kuid mitte igasugune usk. Võibolla Marx oma kunagises kuulsas lauses ajas need kaks segi. Ilmselt pidas ta silmas lunastususku, kus reeglina toimub "teadvuse ülekanne".
Mehhanism on lihtne: inimelu koosneb depressiivse ("halvad ajad") ja maniakaalse ("head ajad")rütmilisest vaheldumisest. Terve inimese puhul on need enam-vähem tasakaalus ega põhjusta "endast välja minekut" ("Ega terved arsti vaja..."). Kui aga depressiivne pool on liiga ränk (ja seda "tänu" esimese elupoole identiteedikriiside "patoloogilistele" lahenditele), ei kannata inime seda välja. Nüüd ilmubki lavale lunastusreligioon ("Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise..."), lubades kannatajale ei midagi vähemat kui "puhast maniakaalsust" ilma vähimagi depressiivsuseta. Selleks tuleb vaid "püsida usus" - mis, nagu teada, pole just kerge; ikka keegi "langeb ära", mistap vähesed väljavalitud jõuavad apostel Pauluse rõõmuhõiskeni: "Nüüd mitte mina, vaid Kristus minus..." "Teadvuse ülekanne" on toimunud, inimene on "päästetud" - oma kannatusist, oma Varjust.
Loomulik lõpuküsimus: milline usk ei ole oopium? See, mis ei põgene, vaid läheb kannatusest LÄBI. Kusjuures vägi selleks saavutatakse teadvelolu (enesereflektsiooni) tõusu läbi. See tee on kahtlemata raskem, sarnanedes kohati paraja "šamaanihaigusega". Kuid inimene sellel teel ei lõika enese küljest ära tükki nimega "Saatan".
Eelnev on mõistagi suur lihtsustus.
Kas Sina juba oled vastu võtnud Jeesuse oma isiklikuks päästjaks?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar