esmaspäev, 15. jaanuar 2007

"Käi läbi heade inimestega..."

"Dhammapadast" või kust on jäänud meelde selline "nõuanne"...Milles viimasel ajal olen hakanud tajuma suurt tõetera. Kaua Sa ikka viitsid võidelda tuuleveskitega, kui küpsus on nii kütkestav. Ikka tahaks selle seltsi, et kaoksid aja (ja isegi ruumi) piirid ja oleks vaid too Olemine, täis rõõmu, vabadust, avastuslikkust. Nii et pärast oled veel tükk aega kui "üles keeratud nukk".

Mind igastahes erutavad sellised viljakad koosviibimised väga, küllap aidates kaasa mu "loomingulisele arengule". Sel ongi vist kaks Allikat: Informatsioon "väljast" (sh liigikaaslastelt) ja Informatsioon "seest" - omaenese kaemusist (nt mõne palve või kontemplatsiooni tulemusel).

Ilmselt selliste inimeste suhtarvu kasvades ühiskonnas kasvab ka maailmamuutev sünergia. "Eliit" laieneb ja siis ka tema mõjujõud murranguiks.

Kutsun endalegi külla "häid inimesi", kustutades "halvad" halastamatult oma elu lehekülgedelt (vastu võttes eelnevalt küll mõne võimaliku õppetunni).

15 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

On tõesti hea ja õige kui on võimalik virisemise ja negativismi asemel nautida positiivset, loovat ja inspireerivat energiat ümbritsevaltelt ja seda ise jagada. Kogen praegu just seda etappi oma elus, kus otsustasin lõpetada raske ja mittekusagile viiva suhte, kus energiad olid pidevalt tõukeseisundis. Aga pean ütlema, et hetkel pole mul sellest kergem. Kogen üksinduse- ja tühjusetunnet, millega ei oska veel midagi väga mõistlikku peale hakata. Saan aru, et kõigega harjumine võtab aega ja püüan leida asemele meelepärast tegevust ja suhelda toredate inimestega. Aga see ei lähe minu üllatuseks nii lihtsalt. Lohutan ennast sellega, et kasvamine ei peagi olema alati meeldiv ja kerge, tuleb ju enda sees olevad vastuolud ületada. Ja ikka enda sees selgusele jõuda, mida siis täpselt tahan. Olen otsustanud saada ja olla üksinda (ilma paariliseta) tugev. Usun veel, et see on võimalik, aga kas ikka vajalik, selles väga kindel enam ei ole...
Või mida teie arvate?

Anonüümne ütles ...

Sinu mõtete ja jutluste lugemine on mulle just sellist kirkust kinkinud, tõuganud maailmapiire avaramaks, põnevamaks, andnud mõttelisi-sõnalisi kinnitusi sügaval-kaugel-kaugel seni vaid aimunud Olemise võimalikkustele. Ja mõne sellise lugemisel tunnen otsatut vaimset hurma , suurt Rõõmu ja tükiks ajaks veel seda "üles keeratud nuku" või ergastatud molekuli tunnet.

Paaril viimasel aastal on mõnel korral tulnud ette uusi juhuslikke kohtumisi, kus tundsin, et hing ja vaim puutusid kokku teise omaga. Milline sära ja kirgastus mõlema jaoks! Need on tõeliselt erilised hetked.

Anonüümne ütles ...

Öösiti liiguvad head mõtted, ma näen. :)
On küll nii, et tuleb valida, kellega suhelda - tunne peab ikkagi hea olema. Mingi aeg küll tundus - mida raskem, seda arendavam. Aga enam ma ei arva, et vajan võitlust negatiivsete emotsioonidega. Paistab, et Sinagi. Et siis nõus. JB

Anonüümne ütles ...

... kas pole halb ja hea vaid märgid, sildid - meie endi pandud ...

... kas on võimalik kustutada kedagi/midagi oma elust, ... ehk hoopiski unustada, mitteteadvusse suruda oleks õigem?
Milleks siis rääkida samas meid haaravast /paratamatust/ soovist maailma haarata ...

Peeter Liiv ütles ...

Lydiale: olen lugenud, et purunenud lähisuhtest toibumine võtab aega kuni kaks aastat...(eriti "mahajäetu" rollis). Ise olen pikalt oma kogemuste põhjal juurelnud, "miks see nii läks" - ja ajapikku hakanud üht-teist taipama - teades samas ka oma "lapsepõlvetraumat". Mind on aidanud siin muhulgas tutvumine mitmesuguse "arengukirjandusega", eriti: Erik Eriksoni "identiteedikriisid", neojungiaanlikud käsitlused "mehelikust küpsusest" (nt "Kuningas. Sõjamees. Maag. Armastaja. Teekond küpse mehelikkuse lätetele", Huma 2000), OSHO poeetilised süvavaated Armastusse jms. Ehk siis just pigem Informatsioon "väljast" kui "seest" (kaemusist). Mu enda jaoks on üksiolek osutunud küll peaaegu võimatuks -ju siis on minus nii sügav "sõltuvuslikkus", nii et ei oska selle koha pealt miskit tarka kosta.

Peeter Liiv ütles ...

to anonymous: "halb" seondub mulle minu Varjuga - mida on valus tunnistada, mis pole seega veel "integreeritud". Teatud olukordades tunned, et "on libe", kuna tajud selja taga oma Varju. Proovikiviks on siin eriti teatud piirolukorrad. Siis tunned, kui suur osa maailmast on alles "haaramata" ja milline võim on "deemonitel" su üle (meenub film Bruce Lee´st, kus too võitles ja lõpuks justkui hukkus Deemoni käe läbi).

Anonüümne ütles ...

Lydiale
Usun, et üksi on võimalik tugevaks saada ja olla, kindlat reeglit siin ju ei ole.
Kuid usun ka, et eesmärk omaette ei peaks see olema, sest nagu Peetrilgi on varasemast kirjas üks kuskilt meilist leitud ilus mõte : Armastada tähendab riskida...jne.
Kui aga oma kogemustest rääkida-siis viimased 10 aastat(kooselatud kolmekümnest) olen olnud vist iga päev õnnelik ja tänulik saatusele selle võimaluse üle olla ,elada oma kalliga koos, õhtuti palunud Loojat, et oleks meil veel meretäis ühiseid päevi ja öid ees. Ja seda koosolemise õnnistust hakkasin tähele panema ja väärtustama alles siis, kui endas om Varju märkasin ja seda vähendada
olen püüdnud.
LM

Anonüümne ütles ...

lydiale vastus, mille sain omal ajal oma õpetajalt:
"Vaim on olemise vajaduse avaldus, mis käivitab kindlasuunalise arengu. Läbi katse ja eksituse teostab olemise vajadusi. Mõneti kogemuslikult ja mõneti oskamatult. Viimases seisus peab ta läbi tegema väga palju variante, et terahaaval kujundada kogemuslikkust. See viimane ongi see, mis määrab kas jääd üksikuks või mingil etapil avaneb võimalus kellegiga kahasse jätkata edaspidist informatiivset töötlust kogemuslikkuse loomiseks. Jumal on andnud sellesse ilma tohutult elajaid igas vormis ja kujus. Õpi neid tundma ja õpi nendega suhtlema, nagu "Alkeemikus" karjuspoiss õpetas inglasele. Sa ei ole üksi! Kuid millised on sulle vajalikud? Seda leiad karjuspoisi kombel, kui ta oma rännakul oli oaasi keskkonnas.

Ingrid ütles ...

Hei!
Olen sama meelt, et suhelda tuleb nendega, kelle mõtted sulle jõudu annavad. Delfi kommentaarium kurnas ära.
Oma blogides ma üldiselt kommenteerida ei lase. Mõtlen ja ütlen.
Vastukajasid leian ootamatult kaugetest blogidest.
Sinu blogi avastasin täna. Usun, et sul on, mida öelda, ehkki kõik ei haaku minu veendumustega.

Peeter Liiv ütles ...

Ingrid,

huviga kiikaks Su blogi(sid). Huvitav, kuivõrd on veel kuskil sedasorti "kaemuslikke" võrgupäevikuid...

Aga kommentaare modereerin - nii võib lasta neil rahumeeli tulla.

Ingrid ütles ...

Ma pole leidnud bloginimekirjast ainsatki idamaade filoosiale rajatud mõttearendust. Küll aga on kristlikke.
Blogitrii nimekirjast leiad Toomase diariumi ja sealt tema lemmikute blogid (Auksmann nende seas).
Huvitavatesse blogidesse satudki lemmikute alla toodud blogide kaudu. Mõned oma lemmikuid välja ei too või teevad seda osaliselt.
Blogisse kiikamise teeb huvitavaks väljakutsuv pealkiri (kui sa oled blog.tree nimekirjas, siis vaadatakse sissekandeid pealkirja järgi) ja blogi lugemist kergendavad/ värskendavad mõned fotod. Isegi kui need pole teemakohased.
Oma isiklikke ja teiste kommentaare saad oma blogist lõplikult, jälge jätmata kustutada sisseloginuna siis kui klikkad ka lahtrit "delete for ever".

Peeter Liiv ütles ...

Vaatasin veidi neid. Kuda sinna blogtriisse saab?

Ingrid ütles ...

http://www.blog.tr.ee/
Seal õpetab, mida edasi teha.

Ingrid ütles ...

Lihtsam oli vana variant:
www.blog.tr.ee/v2
See toimib ka suurepäraselt.
Aga uues pidid mingid paremad võimalused olema.
Et oma lemmikuid määrata ja sildistusi vaadata, logid igal kasutamiskorral.
Sinu blog on vanas blog.tr.ee-s sees, see tähendab, et oled juba kõigile nähtav ja uued pealkirjad ilmuvad mõnd aega peale sissekande tegemist blogisse.

paula ütles ...

lydiale..
Oli hea lugeda, et kellelgi on veel ligikaudu sarnane seis nagu mul endal.
Jah, üksi on võimalik olla tugev. Tean seda, sest olen seda kogenud päris pikka aega. Üksindusel on omad eelised, seda kindlasti.
Iseasi, kas inimene peab tingimata üksi olema. Usun, et ei pea. Eriti keeruliseks läheb siis, kui juhtud kogema sellist asja nagu Armastus. Ja kui siis sellest ilma jääd. Sest kõik suhted ei ole õnneliku lõpuga. Mõned suhted on juba algusest peale lõpule määratud, sest nad on niivõrd lootusetud. Ehk siis "keelatud".
Mida sel juhul teha? Kas riskida ja suhtega edasi minna, teades, et on võimalik veel rohkem haiget saada? Või loobuda ja teha "õige" otsus? Üksi edasi minna? Ainult et miski pole enam päris endine...
Ka mitte "vabadus"... Kui ongi äkitselt tekkinud toosama "sõltuvuslikkus", soov jagada ennast teise inimesega...
Mida siis teha? Mina ei tea. Kui keegi teab, siis võiks selle kohta midagi öelda...