Mina-maailmas, kus oleme veel olemas omaette "pöörisena" ja kus valu ja rõõm on kaksikvennad, on tänu ilmsesti meele üks viljakamaid hoiakuid juhtuvasse. Tänu tähendab tahet, püüdu ja lõpuks võimet näha ka valu - mitte ainult rõõmu - tänuväärsena, justkui veel ühe rõõmuallikana. Valu, kannatus on siis pea koheselt ära tundud õppetund, mis avardab me vaadet valu-rõõmu vastuolule, lähendades meid selle keeristormi liikumatule keskmele.
Läbi kõike katnud tänu saab inimene õndsaks.
Kuid ta on pärit ikka veel kahesuse, meele ilmast. Sest meele jaoks püsib Olemine vastanditel. Kui aga jõuame keskmesse ja meel, Mina kaob, kaob ka tänu, alguse saanud rõõmust ja lainenenud valule. Enam "pole põhjust" tänuks, kuna "maniakaal-depressiivne" pendel on peatunud - nagu pole enam ka seda, kes oleks tänulik.
Mis siis on, kui pole Olijat ja Olevat, vaid Olemine üksi?
Vaikus? Läbistatud nii lihtsast, nii loomulikust kirkusest, et viimne meeleliigutus - õndsuski - on lahustunud...?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar