Kui paljud meist jõuavad "arhetüüpse loogikani" kui millenigi, mis vaatleb Elu vastandite ühtuses? Carl Jung on öelnud, et sümbol on see, mis ühendab vastandid ja just seeläbi "lunastab" meid nende alalisest võitlusest. Sümbolis me suudame seista silmitsi mõlema poolusega, põgenemata enam antipaatse poolt sümpaatse suunas, ja leiame - Mille? Nii Hea kui Kurja ühekülgsuse. Alles Hea-Kuri koos kui "kogu mänguruum" vabastab. Lugegem võlumuinasjutte - sealne tegevus toimub omamoodi "õndsas", ajatus-ruumitus vabaduses. On Kuningapojad, Lohed, Võlurid ja Nõiad - jumalikuni paisutatud hüve ja pahe läbi põimunud - , kuid üksteist tingides nad justkui viitavad ühele samale Tõele.
Hakata armastama vastandeid, sh iseenda voorusi koos pahedega, tähendabki vist elutarkuse algust. Mitte ainult armastada, vaid ka karta Jumalat - see "on tarkuse algus".
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar