Juba Platon ütles: "Me peame kõrvale heitma hariduse kontseptsiooni, mille pooldajad tahavad panna õpilase meeltesse teadmisi, mida seal enne polnud..." Platon uskus, et kõik teadmisväärne on juba teada ning hingel tuleb see meelde jätta ja meelde tuletada. Õpetaja roll on olla vaid mälestuste ämmaemandaks."
Viimsel ajal mu meel mässab selle "kordamise" vastu. Kes on tundnud loovust, teab, et loovus on ettearvamatu. Umbes nagu "Püha Vaim" - nagu tuul puhub, kust tahab. Kui me aga "meenutaksime" juba olnut, siis mis on selles loovat? Kas tõesti Looja rahulduks sellise enesekordamisega meis?
Ei - olen surmkindel, et Loojagi liigub oma "teisitiolekus" Tundmatusse. Isegi Temal pole aimu, mis seal ees ootab. Ei mingit enesekordamist - "meenutamist"!? Ainus, mida võime mu meelest tõesti meenutada, on meie lõpmatu potentsiaal - mis on otsekui Looja enne loomist, "Jumal iseeneses". See on tõesti kõikseaeg ükssama. Aga see, mis sealt igakord esile plahvatab, ei mahu mingitessegi senistesse raamidesse. Miskit muud polegi meil meenutada, sest kõik alles tuleb.
Meenutagem siis, et meil pole midagi meenutada...!?
4 kommentaari:
Tundub, et mõlemad väited võivad tõesed olla, need on eri tasemed, eri sügavused. Kas siin võib Platon mõelda sama mis akadeemik Vernadski oma noosfääri teooriaga? Et kogu info Oleva kohta on juba selles olemas?
Et selles mõttes ei saa lapsele uut pakkuda.
Laps ei saagi oma vähese küpsuse juures liiga suuri sügavusi-avarusi hoomata. Kui laps ütleb-meri on suur, on tähendus teine kui Tuglasel, kes omal ajal ütles sama oma luuletuses.
.Kuid ometi see Loovust vähendav ämmaemanda mõte iseenesest tekitab tõrget ja trotsi, tahtmist neid piire eitada ja enese mängumaaks võtta mitte vähemat kui Lõpmatust! Ja mitte ahendada Lapse maailma mäletsemisega varemolnust.
Ja see mõte Looja liikumisest Tundmatusse on ilus,-et Temagi on liikuv, muutuv ja oma eri tahke ja võimalusi avastav, avav, aimav, loov…
Ja et sama võimalus on meilgi inimestena…
LM
Mulle meenutab Informatsioon - küllap akadeemik Šipovi vaakuumteooria mõjul - aerulööki vees: alul on üks suur keeris, millest omakorda eralduvad väiksemad keerised, neist omakorda väiksemad jne - lõputult. Võibolla on see midagi "fraktaalset"...?
Või Šipobvil: alul emaneeruvad Absoluutsest Eimiskist (Tühjusest) kaks "esmast torsioonvälja" - vasak- ja parempoolne (mis seonduvad mulle yin`i ja yang`iga) ja neist omakorda kõik järgnev - füüsikaline vaakuum, plasma jne (PT 2/2003 "Teadus päästmas maailma... taasühinedes religiooniga!? Jumala olemasolu teaduslikult tõestatud!?"; ka PT 4/2003 "Teaduslik tõlgendus maailma loomisest"). Ühtpidi oleks nagu tõesti kogu Informatsioon "ette antud", teisalt aga sünnitab Informatsiooni kõrgeim vorm - teadvus - ka ise üha uut Informatsiooni.
minagi peaksin olema loomeinimene kuid ei ole sest tundub et kunstnikke on niigi palju ja kõik on juba tehtud....võibolla tahan lihtsalt olla milleski esimene aga olen aeglane...seetõttu vaatangi kõrvalt ja ei sekku kuigi kuskil sisemuses nagu tahaks aga ju ma pole veel valmis, kõik on kõige taga
...ja nii võtab ta omaks pliiatsi ning paberi, et luua kirjatükki ning oma keha, et luua tantsu ning oma hääle, et luua end laulu läbi ja oma olemuse, et luua iseennast. Mida sügavamalt ta võtab end omaks, seda sügavamalt lähtub tema eneseloomine. Mida sügavam on meenutus seda sügavamalt lähtub looming ning tõepoolest - just kõrge ideaal on see, mis aitab otsida ja leida sügavaimat endas.
Või nagu seisab raamatus "Ürgmees" - pool elu kulub mehel, et võtta omaks selle maailma reeglid ja pool selleks, et neid ületada ja otsida muinasjuttu... Tänud, Peeter
Postita kommentaar