...ja tal on küllalt; aga kellel ei ole, sellelt võetakse seegi, mis tal on. (Mtt 13-:12).
See Jeesuse üte tabab otse Saladuse südamesse.
Sest kes on see, kellel on? Aga see, kes tunneb, et tal on. Mõne teise vaatevinklist ei pruugi tal hetkel olla tühjagi - aga tema on päratu rikas.
Elu on saamise ja kaotamise tasakaal. Küsimus on, kuidas muuta see kaotamine andmiseks. Sest andmine on seesama saamine teisel kujul. Ja siis ma ainult saan - mulle ainult antakse - , ilma et tasakaal häiruks.
Ja kui mulle palju antakse, siis mida ma tunnen? Kui mult aina võetakse ja ma olen aina "kõigest ilma", mida ma siis tunnen? Eks ole - kibedust, kadedust, meelehärmi, viha. Aga kui ma saan... siis on minus ainult tänu. Ja mida sügavam, püham on mu tänu, seda suurem on see, mis mulle antakse. Lõpuks võib see kasvada koguni nii suureks, et isegi saamamehed on sunnitud imestlema.
Sest kui ma tunnen, et mul on, siis Kõiksus tõlgendab seda just nõnda: sinna tuleb anda - see on külluse paik. Kui aga tunnen, et mul pole (ükskõik kui palju mul siis on), Jumal näeb: see on puuduse paik - andkem siis sellele puudust.
Looja täidab meie soovi.
Kui me igal õhtul langeme kaemusse selle üle, mis sel päeval meile anti - mitte selle üle, mis võeti -, siis uinume sulnis tänus justkui lapsuksed jõuluaegu, kus igal hommikul suka sees mõni üllatus.
See on tõeline transformatsioon.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Absoluutselt nõus.
Olen vaadanud, et jube palju on inimesi, kes on endal ise mingi eluala sulgenud, sest kas ei julge või ei usu, et neil seal midagi võiks toimuda. Tihti ägatakse selle all ning kulutatakse tohutult energiat just sellele alale, ent ometi on see blokeeritud inimese enda poolt - tema negatiivsete mõtete, tema eneseusu puudumise poolt.
Kusjuures tihti on vaja vaid esialgsest negatiivsest mõttest üle saada ning positiivsed sündmused hakkavad seejärel juba ise uusi positiivseid sündmusi genereerima
See viimane lause on Sul väga täkkesse.
Üks asi võib olla ka see, et see pole üldse selle inimese kutse ehk anne ehk võime. Mõni usub ehk siiamaani Voldemar Panso ultramoodernistlikku "1% annet + 99% tööd". See tähendaks umbes nagu võtta oma kõige andetum külg ja siis ponnistada selles midagi saavutada (nii populaarne oli omal ajal vist näitlejakutse). Loodetavasti on kaasaja inimene enda suhtes hoopis tundlikum ja seeläbi "armulikum". Loomulik eesmärk - wu wei - oleks ju ikkagi "99% annet ja 1% tööd". Kui sedagi.
Peeter, aitxh. See on just see, mida vaja oli...
Postita kommentaar