Esmaspäev, 3. märts 2008

Jeesus kandis meie võlad...

...et meil oleks rõõmu ülirohkesti.

Brandon Bays`i raamatus "Rännak" tabab otsekui valgustunud autorit sõna otseses mõttes "Iiobi lugu": maja põleb maha, tütar ütleb tast lahti ja mees jätab maha. Niisugune on "jumalate kättemaks" meie ajastu "Ikarosele". See võrdlus pole muidugi täpne (sellest lähemalt hiljem), kuid tegu on analüütilisest psühholoogiast hästi tuntud "kompensatoorsusprintsiibiga", mis otsekui hoiab "head" ja "halba" tasakaalus. Ehk siis ühtpidi "pill tuleb pika ilu peale" ja teistpidi "killud toovad õnne"...

Kristlus on teostanud siin näib et hämmastava "tehingu": ohvriks on pakutud ISE kõige hinnalisemat projektsiooni - Jeesus Kristust, Jumala Poega - kes võtab enda peale nö "pilli" - et "pikk ilu" saaks kesta lõputult, sest kõik on "ettegi" ära lunastatud.

Kristlus on siin vaistlikult püüdnud "mööda hiilida" ühest süvimast loodusseadusest. Kas see on tal õnnestunud? Kas kristlastel siis ei juhtugi enam õnnetusi - suure õnne kompensatsiooniks? Siiski - kirikupea poeg sooritab endatapu, armastatud kogudusejuhil põleb maha kogudusemaja, teisel satub laps raskesse autoõnnetusse...

Vaimne amet, kutsumus on "maises mõttes" ohtlik: kui Taevas näeb, et oled pühendunud talle, kinnistab ta seda, võttes Sult kõike maist - nagu Iiobilt. Nagu Brandon Bays`ilt.

Kas oled selleks valmis, kui "vaimsele arenguteele" oled asunud.

Või on tõesti võimalik istuda ka kahel toolil - nagu kinnitab eduteoloogia? Kristuse"lunastuse" toel?

Kommentaare ei ole: