Kaasaegne massikultuur on endaga kaasa toonud terve rea uusi trende. Üks neist on: "Armasta iseennast!" Ja inimesed hakkavadki kordama võluvormelit: "Ma armastan iseennast! Ma armastan iseennast!" Sünnib omamoodi mehhaanika, mil justkui polegi tegelikku alust. Samamoodi võime "sundida" end armastama ka teisi.
Arvan, et see on enesepettus. Et ennast - ja teisi - armastada, peab olema põhjus. Peavad olema avastatud mingid väärtused, mida imetleda. Siis sünnib armastus orgaaniliselt, "kõrvalnähtusena". Kui aga neid põhjuseid pole... Loomulikult on nad igaühes olemas, kuid potentsiaalselt.Mõni on seda potentsiaali endas avanud rohkem, mõni vähem.
Me kõik armastame iidoleid, geeniusi, "inimjumalaid", kelles on teostunud nende anne ja kutsumus, kellest on saanud suurloojad. Me imetleme eneslikult valgustunuid, kui neid kohtame. Aga mis põhjusel armastada "ajupestud tavainimest", kelles peale maski ja kohutava pingestatuse muud justkui polekski? Kui me oleksime budad, siis loomulikult näeksime läbi kõigi "meeleplekkide" jumalikkuseni välja - aga kui ei ole? Kas siis peame hakkama end petma, kujundades endas mingit järjekordset unenägu?
Öeldakse, et kui sunnime end naerma, lähebki tuju heaks. Kui "sunnime" end ennast ja teisi armastama, kas siis tekibki tõeline armastus, kuna see aitab meil kiiremini avastada oma väärtusi?
Ometigi on üks väga lihtne meetod võibolla mõne minutiga hakata ennast ja teist imetlema ja armastama. Selleks on - "eneseavamine". Rühmateraapiast tuntud mõiste - mille lunastavat mõju aga pole kunagi küllalt üle rõhutada.
Kaasaja inimene oma kasvanud teadlikkuses ja valus on tegelikult eneseavamisele väga lähedal, peaaegu et selle piiril. Kusjuures see ei pruugi olla vaid emotsionaalne. Kui integreerida sellesse ka intellektuaalset kaemust, mis sünnitab üha sügavamat mõistmist elu süvaseostest, rajab see tormilisele arengule väga kindlat aluspõhja. Sest õigupoolest on kogu arengu tuum ju ei midagi muud kui kasvav teadlikkus, teadvelolu.
pühapäev, 2. märts 2008
Eneseavamisest
See on hämmastav, kuidas eneseavamine "ravib" mõne hetkega kõik nn puudused. Keegi, kes püüdis midagi maksku mis maksab tõestada, on korraga rahunenud, leebunud, avanenud. Nüüd on tal ruumi ja ta ise on ruum teiste jaoks, millesse siseneda. Tema haavatavus sünnitab tohutut sümpaatiat, tema mõtlikkus-tundlikkus imetlust.
Jälgida, kuidas inimesed vestluse käigus järk-järgult erutuvad, olles kaasa kistud otsekui põnevast seiklusest, ja lõpuks vaimustuvad... Selles on sügavat ilu. Selles on uks müsteeriumisse. Selles on eluvett, mida juua, ja eluleiba, mida süüa. See on armulaud - üksteisele. Transsubstantsioon.
Ja siis, teinekord, tajuda inimeste pettumust, kui neile ei antud võimalust, kui keegi hõivas kokkulepitud aja enda jaoks. Nad tulid armulauale, aga "ihu ja verd" ei jagatud.
Millest me elame ja hingame? Argitoimetustest ja -muredest, mentaalsusest või - pühast. Üksteise pühadusest, aukartusest, mis vastastikku sünnib...?
Mis juhtuks, kui sellist suhtlemist sünniks kolm korda nädalas, iga päev! Oleks see ehk liiga suur rõõm, liiga suur vaimustus, et välja kanda! Millega peaksime siis hakkame selle eest maksma - kui teine inimene muutub narkootikumiks?
Igaüks, kes saab sellest kordki puudutatud, on kuidagi kogenud "lihaks saanud Sõna".
Jälgida, kuidas inimesed vestluse käigus järk-järgult erutuvad, olles kaasa kistud otsekui põnevast seiklusest, ja lõpuks vaimustuvad... Selles on sügavat ilu. Selles on uks müsteeriumisse. Selles on eluvett, mida juua, ja eluleiba, mida süüa. See on armulaud - üksteisele. Transsubstantsioon.
Ja siis, teinekord, tajuda inimeste pettumust, kui neile ei antud võimalust, kui keegi hõivas kokkulepitud aja enda jaoks. Nad tulid armulauale, aga "ihu ja verd" ei jagatud.
Millest me elame ja hingame? Argitoimetustest ja -muredest, mentaalsusest või - pühast. Üksteise pühadusest, aukartusest, mis vastastikku sünnib...?
Mis juhtuks, kui sellist suhtlemist sünniks kolm korda nädalas, iga päev! Oleks see ehk liiga suur rõõm, liiga suur vaimustus, et välja kanda! Millega peaksime siis hakkame selle eest maksma - kui teine inimene muutub narkootikumiks?
Igaüks, kes saab sellest kordki puudutatud, on kuidagi kogenud "lihaks saanud Sõna".
Spirituaalne Allianss
Kui hiljuti kogesin pärast ühe vaimlise ürituse nö ametlikku osa omavahel mõnusalt vestlemas poliitikut, suurettevõtjat ja noorteklubijuhti, tekkis mõte, et ... aeg hakkab vist küpseks saama. Ega me jää siis igavesti stiihiate lükata-tõugata, ükskord kujuneb ka Jõud, mis hakkab vali(tse)ma, mida pakutust võtta või jätta.
See jõud on loomuldaselt konsensuslik, ennenägematult sünergiline ja osalisi endidki "kiirvalgustav". See süütab "rahvusliku ärkamise", ent nüüd mitte enam poliitilise ega vaimse, vaid poliitilis-vaimse.
Eks ole ootamatu sümbioos?
Kuid kõrgeim poliitika lähtub ikka (vaimsest) tervikukogemusest nii nagu kõrgeim vaimsus on alati poliitiline, uut ühiskonda loov. Jajah - "oma naba vahtimiselt" tuleb jõuda reformatsiooni ja revolutsioonini - Puhta Maa rajamiseni planeedil Maa.
Kas "teeme ära"?
See jõud on loomuldaselt konsensuslik, ennenägematult sünergiline ja osalisi endidki "kiirvalgustav". See süütab "rahvusliku ärkamise", ent nüüd mitte enam poliitilise ega vaimse, vaid poliitilis-vaimse.
Eks ole ootamatu sümbioos?
Kuid kõrgeim poliitika lähtub ikka (vaimsest) tervikukogemusest nii nagu kõrgeim vaimsus on alati poliitiline, uut ühiskonda loov. Jajah - "oma naba vahtimiselt" tuleb jõuda reformatsiooni ja revolutsioonini - Puhta Maa rajamiseni planeedil Maa.
Kas "teeme ära"?
neljapäev, 28. veebruar 2008
Naljakas futuroloogiasaade
Sattusin poole silmaga vaatama: Heidmets, Terk, Veidemann ja Mister X (kes rõhutas, et "asjale tuleb süsteemselt läheneda") püüdsid ennustada Eestit 10 aasta pärast.
Olin pettunud: ei mingeid erilisi visioone, kõik näis jätkuvat "seespool vanglat", justkui ei käikski USAs "Ron Pauli revolutsioon" ega koputaks üha tungivamalt uksele priienergia; justkui peaksime jääma igaveseks "mittetervikliku ego" tasandile, kus pole integreeritud isegi oma Varju mitte; justkui ei võikski kunagi ka eesti kultuuris sündida kaalukat müstilis-metafüüsilist kihti/kogemust/kaemust; justkui...
On see nüüd ratsionaal-teadusliku ja postmodernse teadvuselaine visiitkaart siinmail...?
Kõige hullem oli vist (ja seda võib kanda osalt ka saatejuhi kraesse), et polnud vähimatki pühendumist üksteisele ja teemale, mis lasknuks asjal voolama minna; pigem kramplik igaüks omaette ponnistamine ilma igasuguse tõelise toetuseta, rääkimata siis veel sünergiast - üsna väsitav ja seeläbi masendav vaatepilt, nii et lausa kahju hakkas.
