Külastasin siis Ingridi näpunäitel mõningaid blogisid. Otsekohe meenus 7. klassi püramiid suhtlemistasanditest, kus kõik algab "stampväljenditest", jätkub faktide esitamisega ning päädib enamasti oma mõtete-ideede esitamises. Tundeid esimese hooga ei leidnudki. Aga ehk leian veel. Isegi väike lootus on kuskil kohata süvimat, mis tuleb pärast tundeid ja mida õpik nimetab "täielikuks usalduseks". Loomulikult - viimast väljendatakse vaid kõige intiimsemas ringis, ent mäletan siit-sealt "pihtimusi", kus avaldaja identiteet võimaldas "hüüda katustelt" seda, mida enamus julgeb "sosistada pimedas". Isegi katsetaks. Ja selleks, et minna oma Varju ilmutamisel "põhjani", peab olema kas masohhist või Teadja. Võibolla mängib välja ka nende kahe piiri peal...?
Igatahes ei viitsi lugeda olukirjeldusi isegi siis, kui tegu "vaimse inimesega". Meeltekogemusi ärkvelolekus aju beeta-režiimil koos nende kogemuste struktureerimisega "loogilise mõistuse" poolt. Harjutlegem vähemalt šamanismi - mina-teadvuse kaasa võtmist unenägudega unne, eriti selle selgesse, arhetüüpsesse poolde.
Vaat sellised, "alkeemilised" blogid mind juba huvitaks! Kes pakuks välja parima psühhonaudi?
Sõber soovitas mul mitte muuta blogi "Piibliks", mida peatükk peatüki järel kokku panen. Et kajastagu see ikkagi mu päevakajalisi "šamaanirännakuid". See tundus päris veenev.
pühapäev, 28. jaanuar 2007
laupäev, 27. jaanuar 2007
Spirituaalne Filmilektoorium algas!
Ja täna oli meie esimene tuleproov. Rahvast oli rohkem kui saal mahutas (keegi oli salamisi pistnud reklaami ka Vikerkaaresilda), mistap osa olla tagasigi saadetud. Ent vist isegi siin ilmutus "The Secret`i" mõju, kui keegi ärasaadetuist teatanud trepil, et temal on see film kodus olemas ja kutsunud kõiki ilmajäänuid rõõmsalt omapoole.
Mind tegi film mõne koha peal härdaks: see Looduse metsik ilu võimendamas Sõna ajatut sügavust. See inimese ennekuulmatu ülevus - jumalanäolisus. Võibolla ma eksin, aga mulle tundus, et mõnegi teise palgeil voolasid neil hetkil pisarad. Liigutuse-, rõõmu, äratundmise-, osasaamise pisarad.
Sügav tänu Aivar Hallerile ning Raunole&Teeliale, kes meid selle filmini juhtisid, kus mõnelegi ammu tuntud tarkusesõnad omandavad ühtäkki erakordse kunstilise võimenduse. Veel sügav tänu Aivarile suurepärase tehnika eest, mis võimaldas nautida näidatavat harjumuspäratult kvaliteetses helis ja pildis. Tänud ka Urmas Aaljale Lilleoru kogukonnast suurepärase tõlke eest.
Mul on täna isegi raske ette kujutada, mida see film meie kultuuris lähematel aastatel võiks vallandada. Muidugi tuleks näidata seda eeskätt noortele kui Tõelise Võlukunsti aabitsat (millele Harri Potter on olnud nö eelimitatsioon), et nad eales ei langeks oma vanemate teadmatusest-oskamatusest tingitud kannatusrikkusse. Et nad varakult taipaks oma jumalanäolisust.
Mind tegi film mõne koha peal härdaks: see Looduse metsik ilu võimendamas Sõna ajatut sügavust. See inimese ennekuulmatu ülevus - jumalanäolisus. Võibolla ma eksin, aga mulle tundus, et mõnegi teise palgeil voolasid neil hetkil pisarad. Liigutuse-, rõõmu, äratundmise-, osasaamise pisarad.
Sügav tänu Aivar Hallerile ning Raunole&Teeliale, kes meid selle filmini juhtisid, kus mõnelegi ammu tuntud tarkusesõnad omandavad ühtäkki erakordse kunstilise võimenduse. Veel sügav tänu Aivarile suurepärase tehnika eest, mis võimaldas nautida näidatavat harjumuspäratult kvaliteetses helis ja pildis. Tänud ka Urmas Aaljale Lilleoru kogukonnast suurepärase tõlke eest.
Mul on täna isegi raske ette kujutada, mida see film meie kultuuris lähematel aastatel võiks vallandada. Muidugi tuleks näidata seda eeskätt noortele kui Tõelise Võlukunsti aabitsat (millele Harri Potter on olnud nö eelimitatsioon), et nad eales ei langeks oma vanemate teadmatusest-oskamatusest tingitud kannatusrikkusse. Et nad varakult taipaks oma jumalanäolisust.
neljapäev, 25. jaanuar 2007
Ilmutatud tarkusest
Vähemasti judeo-kristlus eristab inimlikku ja jumalikku, ilmutatud tarkust.
Mu jaoks algab "ilmutatud tarkus" arhetüüpikast: tõed, mis kestavad üle aegade, kuivõrd hingeseadused näikse olevat igavesed. See on "kalju", millele toetub Olemine. Hiljemalt Jungist alates teame, et arhetüübid kujustuvad eeskätt üleajalikes Lugudes ja Piltides - müütides, muinasjuttudes, sümbolites, aga ka selgetes unenägudes, müstilistes kogemustes, (tervendavates) nägemustes jms.
Arhetüübiga aga on selline kummaline lugu, et see ilmneb alles siis, kui on - algselt justkui "tühja anumana" - täitunud konkreetse inimese, hõimu, rahva, rassi jne kogemusega. Ta on universaalne vorm, mis mõnikord kaob aga "sisu sisse" nii ära, et kogenematu pilk ei märkagi enam erinevate sisude süvimat sarnasust.
See ongi usutülide ja -sõdade, religioosse kitsarinnalisuse allikas - pealispindsus. Ainult müstikud on sukeldunud sellest sügavamale ja ikka olnud üksteise siirad imestlejad.
Kuidas jõuda arhetüüpikani - alles milles kogeb inimene võlumuinasjuttudest õhkuvat ajatut õndsust? Sisuliselt siirdub inimese identiteet füüsiselt energeetilisele ehk õndsuskehale (mida nt kristlane kogeb kui "Püha Vaimu"). Mitte "kohut mõistma maailma üle, vaid maailma õndsaks tegema" on tulnud Jeesuski. Budalus nimetab seda meie "paradiislikku" keha Sambhoga Kayaks - mis on üks kolmest Buddha Kehast. Kõrgem on veel vaid Kirkuse Keha - Dharma Kaya, mida kristlus tunneb kui Taevast.
Ja Paradiisi(de) kaudu Taevasse jõuab ajapikku võibolla tõesti igaüks - vähemasti nõnda üldistab Ken Wilber oma "Atmani projektis" paljude kultuurida müstilist kogemust. Aga kiiremini jõuab sinna kaemuse, religioosse kultuuri ja elava eeskuju najal. Sihiks pole maailmast põgeneda (nagu jutlustasid algkristlus ja algbudalus), vaid tunda Maailm ära Taevana - Ühes Maitses. Sama on hilisvedanta, zen`i, taoismi, sufismi jt religiooni süvavormide (ka judeokristlike) paatos.
Mu jaoks algab "ilmutatud tarkus" arhetüüpikast: tõed, mis kestavad üle aegade, kuivõrd hingeseadused näikse olevat igavesed. See on "kalju", millele toetub Olemine. Hiljemalt Jungist alates teame, et arhetüübid kujustuvad eeskätt üleajalikes Lugudes ja Piltides - müütides, muinasjuttudes, sümbolites, aga ka selgetes unenägudes, müstilistes kogemustes, (tervendavates) nägemustes jms.
Arhetüübiga aga on selline kummaline lugu, et see ilmneb alles siis, kui on - algselt justkui "tühja anumana" - täitunud konkreetse inimese, hõimu, rahva, rassi jne kogemusega. Ta on universaalne vorm, mis mõnikord kaob aga "sisu sisse" nii ära, et kogenematu pilk ei märkagi enam erinevate sisude süvimat sarnasust.
See ongi usutülide ja -sõdade, religioosse kitsarinnalisuse allikas - pealispindsus. Ainult müstikud on sukeldunud sellest sügavamale ja ikka olnud üksteise siirad imestlejad.
Kuidas jõuda arhetüüpikani - alles milles kogeb inimene võlumuinasjuttudest õhkuvat ajatut õndsust? Sisuliselt siirdub inimese identiteet füüsiselt energeetilisele ehk õndsuskehale (mida nt kristlane kogeb kui "Püha Vaimu"). Mitte "kohut mõistma maailma üle, vaid maailma õndsaks tegema" on tulnud Jeesuski. Budalus nimetab seda meie "paradiislikku" keha Sambhoga Kayaks - mis on üks kolmest Buddha Kehast. Kõrgem on veel vaid Kirkuse Keha - Dharma Kaya, mida kristlus tunneb kui Taevast.
Ja Paradiisi(de) kaudu Taevasse jõuab ajapikku võibolla tõesti igaüks - vähemasti nõnda üldistab Ken Wilber oma "Atmani projektis" paljude kultuurida müstilist kogemust. Aga kiiremini jõuab sinna kaemuse, religioosse kultuuri ja elava eeskuju najal. Sihiks pole maailmast põgeneda (nagu jutlustasid algkristlus ja algbudalus), vaid tunda Maailm ära Taevana - Ühes Maitses. Sama on hilisvedanta, zen`i, taoismi, sufismi jt religiooni süvavormide (ka judeokristlike) paatos.
kolmapäev, 24. jaanuar 2007
Sest kellel on, sellele antakse...
...ja tal on küllalt; aga kellel ei ole, sellelt võetakse seegi, mis tal on. (Mtt 13-:12).
See Jeesuse üte tabab otse Saladuse südamesse.
Sest kes on see, kellel on? Aga see, kes tunneb, et tal on. Mõne teise vaatevinklist ei pruugi tal hetkel olla tühjagi - aga tema on päratu rikas.
Elu on saamise ja kaotamise tasakaal. Küsimus on, kuidas muuta see kaotamine andmiseks. Sest andmine on seesama saamine teisel kujul. Ja siis ma ainult saan - mulle ainult antakse - , ilma et tasakaal häiruks.
Ja kui mulle palju antakse, siis mida ma tunnen? Kui mult aina võetakse ja ma olen aina "kõigest ilma", mida ma siis tunnen? Eks ole - kibedust, kadedust, meelehärmi, viha. Aga kui ma saan... siis on minus ainult tänu. Ja mida sügavam, püham on mu tänu, seda suurem on see, mis mulle antakse. Lõpuks võib see kasvada koguni nii suureks, et isegi saamamehed on sunnitud imestlema.
Sest kui ma tunnen, et mul on, siis Kõiksus tõlgendab seda just nõnda: sinna tuleb anda - see on külluse paik. Kui aga tunnen, et mul pole (ükskõik kui palju mul siis on), Jumal näeb: see on puuduse paik - andkem siis sellele puudust.
Looja täidab meie soovi.
Kui me igal õhtul langeme kaemusse selle üle, mis sel päeval meile anti - mitte selle üle, mis võeti -, siis uinume sulnis tänus justkui lapsuksed jõuluaegu, kus igal hommikul suka sees mõni üllatus.
See on tõeline transformatsioon.
See Jeesuse üte tabab otse Saladuse südamesse.
Sest kes on see, kellel on? Aga see, kes tunneb, et tal on. Mõne teise vaatevinklist ei pruugi tal hetkel olla tühjagi - aga tema on päratu rikas.
Elu on saamise ja kaotamise tasakaal. Küsimus on, kuidas muuta see kaotamine andmiseks. Sest andmine on seesama saamine teisel kujul. Ja siis ma ainult saan - mulle ainult antakse - , ilma et tasakaal häiruks.
Ja kui mulle palju antakse, siis mida ma tunnen? Kui mult aina võetakse ja ma olen aina "kõigest ilma", mida ma siis tunnen? Eks ole - kibedust, kadedust, meelehärmi, viha. Aga kui ma saan... siis on minus ainult tänu. Ja mida sügavam, püham on mu tänu, seda suurem on see, mis mulle antakse. Lõpuks võib see kasvada koguni nii suureks, et isegi saamamehed on sunnitud imestlema.
Sest kui ma tunnen, et mul on, siis Kõiksus tõlgendab seda just nõnda: sinna tuleb anda - see on külluse paik. Kui aga tunnen, et mul pole (ükskõik kui palju mul siis on), Jumal näeb: see on puuduse paik - andkem siis sellele puudust.
Looja täidab meie soovi.
Kui me igal õhtul langeme kaemusse selle üle, mis sel päeval meile anti - mitte selle üle, mis võeti -, siis uinume sulnis tänus justkui lapsuksed jõuluaegu, kus igal hommikul suka sees mõni üllatus.
See on tõeline transformatsioon.
Et käigem Loojal külas tajalgi...
Kütkestab see keele karge lopsakus, see õngekorgikujundki - mis rõõmsalt tantsiskleb pinnal, et ajati sukelduda samasusse (samadhi), veel õnnistatumana pinnale kerkimaks. Meenub Konstantin Saltšjonoki tõdemus tema "Psühhodisaini õpikust": kaasaja inimenegi vajab alatasa mikrotransse, teadvuse muutunud seisundeid, kaemisi katte alla - millel on siis talle tohutu tervendav mõju. Nad annavad "õngekorgile" kätte tunde Mängu Ilust pinnal. Maaususki kolm püha sõna: mõnu, vägi ja lõve. Need annavad Elule jume. Ja veel meenus ses seoses kaader "Barakast" - üks aafrika küla (kogukond) tantsimas rituaalset tantsu - noored naised ees, siseringis - ja noored mehed taga. Näod kumamas sama, mis sufi pöörlejatel - vähemalt Paradiisi, kui mitte Taevast
Et käigem Loojal külas tajalgi (=teisel ajal) kui vaid süvaunes - et rõõmu metsikus kasvaks meis.
Ja suhtlemine võib ju olla mõnikord kui Rõõmu Riitus, kus Laul, Tants, Mäng või Sõna võtab peale pöördeid üha. Mind on ikka köitnud sellega seoses kiige kujund.
Et käigem Loojal külas tajalgi (=teisel ajal) kui vaid süvaunes - et rõõmu metsikus kasvaks meis.
Ja suhtlemine võib ju olla mõnikord kui Rõõmu Riitus, kus Laul, Tants, Mäng või Sõna võtab peale pöördeid üha. Mind on ikka köitnud sellega seoses kiige kujund.
laupäev, 20. jaanuar 2007
Vsjo budjet horošo
Ei oska hetkel öelda, millises vene raadios korratakse aeg-ajalt just seda lausungit (võibolla Radio FM-is). Varemalt mõjus see lihtsalt millegi meeldivana - ei enamana. Täna mõtlen: kas nad ise üldse taipavad, mida ja miks ütlevad?
KÕIK ON HÄSTI - nimetatud mõnel pool ka "Jumala rahuks" - on küllap endastmõistetav paljudele, kel "esimese eluaasta baasturvalisus" kätte saadud. Probleem tekib siis, kui seda lõhkusid mitmed traumad (kui nüüd sünnitrauma mängust välja jätta). Siis inimene vist muud ei teegi, kui igatseb-otsib väljapääsu temas kasvavast "ängist". Asjatundjam otsib seda usust, taibukam mõnest kaasaja üha tõhusamast teraapiast - igal juhul tuleb see kätte saada.
Esialgu ilmneb too Rahu ajuti, mööduvalt - kuna impulss selleks oli ehk liiga nõrk.
Üksvahe tegelesin väga intensiivselt palvepraktikaga. Sellega näisid kaasuvat nn Puhtuse kogemused (Idas vist ka: Puhta Maa kogemused) - ajapinge kadudes täitis meeli korraga mingi õnnistav vahenditus. (Öeldakse, et pinge - ja rahuolematus - olla tegusõnades. Verbiderikas keel toob kannatusi?)
Ka seal oli SEE. Kuid ta kadus jälle.
Kui õnnestub "kaevata" sügavamalt, võib ühel päeval juhtuda, et ükskõik milline "torm" pinnal ka ei möllanuks, kerkib see ikka ja jälle ISE üles ja "ujutab üle" kogu teadvuse, täites selle "hämmastunud õndsusega". See on tõesti nagu too millegi "meenutamine" - mis siitpeale enam ei ununegi.
KÕIK ON HÄSTI - nimetatud mõnel pool ka "Jumala rahuks" - on küllap endastmõistetav paljudele, kel "esimese eluaasta baasturvalisus" kätte saadud. Probleem tekib siis, kui seda lõhkusid mitmed traumad (kui nüüd sünnitrauma mängust välja jätta). Siis inimene vist muud ei teegi, kui igatseb-otsib väljapääsu temas kasvavast "ängist". Asjatundjam otsib seda usust, taibukam mõnest kaasaja üha tõhusamast teraapiast - igal juhul tuleb see kätte saada.
Esialgu ilmneb too Rahu ajuti, mööduvalt - kuna impulss selleks oli ehk liiga nõrk.
Üksvahe tegelesin väga intensiivselt palvepraktikaga. Sellega näisid kaasuvat nn Puhtuse kogemused (Idas vist ka: Puhta Maa kogemused) - ajapinge kadudes täitis meeli korraga mingi õnnistav vahenditus. (Öeldakse, et pinge - ja rahuolematus - olla tegusõnades. Verbiderikas keel toob kannatusi?)
Ka seal oli SEE. Kuid ta kadus jälle.
Kui õnnestub "kaevata" sügavamalt, võib ühel päeval juhtuda, et ükskõik milline "torm" pinnal ka ei möllanuks, kerkib see ikka ja jälle ISE üles ja "ujutab üle" kogu teadvuse, täites selle "hämmastunud õndsusega". See on tõesti nagu too millegi "meenutamine" - mis siitpeale enam ei ununegi.
neljapäev, 18. jaanuar 2007
Eeskujud tulevad Lõpus
Hiljuti tekkis ühes foorumis küsimus, kus on Autokatalüütilise Ajastu (milles inimene täielikult õpib juhtima-valitsema oma psüühikat) eeskujud? Pakkusin, et nood küpsevad ajas. Läbi eneseotsingute, tervenemiste, transformatsioonide. Läbi uue Informatsiooni. Inimeste vabadusastmed kasvavad, nende identiteedid siirduvad järgmistele redelipulkadele.
Aga need eeskujud ilmutuvad LÕPUS.
