Jung on mind ikka lummanud. Sattusin taas lugema tema "Psühholoogilisi tüüpe". Karm kirjandus, kuivõrd selgub, et "liialdused" (mida autor värvikalt kirjeldab) on tundub et mõlema põhitüübi puhul kerged tulema. "Intuitiivne ekstravert", kes alustab aina uut ja huvitavat, kuid kellel endal sellest vaid piskut kätte jääb (kui sedagi). Introvert, kes ajab oma Mina segi Isega (ennast "jumalikustades"), võõrdudes objektidest sedavõrd, et nood teda - kompensatoorselt - majandusliku jms surutisega üha rängemalt "ahistavad" (eriti kui ta jutt nö absoluutselt elukaugeks muutub) jms.
Liiga sügav mudel, et siinkohal seda hõlvata - mis seeläbi mõjub "deemonlikuna". Aga ehk õnnestub sedagi ajapikku "ära seedida"...?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Või on Jung veidi liiga "psühhiaatriline" - perfektsionist, kes kõikjal näeb "varitsemas haigust"...?
Sul on liiiiga palju jutumärke, sulgusid, võersõnasid - raske on mõtet tabada. Huvitav on ikkagi.
Kuidas, kuidas saaks iial ma lausuda salajast sõna?
Kuidas saaksin ma öelda: Ta pole see, Ta on too?
Kui ütlen, et Ta on minus, teen kõiksusele ma häbi;
kui ütlen, et Ta on mujal, siis lihtsalt valetan.
Siseilmal Ta välisilmaga ühte sulada laseb;
teadlik ja teadmatugi on Tema jalatugi.
Ei ilmne ta ega peitu, ei avali ole, ei sala;
sõnu ei leidu üldse, et öelda, mis Tema on.
kabir
Jah, nii ta on. Aga kui sulud ja jutumärgid ära jätta... Täna tundsin, et Jungi ei tohi palju korraga lugeda - halvasti mõjub. Ei kannata nii paljut Tõde korraga välja.
Aga TA-s saab Jungil olema muidugi aukoht.
Postita kommentaar