsiaalselt.Mõni on seda potentsiaali endas avanud rohkem, mõni vähem.

Me kõik armastame iidoleid, geeniusi, "inimjumalaid", kelles on teostunud nende anne ja kutsumus, kellest on saanud suurloojad. Me imetleme eneslikult valgustunuid, kui neid kohtame. Aga mis põhjusel armastada "ajupestud tavainimest", kelles peale maski ja kohutava pingestatuse muud justkui polekski? Kui me oleksime budad, siis loomulikult näeksime läbi kõigi "meeleplekkide" jumalikkuseni välja - aga kui ei ole? Kas siis peame hakkama end petma, kujundades endas mingit järjekordset unenägu?

Öeldakse, et kui sunnime end naerma, lähebki tuju heaks. Kui "sunnime" end ennast ja teisi armastama, kas siis tekibki tõeline armastus, kuna see aitab meil kiiremini avastada oma väärtusi?

Ometigi on üks väga lihtne meetod võibolla mõne minutiga hakata ennast ja teist imetlema ja armastama. Selleks on - "eneseavamine". Rühmateraapiast tuntud mõiste - mille lunastavat mõju aga pole kunagi küllalt üle rõhutada.

Kaasaja inimene oma kasvanud teadlikkuses ja valus on tegelikult eneseavamisele väga lähedal, peaaegu et selle piiril. Kusjuures see ei pruugi olla vaid emotsionaalne. Kui integreerida sellesse ka intellektuaalset kaemust, mis sünnitab üha sügavamat mõistmist elu süvaseostest, rajab see tormilisele arengule väga kindlat aluspõhja. Sest õigupoolest on kogu arengu tuum ju ei midagi muud kui kasvav teadlikkus, teadvelolu.