Kütkestab see keele karge lopsakus, see õngekorgikujundki - mis rõõmsalt tantsiskleb pinnal, et ajati sukelduda samasusse (samadhi), veel õnnistatumana pinnale kerkimaks. Meenub Konstantin Saltšjonoki tõdemus tema "Psühhodisaini õpikust": kaasaja inimenegi vajab alatasa mikrotransse, teadvuse muutunud seisundeid, kaemisi katte alla - millel on siis talle tohutu tervendav mõju. Nad annavad "õngekorgile" kätte tunde Mängu Ilust pinnal. Maaususki kolm püha sõna: mõnu, vägi ja lõve. Need annavad Elule jume. Ja veel meenus ses seoses kaader "Barakast" - üks aafrika küla (kogukond) tantsimas rituaalset tantsu - noored naised ees, siseringis - ja noored mehed taga. Näod kumamas sama, mis sufi pöörlejatel - vähemalt Paradiisi, kui mitte Taevast
Et käigem Loojal külas tajalgi (=teisel ajal) kui vaid süvaunes - et rõõmu metsikus kasvaks meis.
Ja suhtlemine võib ju olla mõnikord kui Rõõmu Riitus, kus Laul, Tants, Mäng või Sõna võtab peale pöördeid üha. Mind on ikka köitnud sellega seoses kiige kujund.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Sinu vastusest:
"Ja suhtlemine võib ju olla mõnikord kui Rõõmu Riitus, kus Laul, Tants, Mäng või Sõna võtab peale pöördeid üha."
Su vastusest Magnusele sai alguse veel mu
JÕE LAULUD
I
Ma olen jõgi, Sina minu kaldad,
Su embus hoiab kadumast mind Olematusse
Nii sajandeid mu ümber- kõrval valvad
Koos moodustame oma Elutee
Nii peegeldan ma endas tähti meie kohal
Ja Sina koged-maitsed enda peegeldust ja mind
Ja ainult Taevas kõrge kummumas me kohal
Ehk teab , kus lõpeb kord me eluring
Ma Sinuta ei oleks tõesti miski, -
hetk üürike ehk võimas vetevall…
Kui hea on -Sinus olles- võtta vahel riski-
ja samas tunda endal toekat pinda all!
Nii kujundame üksteist Ajas aina
Nii vool toob ilmsiks meie elutõed
Mu laine hellitlevalt Sinu kääre paitab,
Ja Sina vastad -ise talvekülm või suvesoe
Koos kingime ka mõned lisaharud
Need omakorda hargnemas on veel ja veel…
Oh, Looja, jaga neilgi oma Armu
Ja aita leida uute Allikate veed!
II
Ja ainult öine tähevalgus märganud on vahel,
Et igaviku tuksest mäsleb hetkeks vetepind
Et süvim olemus mul tajub Ookeani kutset
Et sinna üheks saama pürgib iga vetepiisk-
Jah, Saada üheks, lahustuda ookeani vees!!!
Jah, sinna, sinna olla igavesti teel!!!
Jah, sinna, sinna kanda oma veed,
Kust kunagi sain oma alguse!!!
Kuid kas siis kaotan oma armsad kaldad?!?
Ja meenutan neid ainult unenägudes?!?
Ehk lahkuminekut ei ole?, - ja me vabalt
Koos heljume siis siniavaruse voogudes?!!
Nii, kahtlus-kärestik on möödas…! Kulgemise igi-võimsas võlus
Taas kaldad kallistavad rahulikku vett.
Taas igaviku kaelakees kui pärlid
On olevikku peegeldamas hetke järel hetk
Ja Taevas kõrge kummumas me kohal
Näeb kaugel-kaugel helendamas ookeani
Nii aimub äratundmine mu vetekohas -
Seal Algus-Lõpp meil kahel Üheks saabki…
X X X
Ehk need ekskursid ja otsingud, enese kogemised on seda võimalikumad, ehk julgemad-unistuslikumad, mida rohkem sul tavaelus on turvatunnet, kui pole vaja aega ja igatsusi raisata baasturvatunde otsimisele, kui sul see igivajalik Keegi on igapäevaelus olemas. Siis söandad minna Maailma ja iseennast avastama, SINA peegeldusi tabama, siis söandad riskida ja igatseda uusi ja kaugemaid sihte, nagu väike laps, kes peab maailma avastades teadma, et ema on lähedal ja on võimalik iga hetk teda näha ja tagasi pöörduda, või nagu vesi, kes teab teda kallistavaid kaldaid.
LM
Lisaks:
Kuid olulisem eelmisest ehk veelgi
On mälestus ja teadmine, et keegi
Kord armastas sind tingimusteta
LM
Jah, see on üks. Ja seda ehk isegi juhtub elus - paar korda?
Aga vaat kui ise armastad kedagi tingimusteta - see on siis nagu "Silla" lõpp. Ikka on kuskil mõni etendus, mis muudab kellegi Jumalannaks - alatiseks. Siin juhtus see mu jaoks Liina Olmaruga.
Aga mis siis enne seda "viimast kümmet aastat" oli...?
Postita kommentaar