Aga võibolla olen ära hellitatud, harjunud särav-erutavate, vastastikku vaimustavate dialoogide, koosloomega...? Ja kerkib meelde kunagi, 90ndate alul Eesti Ekspressi kirjutatud lugu "Uus ja vana intelligents". Tollal oli see alles ähmane aimdus, täna aga juba tõeliselt revolutsiooniline jõud, mis tõenäoliselt juba lähiaastatel vallutab areeni... Ja siis selgub, kui hambutu on kõik see, mis pole tõeliselt spirituaalne.
Olin pettunud: ei mingeid erilisi visioone, kõik näis jätkuvat "seespool vanglat", justkui ei käikski USAs "Ron Pauli revolutsioon" ega koputaks üha tungivamalt uksele priienergia; justkui peaksime jääma igaveseks "mittetervikliku ego" tasandile, kus pole integreeritud isegi oma Varju mitte; justkui ei võikski kunagi ka eesti kultuuris sündida kaalukat müstilis-metafüüsilist kihti/kogemust/kaemust; justkui...
On see nüüd ratsionaal-teadusliku ja postmodernse teadvuselaine visiitkaart siinmail...?
Kõige hullem oli vist (ja seda võib kanda osalt ka saatejuhi kraesse), et polnud vähimatki pühendumist üksteisele ja teemale, mis lasknuks asjal voolama minna; pigem kramplik igaüks omaette ponnistamine ilma igasuguse tõelise toetuseta, rääkimata siis veel sünergiast - üsna väsitav ja seeläbi masendav vaatepilt, nii et lausa kahju hakkas.
Aga võibolla olen ära hellitatud, harjunud särav-erutavate, vastastikku vaimustavate dialoogide, koosloomega...? Ja kerkib meelde kunagi, 90ndate alul Eesti Ekspressi kirjutatud lugu "Uus ja vana intelligents". Tollal oli see alles ähmane aimdus, täna aga juba tõeliselt revolutsiooniline jõud, mis tõenäoliselt juba lähiaastatel vallutab areeni... Ja siis selgub, kui hambutu on kõik see, mis pole tõeliselt spirituaalne.
laupäev, 15. september 2007
Nägemus teadvusejoogast küpsenud
Harjutlused esialgu interneti teel.
Siht: välja selgitada tõkked, mis takistavad meil kogemast Vabadust.
Vahend: Erineva astme kaemuste ja taipamisteni viiv dialoog.
Hierarhia: Puudub. Tegu on võrdväärselt Haavatud Tervendajatega.
Sugu: Pole määrav. Erinevad kogemused tervitatavad.
Vabaduse eeltingimus: vabadus mõtteis, tundeis ja tahtes.
Prognoositav kestus: paarist nädalast paari kuuni. Edasijõudjatel - paari aastani. Päralejõudjatel - paari eluni. Päralejõudnutel - igavikuni.
Kirjutamiseni!
peeterliiv@hot.ee
Siht: välja selgitada tõkked, mis takistavad meil kogemast Vabadust.
Vahend: Erineva astme kaemuste ja taipamisteni viiv dialoog.
Hierarhia: Puudub. Tegu on võrdväärselt Haavatud Tervendajatega.
Sugu: Pole määrav. Erinevad kogemused tervitatavad.
Vabaduse eeltingimus: vabadus mõtteis, tundeis ja tahtes.
Prognoositav kestus: paarist nädalast paari kuuni. Edasijõudjatel - paari aastani. Päralejõudjatel - paari eluni. Päralejõudnutel - igavikuni.
Kirjutamiseni!
peeterliiv@hot.ee
kolmapäev, 12. september 2007
Teadvuseteaduste Seminar alustas
Jah - aeg Teadvuseteaduste Seminariks oli küps - avaüritus kinnitas seda igast otsast. Teemaks oli "Mis on teadvuseteadus? Sissejuhatus metafüüsikasse" (Peeter Liiv) - mis vallandas üpris põneva arutelu.
pühapäev, 26. august 2007
Öökaemus
Kas pole kummaline, millise hooga oleme kaasa haaratud nähtusest nagu „minu (meie) elu”? Kui aga vaadata lähemalt, milles see „elu” siis seisneb, selgub, et põhiliselt asjadest-nähtustest-olenditest, kes „tõmbavad”, ja nondest kes „tõukavad”. Ja siis on muidugi veel terve hunnik siukseid, mis/kes „jätavad külmaks”.
Inimene on nagu üles keeratud vurrkann, kes võib-olla veel mitte nii peagi ei mõtle sellele, kes see „keeraja” on. Kust tuleb selleks energia – kihk, ind, kirg, janu?
Me muidugi teame seda „alateadlikult”, kuid me oleme sellega nii harjunud, et küsimust ei teki: muudkui „paneme edasi” selles sümpaatiate-antipaatiate lõputus karussellis.
Paljud põrutavad niimoodi terve elu – kuni alles surm neile jala taha paneb ja „rajalt maha võtab”. Nii täienisti on nad haaratud kinofilmist, mida ekraanil nimega „minu elu” parajasti näidatakse. Nii tõsiselt võtavad nad iga oma mõtet. Nii sügavalt elavad sisse igasse oma tundesse. Nii januselt tahavad iga oma tahtmist. Justkui polekski vahet – justkui inimene ise olekski see mõte, tunne ja tahtmine.
Ometigi juhtub igaühega – varem või hiljem - , kui ta on niimoodi piisavalt kaua läbi une käsi ja jalgu liigutanud (no silmamune muidugi ka), et ta äkitselt peatub. Otsekohe võib-olla ta isegi ei tea, miks. Aga ta märkab, et imestab: Mida ma ometi teen? Ja – kui kaua ma olen seda niimoodi juba teinud? „Sada miljonit elu” – vastab seepeale kohe mõni tark tädi. Jah – aga…?
Nojaa…Ühesõnaga ta pidurdab ja vaatab ringi. Kõik ei virvendagi enam silme ees ega kostu ka kuskilt tavapärast kisa. Asjad on korraga asjad, inimesed – inimesed. Korraga on ei tea kust kaela sadanud aega seda vaadata – lihtsalt vaadata. Justkui vaataks vaikselt sipelgapesa või mesilastaru. Kõik toimub isegi justkui aegluubis. Ja värvid on korraga kirkad.
Aga see hetk möödub ja – mis imelik tunne – ME NÄEME, kuidas uuesti langeme sinna, kust just äsja olime pinnale kerkinud. Me näeme, et unenägu jätkub, ainult selle vahega, et nüüd näeme korraga nii pilti kui ka projektorit. See võib olla üpris naljakaski tunne – nagu oleks meid nüüd kaks: üks, kes askeldab oma meeles ja kehas, ja teine, kes „lihtsalt vaatab”. Ja kui ta seda niimoodi „vaatab”, muutub askeldaminegi kuidagi teistsuguseks. Selles poel enam „fataalsust”, raudset Tormi ja Tungi, vaid mingi… vabadus. Liikumis- ja liigutamisruum. Ja siis veel – valikuvabadus. Võin valida, mida tahes, jäädes aga ise sellest kuidagi „alla neelamata”. Jah, ma lähen küll kaasa parajasti valituga – aga mingi osa minust jälgib seda põnevusega otsekui kuskilt „ülalt”. Umbes nagu täiskasvanu jälgib lapse mängu liivakastis – olles samal ajal ka toosama laps. Ja me teame, et just laps naudib oma mängu enim.
Võib-olla umbes selliseid asju mõlgutasin oma teadmuses kümme aastat tagasi.
Mis on tänaseks muutunud?
Selgub, et mind üha rohkem huvitab too Mäng ise. Kuhu ta viib? On tal piire? Milliseid uusi kogemusi pakub? Millised on „trahvid” ja „karistused” võimalike eksimuste eest? Ja kumb on suurem võit – julgusest johtuv „valearvestus” või mõni üllatav edu? Sest eks toimu see kõik nüüd ju „sealpool Head ja Kurja”?
Mida see õigupoolest tähendab?
Mulle tundub, et ennekõike tabude lõhkumist. Tabud – need ongi piirid oma hirmuäratavuses. Mis murduvad alles vabaduse survel.
Eile lugesin, kuidas Tõnu Talimaa käis kursusel „Kool Mängud Maailmas”, mis oli pühendatud iseendalt õppimise kunsti omandamisele. Tõnu ütleb:
"Maailm on minu jaoks elusolend, kellega saab suhelda, nagu meie praegu suhtleme. On võimalik olla maailma jaoks kanal, temalt küsida. Maailm inimkeeles vastata ei saa, kuid ta teeb seda läbi meie. Ta räägib nende mõttevormide, tunnete ja kehareaktsioonide kaudu, mida minu mõistus, tundemaailm ja keha suudavad mõista, tunda ja väljendada. Kui sa küsid, tekib minus vastusena mingi mõttevorm. Mul on vaja vaid sellest kinni võtta, seda kogeda ja kirjeldada, anda ideele sõnaline vorm."
See meenutab klaveril improviseerimist: sa võtad mingi teema ja lased „maailmal vastata”. Su mälu on täiesti tühi, puhas – kõik, „mis tuleb”, tuleb vahetult, ettearvamatult. Pole vaja isegi dialoogipartnerit – sinu Ise asendab teda täienisti. Proovige! Algul võib-olla tiivad ei kanna ja „midagi ei tule” – peale juba teadaoleva. Proovige uuesti- see on üks hämmastavaid mänge. Niimoodi on loodud kogu kultuur. Nii kui see hakkab õnnestuma, oletegi kohe kultuurilooja. Müttategi eesliinil.
Ka selles on – vabadus. Vabadus antud juhul uutlaadi mõttekogemuseks – mõttelennuks.
Muidugi võib öelda, et enne tuleb õppida klaverit mängima – alles siis saab improviseerida. Aga ma tean vähemalt üht inimest, kes ei osanud mängida, kuid tema improvisatsioon oli lummav. Nii et kes teab, kuidas ja kus „Vaim pudelist välja pääseb”.
Aga mis ma tahtsin öelda: ühel päeval paistab Mäng läbi – ja siis oleme maailmast priid. Pole enam vanglat – on „Las Vegas” tuhandel eri moel. „Uued mängud” pole võrreldavad „vanadega” oma kogemuse sügavuselt ja ilult. Kusjuures neid pole kelleltki õppida – Mängumeistrid alles puuduvad – peale iseenda. Kui aga lõpuks näeme Mängu Allikat, võib see ületada mis tahes Mängugi, mis temast sünnib.
Mis siis saab, seda ei oskagi ma öelda. Vähemalt praegu mitte.
Kohtumiseni kümne aasta pärast?
Inimene on nagu üles keeratud vurrkann, kes võib-olla veel mitte nii peagi ei mõtle sellele, kes see „keeraja” on. Kust tuleb selleks energia – kihk, ind, kirg, janu?
Me muidugi teame seda „alateadlikult”, kuid me oleme sellega nii harjunud, et küsimust ei teki: muudkui „paneme edasi” selles sümpaatiate-antipaatiate lõputus karussellis.
Paljud põrutavad niimoodi terve elu – kuni alles surm neile jala taha paneb ja „rajalt maha võtab”. Nii täienisti on nad haaratud kinofilmist, mida ekraanil nimega „minu elu” parajasti näidatakse. Nii tõsiselt võtavad nad iga oma mõtet. Nii sügavalt elavad sisse igasse oma tundesse. Nii januselt tahavad iga oma tahtmist. Justkui polekski vahet – justkui inimene ise olekski see mõte, tunne ja tahtmine.
Ometigi juhtub igaühega – varem või hiljem - , kui ta on niimoodi piisavalt kaua läbi une käsi ja jalgu liigutanud (no silmamune muidugi ka), et ta äkitselt peatub. Otsekohe võib-olla ta isegi ei tea, miks. Aga ta märkab, et imestab: Mida ma ometi teen? Ja – kui kaua ma olen seda niimoodi juba teinud? „Sada miljonit elu” – vastab seepeale kohe mõni tark tädi. Jah – aga…?
Nojaa…Ühesõnaga ta pidurdab ja vaatab ringi. Kõik ei virvendagi enam silme ees ega kostu ka kuskilt tavapärast kisa. Asjad on korraga asjad, inimesed – inimesed. Korraga on ei tea kust kaela sadanud aega seda vaadata – lihtsalt vaadata. Justkui vaataks vaikselt sipelgapesa või mesilastaru. Kõik toimub isegi justkui aegluubis. Ja värvid on korraga kirkad.
Aga see hetk möödub ja – mis imelik tunne – ME NÄEME, kuidas uuesti langeme sinna, kust just äsja olime pinnale kerkinud. Me näeme, et unenägu jätkub, ainult selle vahega, et nüüd näeme korraga nii pilti kui ka projektorit. See võib olla üpris naljakaski tunne – nagu oleks meid nüüd kaks: üks, kes askeldab oma meeles ja kehas, ja teine, kes „lihtsalt vaatab”. Ja kui ta seda niimoodi „vaatab”, muutub askeldaminegi kuidagi teistsuguseks. Selles poel enam „fataalsust”, raudset Tormi ja Tungi, vaid mingi… vabadus. Liikumis- ja liigutamisruum. Ja siis veel – valikuvabadus. Võin valida, mida tahes, jäädes aga ise sellest kuidagi „alla neelamata”. Jah, ma lähen küll kaasa parajasti valituga – aga mingi osa minust jälgib seda põnevusega otsekui kuskilt „ülalt”. Umbes nagu täiskasvanu jälgib lapse mängu liivakastis – olles samal ajal ka toosama laps. Ja me teame, et just laps naudib oma mängu enim.
Võib-olla umbes selliseid asju mõlgutasin oma teadmuses kümme aastat tagasi.
Mis on tänaseks muutunud?
Selgub, et mind üha rohkem huvitab too Mäng ise. Kuhu ta viib? On tal piire? Milliseid uusi kogemusi pakub? Millised on „trahvid” ja „karistused” võimalike eksimuste eest? Ja kumb on suurem võit – julgusest johtuv „valearvestus” või mõni üllatav edu? Sest eks toimu see kõik nüüd ju „sealpool Head ja Kurja”?
Mida see õigupoolest tähendab?
Mulle tundub, et ennekõike tabude lõhkumist. Tabud – need ongi piirid oma hirmuäratavuses. Mis murduvad alles vabaduse survel.
Eile lugesin, kuidas Tõnu Talimaa käis kursusel „Kool Mängud Maailmas”, mis oli pühendatud iseendalt õppimise kunsti omandamisele. Tõnu ütleb:
"Maailm on minu jaoks elusolend, kellega saab suhelda, nagu meie praegu suhtleme. On võimalik olla maailma jaoks kanal, temalt küsida. Maailm inimkeeles vastata ei saa, kuid ta teeb seda läbi meie. Ta räägib nende mõttevormide, tunnete ja kehareaktsioonide kaudu, mida minu mõistus, tundemaailm ja keha suudavad mõista, tunda ja väljendada. Kui sa küsid, tekib minus vastusena mingi mõttevorm. Mul on vaja vaid sellest kinni võtta, seda kogeda ja kirjeldada, anda ideele sõnaline vorm."
See meenutab klaveril improviseerimist: sa võtad mingi teema ja lased „maailmal vastata”. Su mälu on täiesti tühi, puhas – kõik, „mis tuleb”, tuleb vahetult, ettearvamatult. Pole vaja isegi dialoogipartnerit – sinu Ise asendab teda täienisti. Proovige! Algul võib-olla tiivad ei kanna ja „midagi ei tule” – peale juba teadaoleva. Proovige uuesti- see on üks hämmastavaid mänge. Niimoodi on loodud kogu kultuur. Nii kui see hakkab õnnestuma, oletegi kohe kultuurilooja. Müttategi eesliinil.
Ka selles on – vabadus. Vabadus antud juhul uutlaadi mõttekogemuseks – mõttelennuks.
Muidugi võib öelda, et enne tuleb õppida klaverit mängima – alles siis saab improviseerida. Aga ma tean vähemalt üht inimest, kes ei osanud mängida, kuid tema improvisatsioon oli lummav. Nii et kes teab, kuidas ja kus „Vaim pudelist välja pääseb”.
Aga mis ma tahtsin öelda: ühel päeval paistab Mäng läbi – ja siis oleme maailmast priid. Pole enam vanglat – on „Las Vegas” tuhandel eri moel. „Uued mängud” pole võrreldavad „vanadega” oma kogemuse sügavuselt ja ilult. Kusjuures neid pole kelleltki õppida – Mängumeistrid alles puuduvad – peale iseenda. Kui aga lõpuks näeme Mängu Allikat, võib see ületada mis tahes Mängugi, mis temast sünnib.
Mis siis saab, seda ei oskagi ma öelda. Vähemalt praegu mitte.
Kohtumiseni kümne aasta pärast?
Tellimine:
Postitused (Atom)