neljapäev, 8. veebruar 2007

Kui puudub alusturvalisus

Alusturvalisuse saame - mulle sümpaatse Erik Eriksoni põhjal - esimesel eluaastal, mil selle kujunemine sõltub ema poolt pakutava füüsilise ja emotsionaalse läheduse piisavusest.

Kui seda pole küllalt või seda "lõhuvad" mingid ekstraordinaarsed, "traumaatilised kriisid" (nt raske haigus koos piinarikka ravi ja emast eemale kiskumisega mitmeks ajaks), jääb baasturvalisusest ilmajäämine suure tõenäosusega kallutama patoloogilise poole ka kõiki hilisemaid lapse kuni noorukiea arengukriise (sünnitades terveks eluks - lisaks ängile - sõltuvuslikkust, süütunnet, alaväärsust, rollioskamatust ja üksildust (kui võimetust lähisuhteks).

Mida sel juhul teha? Kas sellist inimest kuskil või kunagi on üldse võimalik "taastada" või jääbki ta - kogu eluks - "predestineerituks" Põrgusse?

Minu senise kogemuse kohaselt väärivad tähelepanu kaks võimalust.

Esiteks - nn "usuline pöördumine". Siin inimene loobub oma isiksuse depressiivsest poolest, valides maniakaalse poole sihikindla kultiveerimise. See vajab pidevat pingutust "püsimaks usus". Puudunud "emaarmu" võib ta nüüd leida "isaarmus" - mis omakorda võib kallutada tervenemise poole ka kõiki hilisemaid arenguhälbeid. Tavaliselt teostab religioon - reeglina "lunastususund" - siin "teadvuse ülekande", kusjuures maniakaalne pool sisestatakse peaaegu et psühhootilisena (siit ka sõna "usuhull"). See ei pruugi mitte alati olla"enesereetmine" - see võib olla ka vajalik tuimestus, et valu ei tapaks, "oopium", mille najal taastada tasakaal - et sealt siis suuta edasi minna. Ka läbi "usuhulluse" võib valmida isiksus.

Teiseks - teadlikkus, teadvelolu, teadvuse "tugevus" - mida ei suuda üle ujutada alateadvuse "deemonlikud lained". Siis kujuneb iga kriis, iga ebaõnnestumine inimesele üha selgemaks ja viljakamaks õppetunniks. Tuimestust pole vaja, küll aga pühendumist, siirust, motivatsiooni tervenemiseks/valgustumiseks.

Rohkem ma ei tea.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Esiteks ja teiseks, just nimelt JA mitte VÕI
(analoogselt Su enda öeldule - mitte mõistus või tunded, vaid mõistus JA tunded) .

„Usuhullust“ on ju mitut moodi: on sellist mustvalget vulgariseerimisinnulist aga ka sellist piiride teadvustamist ja avatust.

(vt Jh 10,9 Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad).

Peeter Liiv ütles ...

Nüüd ma tean juba küll rohkem kui toona - usust ja "usuhullusest".

Pärast Jungi pole see üldse enam raske: on kolm astet suhtes arhetüübiga: psühhoos, dialoog ja selle äratundmine "mina" - minu Enda (Ise) - funktsioonina.

Ja mina mõtlesin, miks ma enam kirikus ei käi...

Kusjuures Jungi kristluse-käsitlus on äärmiselt põnev ja vastanditerohke - sellest teeme kindlasti eraldi vestluse.

Ja veel lisakski: mõistus ja tunded ja meeleline taju ja intuitsioon (kõik neli põhifunktsiooni).

Muide - me ei saa ühekorraga - üheaegselt - tunda ja mõtelda. Need kaks samas hetkes välistavad teineteist täielikult (nagu tõendavad rohked eksperimendid)

Anonüümne ütles ...

Olen mõelnud, miks ma käin kirikus.

Sest on olnud aastaid kui käid korda paar aasta jooksul ja aastaid kui käid korda paar nädalas.

Ja kui neid aastaid võrrelda, siis võta või jäta, on need viimased elusamad. Aeg on aeglasem ja mõte lendab kiiremini ja kaugemale.

Ometi endale sõnastan põhjust teatud sotsiaalse dimensiooni kaudu. Mingi perekonna või suguvõsa
tunne on see, mida vajan ja sealtläbi saan - perestabiilsuseta, nagu ma olen.

Siia lehele kirjutamist ajendas aimatav mõttekaaslus.

Kuidagi vaistlikult olen endale salvestanud kaks nime: Jung ja Erikson, keda ise ajapikku loeks ja kes siin paistavad silma sagadase mainitavuse poolest.

Teile arhetüübikursusele hääd kordaminekut!

PS. Kas Jungi isa amet ja konfessionaalne kuuluvus ei ole mitte liiga spetsiifilised, et tema kogemusest universaalseid järeldusi teha?

Peeter Liiv ütles ...

Kirjutasin pika vastuse, aga kõik kadus kuhugi...

Kahju.

Anonüümne ütles ...

Loen praegu uuesti "Meeleheidet" ja servamisi hakkasin lugema (kummaline küll, paar nädalat enne siia sattumist,
igapäevaselt tähelepandavalt silma jäänud) Jungi "Tänapäeva müüti".
Ei ole kiire lugemine,
liiati siis niimoodi läbisegi.

Kas tõesti on nii nagu Unt eessõnas ütleb, et see on ainus eestikeelne Jung?

Aitähh vastuse eest.
Vbl mitte kättesaadud vastus ongi parim.
Ehk teisisõnu, iga asi omal ajal.