See meele nimetus Oriendi teadvusetehnoloogiatest hästi tuntud - kuid viimastel päevadel on olnud märgata Seesmise Nägija ärksuse teatud kasvu minus nimetatud hullukese suhtes. See on ikkagi hämmastav, milline müriaad meelolusid, mõtteid, emotsioonikesi, mälestusi, kartusi, igatsusi jne läbistab pea igas hetkes mu teadvusetaevast. Lisagem siia veel samastumise erinevad astmed kogu selle terendusega - ja kannatuse juur ongi alasti kui kuningas.
Meenub Ürikust surmatoimuse see osa, mis ilmneb pärast kehaelementide üksteisesse lahustumist (Maa>Vesi>Tuli>Õhk>Teadvus) ja mis seisneb hingeosiste nagu SÜMPAATIATE, ANTIPAATIATE JA TEADMATUSE (JUHMUSE - avidya) lagunemises. Kui need on kadunud, siis mis jääb meie nn minast järele? Tühipaljas Tühjus? Siiski mitte. Enne peavad veel kokku (südamesse) ja lahku (taas üles-alla) minema Mehelik ja Naiselik Seeme meis, kuni järg Purunematu Seemne lahkumisel kehast. See on siis, mis jääb ja mis "sünnib uuesti".
Kogu mehhanism?
Muide - kui väga see pärdik meis, sigitatud Elujanust, pelgab Tühjust, millest igal hetkel kostub Suur Pauk, näitab meie keelendki- Vanatühi. See on tõesti "vana", "vanem" kogu Olemisest.
Kuid Tunnistaja mõnikordseks ärkamiseks (elik meie identiteedi siirdumiseks minast Tollesse) ei pea ju ilmtingimata 15 aastat zazeni või TM-i harjutlema. Ja see "satori" loomulikult ei tähenda samastumiste lõppu. Kui palju kordi veel peame sukelduma sellesse maniakaal-depressiivsesse, sadomasohhistlikku orgiasse nimega "Olemine", enne kui tunneme: NÜÜD AITAb! Enough! Ja siis ei meelita enam miski meid seda ammujahtund/roiskund suppi sööma.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar