pühapäev, 14. jaanuar 2007

Siiski veel...

Ent mis tuleb pärast mõtteid VÕI tundeid? Pakun: siis tulevad mõtted JA tunded. "Segunematult ja lahutamatult". Nagu Kristuse kaks loomust - inimlik ja jumalik - kristoloogilises dogmas.

Aga ma aiman, et ei kirjuta mitte ainult endale, nagu end tean, vaid ka sellele hoopis vähem kogetud hingeosale minus, keda tuntakse SINA all. Ja kui saabub vastus, oled Sinagi võtnud ühendust enda ühe - võibolla veidi ootamatu - osaga. Nii avaneb meil võimalus ennast teisena sügavamalt kogeda.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

näh, olen esimene pääsuke Sinu mõtteaias:)

Pakun:), et peale mõtteid ja tundeidb tuleb vaikus. Vaikus on hinge laul, tema kõige meelepärasem heli.

Anonüümne ütles ...

Pea hakkab ringi käima ja seest muutub hetkeks õõnsaks - nagu üks sööst sügavikku-tumedasse sisekosmosesse, vaimustuse ja hirmuga -kas tõesti on see võimalik, püüd läheneda teise sügavuse eri tahkudele, näha seal peegeldumas maailmu, olemise eri värve, toone ja nüansse, sära ja tumedusi, valgust ja varje, saada osa sellest rikkusest, kirkusest, varjundirohkusest, ja julgeda sellele vastata oma äratundmisi, kogemisi ja peegeldusi mööda!
LM

Peeter Liiv ütles ...

Jah, just - Vaikus..., millesse kõik vakatub, kui jõudnud tagasi Allikasse. "Vaikusest sa sünnid ja Vaikuseks pead sa kord saama..." (ehk võiks Vaikuse isegi asendada Olematusega)...

Anonüümne ütles ...

Esmalt saabub kõikehaarava rõõmu ja armu kogemus, mis mõne aja möödudes sujuvalt sulandub vaikuse ja rahu hingusesse.