Ei oska hetkel öelda, millises vene raadios korratakse aeg-ajalt just seda lausungit (võibolla Radio FM-is). Varemalt mõjus see lihtsalt millegi meeldivana - ei enamana. Täna mõtlen: kas nad ise üldse taipavad, mida ja miks ütlevad?
KÕIK ON HÄSTI - nimetatud mõnel pool ka "Jumala rahuks" - on küllap endastmõistetav paljudele, kel "esimese eluaasta baasturvalisus" kätte saadud. Probleem tekib siis, kui seda lõhkusid mitmed traumad (kui nüüd sünnitrauma mängust välja jätta). Siis inimene vist muud ei teegi, kui igatseb-otsib väljapääsu temas kasvavast "ängist". Asjatundjam otsib seda usust, taibukam mõnest kaasaja üha tõhusamast teraapiast - igal juhul tuleb see kätte saada.
Esialgu ilmneb too Rahu ajuti, mööduvalt - kuna impulss selleks oli ehk liiga nõrk.
Üksvahe tegelesin väga intensiivselt palvepraktikaga. Sellega näisid kaasuvat nn Puhtuse kogemused (Idas vist ka: Puhta Maa kogemused) - ajapinge kadudes täitis meeli korraga mingi õnnistav vahenditus. (Öeldakse, et pinge - ja rahuolematus - olla tegusõnades. Verbiderikas keel toob kannatusi?)
Ka seal oli SEE. Kuid ta kadus jälle.
Kui õnnestub "kaevata" sügavamalt, võib ühel päeval juhtuda, et ükskõik milline "torm" pinnal ka ei möllanuks, kerkib see ikka ja jälle ISE üles ja "ujutab üle" kogu teadvuse, täites selle "hämmastunud õndsusega". See on tõesti nagu too millegi "meenutamine" - mis siitpeale enam ei ununegi.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Jah, just: isegi kui minus keeb viha, häbi, hirm, kadedus, varjutades kõik Taeva, tõuseb miski takistamatult, vastupandamatult: KÕIK ON HÄSTI! Sellele lisandub üks teatud Pilt, visuaalne kujund ühest teatud hingeseadusest - kui selle omamoodi vankumatu alustala.
No nii - mulgi kommentaar sünnitab kommentaari:
...sest kui KÕIK ON HÄSTI, siis see sügav sisetunne minus saab - sarnasuse printsiibi alusel - ligi tõmmata ainult head. KÕIK tuleb kasuks sellele, kes USUB! (kes usub nimelt, et "Jumal on hea")- kõlab kristlik arhetüüpika. Sellele on, muide, üles ehitatud kogu nn eduteoloogia. Ka kui mulle peaks "juhuslikult" juhtuma midagi halba, tunnen ma isegi selle väga kiiresti ära heana.
Seepärast on kõik väga edukad inimesed seesmiselt sügavalt optimistlikud. Usutavasti on nad pärinud selle oma vanematelt oma esimesel eluaastal. Muidugi võib järgnevateski "identiteedikriisides" veel miskit minna nihu (sõltuvuslikkus, alaväärsus, rollisokamatus, üksildus, rutiin ja elus pettumine), kuid see esimene võib ostuda kõige "kosmilisemaks".
Seda nimetatakse mh "positiivseks mina-pildiks" (mis hakkab kujunema 2.-3. eluaastal). Ma pole mingi rikkuse ülistaja, kuid mulle meenub, et nt Ameerika kõige rikkamad inimesed elasid enne oma edu läbi mäletamisi vähemalt viis või rohkem suurt ebaedu. "Positiivne mina-pilt" määrab, kuidas ma toimin ebaedu korral - see tiivustab mind veelgi. Kas siis kordama sama või otsima midagi uut, mulle sobilikumat.
Sul oli imeline vastus Magnuse heale kujundile Jõest Anastasia-listis.
Osa sellest, õigemini lõpp:
" Küll oled imestaja-imetleja. Hellitleda-laskja. Isegi su keel muutub
loksuvaks lainetuseks. Kuu-rajaks värelevaks. Kohinaks kõrvus. Mingiks
määratlematuks maitseks.
Sa pole enam Mees. Ega Naine.
Sa lihtsalt sulad ära. Nagu kevadine jää. Ja vulised allavoolu (sest sinna
ju suundub Jõgi). "
Kummaline, kuidas mõni kujund, tekst, mõni mõte on su jaoks teatud hetkel nii täiuslik või kaasahaarav, nii vastukajav-mõistetav, et sa ise sulad sellesse, lahustud, samastud sellega, saad sellega üheks.
Nagu minu jaoks eeltoodu...
Olen varem kogenud
-hetki, kus oled ise nagu üleni vaid üks suur soe armastuse tunne ,
kui näed kõike Olevat läbi imetluse, Armastuse-tunde, - ja need hetked ei pea üldse seotud olema mingi inimese või kujundiga,
- ja seda äratundmist, et Armastus on sinus kogu aeg olemas,
- ja et vahel on vaja Kuldvõtmekest, mis aitab-ajendab Sul enda sisemised uksed paotada-avada, et siis kas Olemise kogu sära ja Rõõm sinusse pääseks või hoopis su enese Kaevust Armastus pinnale uhkaks.
Ja see Kuldvõtmeke võib olla mis iganes-inimene, mõte, hetk, Loodus, muusikakatkend.
Ja nende seisundite esinemine, tundub, et järjest sageneb ja süveneb.
Vahel on tunne, et oled kui õngekork,- põhiliselt pinnal olles pinnavirvenduse keskel ja võimuses, ja ikka aegajalt vajudes- tajudes - imetluses ja hurmas -mingiks ajaks Armastusse, selle uue tahu kogemisse, et sellest jälle pinnale tõusta.
Ja siis võid jälle sattuda, ehk küll järjest vähemal määral, oldud rööbastesse, vastamisi argipäeva ja oma Varjuga, argises tasandis, pinnavirvenduses hulpivana.
Aga ka see pinnavirvendus on tihti täis sädelevat rõõmu, tuuli ja avaruse tuikeid, rahu ja rahutust, võimalikke võimatusi ja võimatuid võimalusi, Ilu.
Ja isegi kui vahel oma Allika otsimisel eksin, sest ka porilombi peegeldused tõotavad Taevast, on see kõik ikka üks imeline Tee...
21.01.07 22.58-le
Tänan Sind selge, puhta ja kauni kõne eest. Nii hea on olla leebe...
Postita kommentaar