Ilmutatud tarkusest

Vähemasti judeo-kristlus eristab inimlikku ja jumalikku, ilmutatud tarkust.

Mu jaoks algab "ilmutatud tarkus" arhetüüpikast: tõed, mis kestavad üle aegade, kuivõrd hingeseadused näikse olevat igavesed. See on "kalju", millele toetub Olemine. Hiljemalt Jungist alates teame, et arhetüübid kujustuvad eeskätt üleajalikes Lugudes ja Piltides - müütides, muinasjuttudes, sümbolites, aga ka selgetes unenägudes, müstilistes kogemustes, (tervendavates) nägemustes jms.

Arhetüübiga aga on selline kummaline lugu, et see ilmneb alles siis, kui on - algselt justkui "tühja anumana" - täitunud konkreetse inimese, hõimu, rahva, rassi jne kogemusega. Ta on universaalne vorm, mis mõnikord kaob aga "sisu sisse" nii ära, et kogenematu pilk ei märkagi enam erinevate sisude süvimat sarnasust.

See ongi usutülide ja -sõdade, religioosse kitsarinnalisuse allikas - pealispindsus. Ainult müstikud on sukeldunud sellest sügavamale ja ikka olnud üksteise siirad imestlejad.

Kuidas jõuda arhetüüpikani - alles milles kogeb inimene võlumuinasjuttudest õhkuvat ajatut õndsust? Sisuliselt siirdub inimese identiteet füüsiselt energeetilisele ehk õndsuskehale (mida nt kristlane kogeb kui "Püha Vaimu"). Mitte "kohut mõistma maailma üle, vaid maailma õndsaks tegema" on tulnud Jeesuski. Budalus nimetab seda meie "paradiislikku" keha Sambhoga Kayaks - mis on üks kolmest Buddha Kehast. Kõrgem on veel vaid Kirkuse Keha - Dharma Kaya, mida kristlus tunneb kui Taevast.

Ja Paradiisi(de) kaudu Taevasse jõuab ajapikku võibolla tõesti igaüks - vähemasti nõnda üldistab Ken Wilber oma "Atmani projektis" paljude kultuurida müstilist kogemust. Aga kiiremini jõuab sinna kaemuse, religioosse kultuuri ja elava eeskuju najal. Sihiks pole maailmast põgeneda (nagu jutlustasid algkristlus ja algbudalus), vaid tunda Maailm ära Taevana - Ühes Maitses. Sama on hilisvedanta, zen`i, taoismi, sufismi jt religiooni süvavormide (ka judeokristlike) paatos.