Olen hommikuti tütrekest lasteaiaks äratades pannud mängima Denis Quinni, samuti teda magama pannes - on mu jaoks raske leida midagi helgemat, päikselisemat, õrnemat. Ma ei tea, kuidas see on talle mõjunud, aga täna hommikul ta ise korraga palus - "halleluujat" (lugu Hallelujah Sunshine). Ja uksest väljagi minna ei tihanud enne, kui "laul ära mängib". Vist Sufi Dance plaadilt "Päikese ja Kuu abielu". Ja kui välja läksime, palus, et ma talle seda jälle paneks, kui õhtul koju tuleme.
See muusika näib kuidagi resoneeruvat tema lapsepõlveparadiisiga, seda kinnitades ja süvendades. Väikesed tüdrukud on, nagu teada, tehtud suhkrust - õndsusest ja värskusest.
Denis Quinniga puutusin kokku oma "New Age perioodil", enne seda oli mu enda päikesemuusikaks Bee Gees.
Huvitaval kombel läheb 3-aastasele hästi peale ka "101 Classical Greats" - mille järel ta üksvahe kas või tund aega järjest "balletti" võis tantsida (käib balletitunnis) - isegi üksi, kui minust asja polnud. Neist veel pehmem on muidugi Vivaldi - ka küllap sobivam sellele õrnale vanusele (kellele antroposoofid teadupärast nt orelit üldse ei soovita). Ja muidugi Andrea Bocelli.
Laps on kui käsn, mis Ilu kõikjalt endasse imeb - sügavas imetluses ja tänus.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Maailm ei saa vist kunagi lõplikult tunduda lootusetu paigana, kui on võimalik vaadata väikese tüdruku selge-usaldavatesse silmadesse, kes
veel ei ole kordagi arvanud, et ta ei oska, et ta on vale.
Vahel tundub, et maailm on ikka ja jälle lepitatud , lunastatud uue oodatud pisikese ingli sünniga - tema ootajate jaoks, - sest on ju pisike põnn suurim lohutus, suurim tähenduse andja ja tema läbi oled vähemalt korra ennast Jumalaga võrdsena tundnud , sest sa olid Looja.
Ja kas võiks tõlgendada ka nii, et
kaks tuhat aastat tagasi anti Jeesuslapse sünniga märku IGA lapse sünni uuest, inimlik-jumalikust tähendusest, et iga lapse sünd oodatud kohta võibki olla selle pere, selle lähikonna jaoks, nagu oleks kogu maailm lepitatud; üks võimalus ja tee siin maa peal Taevast tunda. Ja see lepitus-lunastus võiks olla Armastuse läbi kasvamine.
Ja et kui palju peaksime lastelt õppima siin maailmas olemist.
Väikese tüdruku selgetest silmades peegelduvad Taevas ja Paradiis, Muinasjutt - ja nii saad sa sellest taas osa. Ta lähendab sind sellele kaotatud Paradiisile, Algusele, kuhu sa elu aeg uuesti igatsed ja kuhu sa
varem või hiljem Aegade pärast tagasi kui Lõppu jõuad (Jõe laulud:
Ja Taevas kõrge kummumas me kohal
Näeb kaugel-kaugel helendamas Ookeani
Nii aimub äratundmine mu vetekohas -
Seal Algus-Lõpp meil kahel Üheks saabki…
LM
Jah - ka mina olen mõelnud, et too 3-aastane on me peres hoopiski mu suurim sõber. Ja et Jeesus-lapse sünniga märgati lapse kui sellise jumalikkust - mitte enne (see on väga hää seose avastus Sul); nii nagu varemalt suhtuti lapsesse maast-madalast kui täiskasvanusse, kellelt nõuti täiskasvanu mõõduga (ehk siis sealt jäägina see lapstööjõu ekspluateerimine, laps-sõdurid jms),
Ja laps sõna otseses mõttes püüab lepitada - ja ka lepitab heatihti - vanemaid, kui nad parajasti ei laabu.
Postita kommentaar