Vaatasin täna (õigemini nüüd juba eile) valimisdebatti ETVs, teemaks kaitsepoliitika. Kõigi nende tarkade, asjatundlike, kogenud poliitikute juures oli ometigi midagi, mis meenutas vanglat. Ma ei tea isegi, kuidas seda nimetada. "Füsioloogilisus"? "Vulgaarmaterialistlikkus"? "Lamendikulisus"?
Mingi ennast lõputult kordav triviaalsus, raamidessesurutus - mille taustal isegi "roheliste" Alex Lotmani viide ökoloogia- ja energiaprobleemidele mõjus kuidagi avardavana.
Vaimust aga mitte üht mõtet, sõna - rääkimata lausest.
Mu jaoks üha kurioossem.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Ma arvan, et tegemist pole sugugi vähavaimsete inimestega vaid see on lihtsalt süsteemisisene kokkulepe. Poliitika on poliitika ja vaimuküsimused sellesse valdkonda ei kuulu. Just seepärest igaüks poliitikasse ei lähegi. See süsteem langeb kunagi ehk koos oma materialistliku maailmapildiga. Loota, et poliitika, koos kõigi sellele valdkonnale omaste manipulatsioonitrikkidega muutuks kunagi vaimseks? no ma ei usu. Ma loodan vaid et kui see süsteem kunagi kukkuma hakkab, siis revolutsioon saab olema ? veretu? lõbus? jah, miks mitte lõbus revolutsioon. Maailma on ju siiani ikka püütud pöörata vaid vitsa ja kaika abil, kui mis sellest kasu on olnud.
Mu meelest poliitika on muutumas vaimsemaks poliitiku isikule avalikkuse poolt esitatavate uute ootustena - tema suuremale eneseavamisele (autentsusele, siirusele, empaatiale jms). "Uus poliitik" näikse olevat hoopis isiklikum, inimlikum tänu oma haavatavusele.
Nii et poliitika "vaimsus" ei avanegi esteks ehk mitte "programmides", vaid inimestes.
Inimestes, kes võiksid olla kütkestavad just tänu oma "osaduslikkusele". Keda hakatakse hoidma (nii nagu Boliivia talupoegkond ja kogu Kilpkonnamandri põliselanikkond näikse ümmardavat täna Evo Moralest). Kes saab kalliks.
Aga selle eelduseks on, et inimesed on talle kallid - kõigis oma igatsustes ja kartustes. Nad on talle Sisemised Lapsed. Veel enam - nad on talle TEMA ISE "teisitiolekus". Nad on tema enda avastamata näod, südamed, intellektid. Tema Pime või isegi Tundmatu Ala Johari aknas.
Ja kui sellised inimesed siis pajatavad majandusest, on selles midagi "vaimset" - soojust, turvatunnet, perspektiivi, loovust - vaimustust.
Iga asi oma täiuses on vaimustav (sõnast "vaim"), seega - "vaimne".
Kas tänane poliitika vaimustab meid? Kas tajume selles loomingulist Mängu - HOMO LUDENSIT - , milles Mängijad ongi selleks, et saaks sündida Mäng?
Ja kui Jumal on Vaim, siis Vaimustav Mäng on mõistagi Jumalik Mäng.
Poliitika kui Jumalik Mäng - mis kutsub kõiki kaasa oma metsiku rõõmu pöörisesse - kuidas see kõlaks?! Mäng Ühiskonna Loomiseks, milles pole hirmu, ahistust, ängi, lootusetust - ahelaid...?
Ja mis on jumalik, see on ikka Tervik - oma kahe poolega, mis kokku jäädes ilmub PÜHAna.
PÜHA - hirmuäratava ja kütkestava üksolu - "lahutamatu ja segunematu". Pillikeel, Mõõgatera, Nõelateravik, millele mahub - nagu selgus keskaja skolastikas - "sada tuhat miljonit inglit".
Marcuse taipas poliitika estetiseerimise vajadust - ent vaevalt temagi aimanuks, kui vaimustav võib miski ükskõik mis asi olla.
Et miks majandus vaimustab? See on, kui on nähtav tema otseseos inimese õnnega. Kui seda ei nähta, ongi majandus triviaalne, tüütav, vaid "rahajanule" atraktiivne...?
Postita kommentaar