Kaua tulnud - kallikene. Jeesuski "taastuleb" Lõpus. Ja "kõik loodu ägab, oodates pühade ilmsikstulekut". On inimesi, kes otsivad oma olemust - kutsumust, "inkarnatsiooni" - väga kaua sel lihtsal põhjusel, et see kutsumus on nii sügav ja kallihinnaline - "lunastav". Põlvkonnakaaslased ammu juba "tegijad" ja oma lae saavutanud, "lollikesed" aga muudkui "otsivad" veel kuskil kultuuri ääremaadel. "Kohtlased kolmandad vennad" aga tunduvad nad seetõttu, et nende visioonid, alususkumused jms ei mahu ammu enam kehtiva raamesse. Liiga "maniakaalsed". Ka ei sobi nende loomuldane siirus ja esialgne naiivsus repressiivsesse kultuuri. Sellised ullikesed süüakse "vana maailma" tegevusvaldades - äris, poliitikas jms - nö käigu pealt.
Ent Tuglas on kunagi öelnud: "Et saavutada suuremat, tuleb taotleda suurimat!" Ja nende kutse ei kustu, ning varem või hiljem jõuavad nemadki pärale. Ja see päralejõudmine, nagu võlumuinasjuttudes, osutub kuninglikuks. Kuninga (ISE) arhetüüp inimeses ilmneb viimsena, kõiki muid integreerivana, ja omab mh tohutut korrastavat-innustavat väge. Me ju näeme, kuidas rahvas ootab valimistest valimistesse "Messiat" - pettudes üha sügavamalt. Ent ometigi aimates, et "Vikerkaaresõdalased" (hopide ennustusist) on juba teel. Täna toimub see nt - lisaks nö "hipilikule" inimpotentsiaali liikumisele - ka yuppie`de seas - tippäris. Kui nt pankurid, finantsanalüütikud jt hakkavad kirjutama toetavaid kommentaare Eckhart Tolle raamatute kaantele, on seegi Märk Taastulekust.
Aga need eeskujud ilmutuvad LÕPUS.
Kaua tulnud - kallikene. Jeesuski "taastuleb" Lõpus. Ja "kõik loodu ägab, oodates pühade ilmsikstulekut". On inimesi, kes otsivad oma olemust - kutsumust, "inkarnatsiooni" - väga kaua sel lihtsal põhjusel, et see kutsumus on nii sügav ja kallihinnaline - "lunastav". Põlvkonnakaaslased ammu juba "tegijad" ja oma lae saavutanud, "lollikesed" aga muudkui "otsivad" veel kuskil kultuuri ääremaadel. "Kohtlased kolmandad vennad" aga tunduvad nad seetõttu, et nende visioonid, alususkumused jms ei mahu ammu enam kehtiva raamesse. Liiga "maniakaalsed". Ka ei sobi nende loomuldane siirus ja esialgne naiivsus repressiivsesse kultuuri. Sellised ullikesed süüakse "vana maailma" tegevusvaldades - äris, poliitikas jms - nö käigu pealt.
Ent Tuglas on kunagi öelnud: "Et saavutada suuremat, tuleb taotleda suurimat!" Ja nende kutse ei kustu, ning varem või hiljem jõuavad nemadki pärale. Ja see päralejõudmine, nagu võlumuinasjuttudes, osutub kuninglikuks. Kuninga (ISE) arhetüüp inimeses ilmneb viimsena, kõiki muid integreerivana, ja omab mh tohutut korrastavat-innustavat väge. Me ju näeme, kuidas rahvas ootab valimistest valimistesse "Messiat" - pettudes üha sügavamalt. Ent ometigi aimates, et "Vikerkaaresõdalased" (hopide ennustusist) on juba teel. Täna toimub see nt - lisaks nö "hipilikule" inimpotentsiaali liikumisele - ka yuppie`de seas - tippäris. Kui nt pankurid, finantsanalüütikud jt hakkavad kirjutama toetavaid kommentaare Eckhart Tolle raamatute kaantele, on seegi Märk Taastulekust.
Tellimine:
Postitused (Atom)